Maailmalõpus on peied

Vabandusteta plahvatuslik loomingulisus paiskub Paide teatri trupi kaudu üle heinamaa ning viib suviselt mugava publiku kummalisse ajanihkes peielauda, kus kõik on mitte ainult võimalik, vaid ühekorraga olemas.

AURI JÜRNA

Paide teatri „Eesti jumalad“, lavastaja Jan Teevet, dramaturg Johan Elm, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnikud Rauno Vaher, Kenn-Eerik Kannike ja Kirill Havanski. Mängivad Joosep Uus, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Maarja Mitt, Peeter Volkonski ja Ilo-Ann Saarepera. Esietendus 25. VII A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel.

Eesti teatrisuvi ilma Vargamäeta on nagu heeringas hapukooreta. Õnneks jagub teatrit ja publikut nii sinna kui ka mujale sohu ja põõsa alla, olgu põud või kehv suusailm. Vargamäest on saanud omamoodi pühamu ning teatrihuvilistest palverändurite autorivi heinamaa vahel enam ei üllata. Ei üllata ka tegijate isu end sealses vaikuses ja avaruses proovile panna, et oma ideed kesk loodust ja kultuuripärimust lahti mängida. Et aga aastane Paide teater otsustas juba oma esimesel suvel Vargamäele kippuda, oli esialgu küll veidi ootamatu, sest siiani soodustas Vargamäe nimi eelarvamust millestki vanast, väljapeetust ja väärikast. Ometi selgus, et Paide teater oma lennukate ideede ja eluterve huumoriga sobib sinna sama hästi kui kõik eelkäijad.

Kogu esietendusele eelnenud meediakõla jäi üsna vihjeliseks ja kavalehtki ei paku kuigivõrd sisututvustust: see fotokeskne minimalistlik vihik sisaldab vaid tegijate, inspireerijate, abistajate nimesid ning mõned sõnad lavastaja Jan Teevetilt. Ometi on etendusejärgne seedimine selgitanud nii mõndagi: tähendusi on tilkunud kõikjalt, nii alustekstide autoreilt, teiste vaatajate mõlgutusist, isegi pressiteadetest, mis alles tagantjärgi avavad oma tähenduslikkust.

Eriti märkimisväärseks sai aga pärast etenduse nägemist trupi inspiratsiooniallikate guugeldamine. Vahel neid väliseid, kaugemaid mõjutajaid kavalehtedel küll mainitakse, aga harva on nende mõju nii suur ja silmnähtav. Ja kindlasti pole tegemist imiteerimise, vaid just inspireerimisega. „Eesti jumalad“ on tõsine ja siiras austusavaldus Hieronymus Boschile, Alexander McQueenile ja Jan Fabrele. Ilmselgelt on need äärmiselt erisugused kunstnikud, ent kõigi nende käekirjas on esil jõuline mitmetähenduslikkus ja -näolisus (nagu teatrimaskid), julge naer läbi sünguse ja šokeeriv poeesia. See vabandusteta plahvatuslik loomingulisus ja isikupära paiskub Paide teatri trupi kaudu üle heinamaa ning viib suviselt mugava publiku kummalisse ajanihkes peielauda, kus kõik on mitte ainult võimalik, vaid ühekorraga olemas.

Millest see lugu on? Põhimõtteliselt algab see, nagu Vargamäel viisakas, Tammsaarest. Vanapagan saadetakse maa peale õndsaks saama. Ja edasi? No edasi liituvadki Tammsaarega Bosch, McQueen, Fabre, Volkonski, hulk rahvaluulet ja trupi loomingut. Aja, ruumi ja loo horisontaalsed ja vertikaalsed jooned lüüakse uppi ning publik paisatakse ülepeakaela metsiku peielaua äärde. Sest kahtlus on, et inimene siiski õndsaks ei saa.

Kõige huvitavam „Eesti jumalate“ puhul ongi see, kui sujuvalt liigub lugu Tammsaare Vargamäelt sümbolismi tulevärgi keskele, siis tänapäeva Eesti argikoomikasse, sealt inimkonna tuleviku tumedusse ja iidse itkuga ümbritsevasse metsa, ning siis siksakiliselt uuesti ringiratast. Ad libitum. Alguses on küll sõna ja tegelane, nagu „peab“, aga neist ei hoita iga hinna eest kinni. Neist hoopis tõukuvad vabad assotsiatsioonid ja kujundid ning nad saavad seeläbi suuremaks, tähenduslikumaks, ajatumaks.

Nagu Pille-Riin Purjegi mõtiskleb: „Esimese hooga tahaks taibata, kumb tegelastest on päris Kaval-Ants, kas põrgulikke riste allapoole vööd lööv jutlustaja Johannes Richard Sepping või punavammuses rehale astumise rahvatantsu vihtuv Joosep Uus. Aga eks ole ühed eestlased mõlemad. Samuti etendavad Lisete põrgulikkust tasavägises tandemis Ilo-Ann Saarepera ja Maarja Mitt, kuni ema-tütre rahvalaul annab neile Juula allhoovuse. Kõige köitvam „Eesti jumalate“ puhul ongi allutamatus mistahes sildistamisele. Oma naudingunähvakaid saavad siit etenduskunsti apologeedid ja performance’i eksperdid. Mõnulevat rahulolu võiksid tunda ühiskondliku satiiri fännid. „[—] „Eesti jumalad“ on publiku jaoks assotsiatsioonidele sedavõrd lahkelt valla, et ka psühholoogilise teatri lugeja ei tohiks tunda end kõrvale lükatuna. Tuleb üksnes kohal ja kaasas olla.“¹

On lavastusi, mida klassikalisel Itaalia laval teha ei saa, ja selliseid, mida ei saa black box’is. Ja siis on lavastused, mis üldse ