Mehed lääbakil ja naised nähtamatud

Pille-Riin Purje

Viimne pääs tihnikust on suguvennatapp.  

“Vanaema juures”: Tiit – Toomas Suuman,

 Peeter – Peeter Rästas. RAKVERE TEATER

 

Jakob Karu “Vanaema juures”. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, valguskunstnik Eve Teras, muusikaline kujundaja Elmar Sats, kasutatud Siim Randla originaalmuusikat. Osades Peeter Rästas, Toomas Suuman, Helgi Annast, Marin Mägi, Peeter Jakobi, Volli Käro, Margus Stalte ja Heigo Teder. Esietendus 23. märtsil Rakvere teatri väikses saalis.

 

Jakob Karu tsitaaditiine ja Vaino Vahingule pühendatud teatritekst “Vanaema juures”, mil žanriks “atraktsioonid maaelust”, on leidnud Üllar Saaremäe näol õige lavastaja. Rakvere teatri väikses saalis sähvivad “Suvekooli” mälukaadrid, matiuntlikud allusioonid. Värvikas ja ekspressiivne on lavastuse vorm: kiire pimendus, jõuline teraapiakarje, uus stoppkaader. Kohaloleku maksimalism on võrreldav Saaremäe punkbändi kirgliku raevumölluga, milles kunagi ei puudu näitleja kõrvalpilk, julgus ja tarkus olla eneseirooniline. Musikaalne lavastus üdini, mitte üksnes helikujunduses.

“Atraktsioonid” – tabav märksõna. Nihkestiil välistab “sotsiaalporno”, mis võiks imbuda näitemängu, kus visklemas nimed Villu Reiljanist Kruudani.

“Vanaema juures” lavavariandis on paari aasta tagune näidendivõistluse tekst kirjutatud veidi pikemaks. Lisatud naistegelane Marin, meeste maailmas nähtamatu. Marin Mägi mängib lavanimekaimu köitva malbe meeleheitega. Oleks terve uurimuse teema, kuidas Rakvere teatri maskuliinrepertuaaris mehe ja naise siseilm ei haaku, dialoogi ei toimu. Aga nõnda totaalne kommunikatsioonikatkestus, naise eiramine, mehe ürghirm naise ees, on isegi selle teatri kontekstis avastus. Õnneks absurdini viidud, narr oleks seda üheselt võtta.

Mehed kui manduv, väljasurev tõug – nemad joovad ja/või targutavad end lääbakile, viimne pääs tihnikust on suguvennatapp. Meesnäitlejad mängivad luuser-intellektuaal-bandet ja igaüks oma ühemehebändi lustiga. Sarkasmikraad erineb. Toomas Suuman vahendab ekskultuuriheerost Tiitu nugateravalt, Peeter Rästas joodik-literaat Peetrit ümarnukrama, pastelse huumoriga. Vaimukalt kujutab Margus Stalte “usumeheks” käänduv-määnduvat Aivarit; koos Heigo Tedre karjuva Mehega etendavad nad ka lõugavaid laululinnukesi ja see on väga naljakas. Atraktsiooniks muutub Rästa ja Tedre väline sarnasus. Kosutav on Peeter Jakobi (Postiljon) ja Volli Käro (Aadersoo vaim) krutskiline osalemine. See teema, kuis eestlased on oma aja(loo) ja mälu vangid, tuleb valusselgelt esile Volli Käro esitatud Hamleti monoloogis: kolhoosiesimehe kihutuskõnetooni, ajalikku minevikku murdub järsku võimas igavikutunnetus.

Meestesse on programmeeritud enesehävitus, naistesse ellujäämine. Iseasi, mis elu see on meesteta külas. Helgi Annasti mitmekihilises Vanaemas (“Libahunt” viirastus!) on nii kestmise väge kui elulohutust.

Kui toolid kargasid lakke, meenus Jüri Üdi luuletus: “Ma tahan väga toolil istuda.” Meestele ei jätku “veel märkimata toole”, ise nad lennutavad need üles. Kui Marin oma eksistentsiaalhüljatuses jumalat siunab, kukub vastuseks tool alla. Mehed surevad maha, naised istuvad toolile ja heietavad mälestusi.

Üdi kirjutab sessamas luuletuses: “Olen näinud maad, tundmata mängu.” Jakob Karu näidendis on vastupidi: nähakse-tehakse mängu, tundmata maad. Elumäng ei paku enam pinget, jääb tülpimus, surmav rutiin. Igavuse otsimises pole enam igavikku. Pessimistlik komöödia, prohvetlik pilt Eestimaa ja eestlase väljasuremisest. Võrreldav Kiviräha romaaniga “Mees, kes teadis ussisõnu”?

Ainus stseen, mis stiilist mannetult hälbib, on nukuteatriparoodia. See ei toiminud esietendusel ei vormilt ega sõnumilt. Saaremäe laadiga oleksid sobinud näitlejad inimnukkude-marionettidena.

Kristi Leppiku kujundus koosmõjus Eve Terase valguskujundusega on karge ja mänglev, kostüümid vahvalt stiliseeritud. Kulminatsiooniks maast välja vupsatav ja ülalt alla langev kuusehekk. “Kohustuslik” kitšiviiv, mil jõulupuudest saab tähistaevas, polnud seekord piinlik ega rikkunud mängureegleid (vrd kitš-Jeesuse eksponeerimisega lavastuses “Oscar ja Roosamamma”). Meesuniversumis on taevatähed sama nähtamatud kui naine.

Kuna “libretos” on stseen “Kuusehekk tuleb lõplikult lähemale”, olin veendunud, et lavastaja ei suuda kiusatusele vastu panna, tsiteerib “šoti näidendit”. Petta sain?!

Kui mehed on teineteist lääbakile nottinud, tuleb surmaeelne mäluselgus ja ülemineku helgus: lapsepõlvenostalgia ja vanaema pannkoogid. (Seal toimis nukuteatrisürpriis täiega!) Finaali sugeneb vastupandamatu madiskõivulik õhustik, nii “Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” kui “Tagasitulek isa juurde”.

Hämmastav, kuis Üllar Saaremäe loomingut annab lahti muukida Viidingu / Üdi luulega. Kogu mu arvustuse võiks kustutada ning dekodeerida lavastuse “Vanaema juures” Üdina:

“nii haljas oks kui tüvi milles täägid / on mõnda haava vaigutamas kinni / sa mõnest liigsest eluhirmust räägid / näen haigeid rahvaid sukeldunud töösse / mis toidab usse mitte tegijaid / kes pärast vihma süvenevad maasse / nii laia lõhet uskumatut painet / saab välja öelda näinud meestele / ja neile kes ei otsi kõneainet”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht