Mart Kangro pühitseb suhtelisust

Tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro: „Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.“

KAJA KANN

Märtsi lõpus tõi tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro Ekspeditsiooni egiidi all Sakala 3 teatrimaja kammersaalis välja lavastuse „Inimese anatoomia“, kus mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm. „Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks,“ selgitab Kangro. „Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.“

Viimased neli aastat oled teinud tihedat koostööd EMTA lavakunstikooli XXXI lennuga. Kuidas nende juurde sattusid?

Kursuse juhendaja Jaak Prints kutsus kaasa mõtlema. Kolmanda kursuse alguses võtsin liikumistunnid Eve Mutso-Ojalt üle ning seejärel tuli lavastus „Komöödia” (2023).

Kuidas meie teatri tulevik paistab?

Paistab paljulubav. Olen võimaluste piires silma peal hoidnud kõigil koolidel. Varem on jäänud mulje, et lavakas saab ülearu palju tähelepanu lihtsalt sellepärast, et on lavakas. Aga XXXI lend on tõesti väga jõuliselt ja õigustatult viimased kaks aastat areenil olnud.

EMTA rahvusvahelise etenduskunstide magistriprogrammi („Contemporary Physical Performance Making“) ehk CPPM suur pluss on see, mis ta teeb Tallinna linnapildiga, just rahvusvahelises mõõtmes. Tudengid on nähtavad ja juhendaja Jüri Naelal on selles väga tähtis osa, lisaks koostöö lavaka ja EKAga, mis toob ruumi teistsuguse värskuse. Tähtis on, et koolil oleks profiil selge, miks nad eksisteerivad.

Kas sa saad aru, missugused on koolide profiilid?

Lõpuni ma ei tea. Seda näen küll, et Viljandi ja Tallinna tantsukoolid mõtestavad enda tegevust aktiivselt, nad ei tööta inertsist. CPPM ka otsib veel enda lõplikku identiteeti. Minu kooliaeg oli ju tohutult turbulentne. Sel ajal õpetati rahvatantsujuhte, aga ühiskond hakkas kiiresti muutuma ja ega ma aru saanud, mis eesmärgiga mind koolitati. Metsiku lääne aeg oli huvitav ning lõpuks tuleb hakata ikkagi ise vastutama ja võtma olemasolevast maksimumi. Kool oma inimeste ja ruumidega on mulle lihtsalt partner. Eks ta seda suures plaanis alati ongi, aga mingi identiteet ja ambitsioon võiks siiski olla sõnastatud ning selle asjakohasus pidevalt üle küsitud.

Kuidas loovtegevust koolisüsteemis hinnata?

Hindamine on mulle alati meeletu peavalu, olen koostööusku inimene. Kui olen olnud tudengitega kaua koos, teinud süsteemset tööd, siis ma ju tean, mida nad teevad. Pedagoogina ei ole mulle tähtis panna hindeid, ehkki võib-olla tudengil endal on soov hindeid saada küll. Me ju ei tee eksamite nimel tööd – kui töö on mõtestatud ja vastastikune, siis sellest piisab.

Aga kui keegi ei tee sinuga koostööd?

Siis lähevad meie teed lahku, parem, kui see juhtub varem, mitte hiljem. Ega ma kedagi sundima ei hakka. Ma tõesti väärtustan hetkes kohal olemist ja hetkega töötamist. Need harjutused, millega tudengite ette lähen, mida oma praktika jooksul olen arendanud, nõuavad kompromissitut kohalolu. Poole jõuga kohal olla ei ole mõtet, siis ei õpi midagi. Ei tasu raisata ei teiste ega enda aega.

Noored kipuvad võtma igasugust kriitikat väga isiklikult. Kui olen kriitiline, siis see ei tähenda, et kriitika objektil on midagi viga, vaid et need otsused selles hetkes ei olnud kõige asjakohasemad. Tundlikkust on kuidagi valesti kasvatatud, ei osata võtta kriitikat kui märkust oma tööle. Kuidas saab inimene etenduskunste õppida, kui tal on samal ajal ärevushäire? Kui kardetakse publiku ette minna, siis tuleks endalt ikkagi küsida, kas õpitakse õiget eriala. Teater on kollektiivne kunst ning iga inimese hea- ja meeleolu mõjutab kõiki teisi.

Kui tugev vaimne tervis peab olema inimesel, kes tahab töötada vabakutselise etenduskunstnikuna?

Kahjuks see ei tule. No ei ole minu eriala midagi raskem kui ükskõik milline muu. Stressi- ja kriitikataluvus on kõikjal nõutud. Poliitikuamet on ju veel hullem. Aga igale inimesele etenduskunstniku amet muidugi ei sobi. Pedagoogi ametil on selge põhjendus, miks ollakse vajalik, aga kunsti tehes on kõik nii ambivalentne, enda vajalikkusest saadakse – kui üldse saadakse – teada suure hilinemisega. Iseenda motivatsiooni hoidmine on raske, aga selle kallal saab töötada.

Miks oli vaja lavastust „Inimese anatoomia“?

Siin on mitu perspektiivi. Ma käin autorina mingit rada ja need sammud olid veel astumata. Praeguses turbulentses ajas kipub kultuur, või siis kitsamalt kunst, olema see viimane, mida vajalikuks peetakse, ning esimene, mida ohverdada või mille arvelt kokku hoida. Seejuures tundub mulle kultuur ainus, mis meid kõige hullemast päästa võib. Vaataja perspektiivist võttes aitab kunst natukenegi emotsioone hallata. Tunnet, et ta ei ole siin üksi, on loogikapõhiselt raske inimesele tekitada.

Mul keerlevad ka kõik debatid peas ringi, olgu see sõjafoon või kultuuri rahastamine või majandus üldiselt, enamik põhjendusi ei ole lõpuni arusaadavad. Tõsikindlust on eneses väga keeruline tekitada. Muidugi ma saan aru, et Eesti vajab kaitsmist ja seepärast tõstame kaitsekulutused kolmele, varsti neljale protsendile. Kuulen ja saan loogiliselt aru, et kui meil riiki ei ole, ei ole ka kultuurist ja kunstist mõtet rääkida. Seejuures ei ole ma põhjendustega lõpuni nõus, ma ei rahuldu nende ülilihtsustatud argumentidega. Sõjaväe käsuliin peab olema selge, aga riik siiski ei ole sõjavägi. Olgugi et on keerulised ajad, aga ka nendesse väidetesse tuleb kriitiliselt suhtuda.

Kunst on midagi sellist, mille puhul ma tajun, et hakkan ennast paremini mõistma ja teisi ka. Me oleme kollektiivsed loomad, elame ühiskonnas ja tahame üksteise kaudu mõista erisuguseid tõlgendamisvigu. Ka „Inimese anatoomias“ mängitakse sellesama kõverpeegliga. Ka selle mõttega, et kui kõike annab ilma sisulise argumentatsioonita, lihtsa arvamise pinnalt, ümber lükata ja tühistada, siis jõutakse maailma, kus vastutuse kohustus nii sõnade kui ka tegude ees sootuks kaob. Sellises ebakindlusele rajatud maailmas ei jäägi sageli sellel nn lihtsal inimesel nagu mina muud üle kui sukelduda metafüüsikasse ja hakata uskuma mida või keda tahes. Ebakindlus inimeses teeb ta väga altiks minema kaasa kõikvõimalike manipulatsioonidega.

Kas saab üldistada, et oma teostes käsitled sa tühiseid inimesi?

Vastupidi. Meie naeruväärsus on peaaegu et kõik, mis meil üldse on, ja selle pealt saab midagi ehitada. Ma ei tea seda tunnet omada võimu. Kuidas inimesed, kelle käes on nii palju võimu, kaotavad võime näha oma naeruväärsust. Või muutuvad nad just võimu tõttu nihilistlikuks ja küüniliseks. Usun, et kui suudan näha ennast naeruväärsena, siis ei saa ma ka ülbeks minna. Inimene, kes näeb enda väiksust, ei saa võimule saades korraldada nii õudset terrorit. Pean silmas just omaenese väiksuse ja naeruväärsuse nägemist, mitte alaväärsustunnet teiste inimeste suhtes. Siin on suur vahe. Viimane just tõukab inimesi tegutsema kahetsusväärsel viisil.

Kuidas sul õnnestub luua teatris olukord, kus ei näidata näpuga vaataja peale, et sina oled naeruväärne, vaid teie ise olete seal laval seda samuti, nii et kõverpeegel paistab korraga nii lava kui ka saali poole?

Mulle ei meeldi, kui mind tullakse teatris õpetama. Mis see „Workshop“ (2018) muud oli, kui iseenda naeruvääristamine. Vaata, milline ma soolodes välja näen: ei midagi glamuurset ega seksikat, täiskasvanud, varsti viiekümneseks saav mees kargab jalalt jalale. Ainus viis midagi lavalt rääkida on laskuda madalamale kui vaataja. Põlvitama peab lausa füüsiliselt. Kui tahad, et inimesed kuulaksid, siis ei saa nendega rääkida kõrgelt ülevalt nagu rokkstaar.

Tahan tekitada vaatajas tunde, et võim on tema käes. Siis tuleb ta minu manipulatsioonidega kaasa nagu miška. Täpselt nagu õpetamise puhul, nii ka ühiskonnas usun ma koostöösse. Ma suhtun õpetajana õpilasse väga lugupidavalt, kuigi sageli oodatakse ka minult, et oleksin kõrgemal ja teaksin kõike. Tihti on tudengid minust mõnes asjas palju andekamad ja paremad. Ma ei käsitle ennast õpetajana, pigem meeldib mulle kureerida noorte teadmisi. Näen ennast mingi esteetika saadikuna ja seisan olnu eest. Võib-olla ei ole see kõik neile huvitav, aga tahan seista vaba kunsti eest, ajaloo tutvustamise kaudu. Räägime, arutleme ja lepime eesmärgid kokku ning siis teeme koostööd.

Sa ju ikkagi teed sellist teatrit, millesse ise usud. Seal ei ole ju vastuvaidlemisvõimalust, et ma tahan teha teistmoodi?

Alati, kui ma tudengite või ka näitlejate ette lähen, siis ütlen kohe, et see, mida ma pakun, on ainult üks teatritegemise viis. Muidugi on see minu ideoloogia ja ma olen selleks siin, et teid mõjutada.

Missugune see sinu ideoloogia on?

Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.

Kust sa leiad innustust ikka ja jälle oma tööd edasi teha?

See on olemise viis, ma ei oska teistmoodi olla. Kõlab pateetiliselt, aga teatripraktika kaudu tegelen ma reaalsusega. Muidugi on teater pseudoreaalsus, aga ta peegeldab ka pärisreaalsust. Teatris saan ma elu kohta küsida.

Miks sa päriselus neid küsimusi ei esita?

Ma ei julge. Võin peksa saada. Olen arg. Ka teatris saame peksa, loen mustvalgelt paberilt, kui halvasti ja valesti ma tegin. Esietendusejärgsed kaks-kolm nädalat on kõige hullem aeg. Meeletu tühjus on hinges, eriti kui ma ise laval ei ole. Kuidagi peab enda peast välja viskama kõik, mille ma ise sinna kogusin. No ja siis on vaja hakata tagasisidega tegelema.

Mõistan, et igasugune kriitika on väga vajalik, sellest tuleb kokku meie kultuurilugu, nii tegudest kui ka tagasisidest. Kriitika on lavastuse laiendusena meeletult vajalik. See, kas kellelegi meeldis või ei meeldinud, pole oluline, tähtis on põhjendamine. Räägi mulle, mis sinu arvates toimis ja mis mitte. Kui kriitik annab argumendid, siis ma saan tema jutuga suhestuda. Olen näinud palju lavastusi, mis mulle ei meeldi, aga mõistnud, kui hästi nad toimivad ja kui õigesti on nad tehtud.

Ka väljaannete toimetajad võiksid rohkem mõelda, kelle nad saadavad vaatama. Juhtub, et saadetakse arvustama lavastuses käsitlevat teemat tundev inimene. Teatrikonteksti mõttes ei ole tal ju mingeid oskusi lavastust kuhugi paigutada. Iga lavastus paigutub esmalt ikkagi kultuuriväljale. Kui ühismeedias jagavad lugupeetud kriitikud oma esmaseid vastuvõtuemotsioone, siis ma kutsuksin ka neid üles mõtlema, mida nad sel hetkel toodavad. Kõiki asju ei saa omavahel võrrelda, tuleb vaadata eelarvesse, haipimisega võiks olla vastutustundlikum.

Mina ei tea, kui palju „Macbeth“ maksis.

Vot see on küsimus. Vabalt võib olla, et „Macbethi“ ühe ekraani eelarve on sama suur kui kogu minu lavastusel. Minu lavastuste eelarveid saab vaadata Sirbist, kus trükitakse ära kõik kulka eraldised.

Päris hea võrdlus. Kui siit otsiks võrdsust, siis tuleks vist arvustada „Macbethi“ ainult ühel ekraanil toimuva järgi?

Ma ei taha teha „Macbethi“ maha. See on väga hea lavastus ja tehtud on meeletu töö, mida väga imetlen. Mul on hea meel, et ka meil on võimalik teha suuri asju. Ene-Liis Semperil ja Tiit Ojasool on julgust ja ambitsiooni. Keegi just ütles mulle, et Euroopas on ainult viis linna, kus saab sellist asja teha: London, Pariis, Berliin … no ja siis Tallinn. Uhke värk ju.

Kuidas on muutunud etenduskunsti väli alates 1990. aastatest kuni tänaseni?

1990. aastatel oli kõik võimalik. Ma ei teadnud ega mõtestanud sel ajal oma tööd. Minu enda rumalus oli lõpuks see, mis pani mind valima etenduskunstniku teed. Olen end püüdnud hoida rumalana, pigistanud silmad paljude kultuuripoliitiliste otsuste ees kinni. Siiani hoitakse paljusid probleeme, mis puudutavad vabakutselisi, vaiba all ning minupoolne silma kinni pigistamine aitab mul jätkata. Vabakutseline ei saa kunagi jääda riigile lootma. Praegu olen ma väga õnnelik ja tänulik, et pidime kõike alguses ise leiutama ja tegema. Ma tunnen natuke iga osa, millest teater koosneb: olen teinud transporditööd, logistikat, catering’i, plakateid, eelarveid, valgust, heli jne. Tänu sellele mõistan eri valdkondi ja tajun lavastuse tervikut paremini. Nüüd ootavad ka vabakutselised etenduskunstnikud, et palju tehtaks nende eest ära. Praegu on muidugi lihtsam juba selle pärast, et institutsioone, keda partneriks valida, on palju rohkem. Seejuures on rahastus pidevalt vähenenud, võrreldes elatus­taseme tõusuga.

Kustkohast praegu king kõige rohkem pigistab?

Publikuga meil probleeme pole, aga ruumipuudus on suur. „Inimese anatoomia“ tarvis valisin Sakala 3 teatrimaja kammersaali sellepärast, et muud võimalust lihtsalt polnud. Seejuures on kultuuriministeeriumis välja töötatud reglement, et kui tahad kaks nädalat prooviaega, siis pead andma vähemalt kümme etendust. Kammersaal on nii raske saal, kahe nädalaga ei ole võimalik panna kõiki detaile paika ja lõpuni süvitsi töötada. „Inimese anatoomia“ on nii ruumipõhine lavastus ja jääb sellest ruumist igavesti sõltuma. Lavastused on erisugused, mõnda saab luua asendusruumis, mõnda ei saa. Teatrimaja meeskonna poolt tuldi meile võimaluse piires vastu, aga kui tulevikus läheb ainult nii, nagu reglement ette näeb ja inimlik läbirääkimise ruum kaob, siis ma ei tea, kuidas edasi toimetada. Seadused peaksid ju lihtsustama läbirääkimisi, mitte kõike dikteerima.

Mõistan, et praegu on meil kaks suurt teatrit ajutisel pinnal, VAT-teater Sakala 3 teatrimajas ja Tallinna Linnateater Salme kultuurikeskuses, aga Sakala 3 black box on etenduskunstidele lihtsalt kõige paremate proportsioonidega saal ja peaaegu ainuke, mida on võimalik oma teatrita truppidel rentida. Kanuti gildi saalist tribüüni nii lihtsalt välja ei vii. Kultuuriministeerium peaks olema väga vastutustundlik, kuidas Sakala 3 black box’i tulevikus hallata, sest praeguse majandusmudeli juures kaovad näiteks lavastused, mis tegelevad spetsiifiliselt ruumiga.

Praegu pakutakse meile teenust: on saaliteenus, piletiteenus, teatriteenus …, aga Rasmus Kaljujärv ei paku mulle ju näitlejateenust. Teenusepõhiselt mõeldes ei saa kunsti teha, ma töötan eelkõige huvitavate inimestega. Tahan, et inimesed ei ütleks üksteisele „tere“ mitte etiketi järgi, vaid päriselt hea tahte märgina. Sõber rääkis, kuidas ta oma kortermaja koridoris ütles vastutulevale inimesele „Tere!“, mille peale too etteheitvalt vastas: „Ma ei ole sinuga rääkinud.“. Päriselt, ma vajan päris inimesi, mitte lavastajaid või produtsente või näitlejaid. Igasuguses teenusekategoorias on tõesti lihtsam asjadest mõelda, aga maailm ei ole nii lihtne.

Kas mina käisin siis sinu pakutud etenduseteenusel?

Kellelegi see võib nii olla, aga mina ei mõtle sellisel viisil. Kui sa tuled minu lavastust vaatama, siis me suhtleme omavahel. Loodan pakkuda sulle mõtlemiseks teatud kindla ruumi. Iga etendus on mingite mõtete üldistav kokkuvõte ja mina vajan neid kokkuvõtteid, muidu jäängi õhku hõljuma. See on kahesuunalise liiklusega ruum.

Kas nii saab öelda, et meelelahutus tahab panna mittemõtlema ja kunst mõtlema?

Need mõlemad on kunstivormid, lihtsalt erisuguse suunitlusega ja paljuski ka põimunud. Eri kunstiliikide loomiseks on vaja erisuguseid tingimusi, neid ei saa luua ega ka vaadata ühtemoodi. Räägin palju inimesest, aga oluline on kultuur üldiselt, inimestevaheline kultuur, et oskaksime üksteisega käituda. Me ju jagame siin sama ruumi ja aega. Kui me satume tänaval mööda minema, siis taipaksime mõlemad pool sammu kõrvale astuda, ilma üksteist müksamata. Sama asi on ka meelelahutuse ja kitsama suunitlusega kunsti vahel. Vähemalt ma tahan aduda meie komberuumi nii palju, et saaksin vastavalt olukorrale ise otsuse teha.

Need oskused hakkavad meil kaduma. Seesama suhtelisus. Kunagi olin ma väga hea tehnikaga tantsija, meeldis teha dünaamilisi, efektseid, mingis mõttes isegi estraadilikke koreograafiaid. Üks hetk ma loobusin tantsust ja liikumisest, jäin lavale seisma. No ja nüüd on taas liigutus järjest rohkem oluline, järjest tähtsamaks saab käsitööoskus. Ma ei pruugi seda lavastuses kasutada, aga tehnika valdamine annab kohalolu väga palju juurde, selle tunneb kohe ära.

Ütleb Eesti kuulsaim kontseptualist.

Kontseptsiooni kaitsen ma endiselt kõvasti, aga noored saadaksin ikkagi jälle trenni, et ärme ainult räägi ja kontseptualiseeri.

Ütlesid esietenduse järel, et „Inimese anatoomia“ tegemisel oli kõige põletavam küsimus, kui kaugele julgetakse minna. Mida sa sellega mõtlesid?

See on balansi küsimus. Tegelikult oleks kihk visata kogu dramaturgia ja kompositsiooni a ja o aknast välja, liikuda julgemalt anarhia poole. Kiusatus on suur, eriti kui näen mõnda kriitikut teraval pilgul vaatamas, siis nimme ei taha hästi kirjutada, viisi pidada ja ilusasti tantsida. See on muidugi nali. Anarhiaga aga ei pruugi välja vedada, sest tahan, et inimene, kes tuleb vaatama, saaks ikkagi kunstilise elamuse.

„Inimese anatoomias“ on stseen, kus tegelased karjuvad, et neil on midagi viga, samal ajal on aga ka stseenil endal midagi viga. Tahaksin, et vaataja märkaks ka seda, et me ei tee meelega dramaturgiliselt perfektset stseeni. Julgemise mõte tulebki sellest, et ma lavastan ainult publiku pealt, mõtlen, kuidas inimene ennast ruumis tunneb, mis üldse toimib ning kui palju ma võin ja saan hea maitse vastu eksida, et loodu publikut ikkagi kõnetaks. Ebatäius ei ole eesmärk omaette, aga selles tahumata vahealas juhtuvad põnevad asjad, küsimus pigem ongi, kuidas seda raamida, et see mingilgi määral oleks publikule ligipääsetav.

Kumb siis on sulle tähtsam, kas aeg või ruum?

Neid ei saa eraldada, see on üks aegruum. Näitleja peab tajuma reaalajas, millal ja miks venitada, kus ja kuidas olla. See on taas väga tähtis käsitööoskus. Võib-olla eristab näitleja seisukohast vaadatuna minu lavastusi psühholoogilisest teatrist see, et sa ei saa viibida ainult oma nn rolli aegruumis – fiktiivne ja reaalne on nii tihedalt läbi põimitud. Suhe publikuga on palju avalikum ja sellest tulenevalt ka näitleja otsused, kuidas konkreetsel hetkel tegutseda. See on näitlejale võtmeküsimus. Muidugi ei pea vaataja olema minu võttestikust teadlik, pigem nautigu mänguvõlu.

Millal Mart Kangro nimeline teater luuakse?

Miks? Mul on see ju olemas. Iga asi, mida ma teen, on Mart Kangro teater. Saan tegutseda nii erisugustel viisidel, saan töötada pidevalt eri kontekstides. Niipea, kui paneksin end ühte institutsiooni kinni, oleksid minu ees hoopis teised valikud, oleksin liialt piiritletud. Ma vastutan täiel määral oma loomingu ja oma teatri eest.

Millal sa näiteks Ugala teatri kunstiliseks juhiks kandideerid?

See on ju sama küsimus.

Millal sa maale elama lähed, päriselt ära siit?

Päriselt, päriselt, ma ju olengi maal. Oma hingelt olen. Tahan olla mitme koha vahel. Olen maal kasvanud, tean, mida see elu tähendab. Tahan tõesti olla see vaba radikaal, väike osake, kes on võimeline hästi kiiresti kohanema. Nii nagu minu kehas on koos konservatiiv ja liberaal, nii on seda ka maa ja linn. Kohe, kui hakatakse ühte liialt pühitsema ja ainuõigeks pidama, kipun hakkama seda lammutama.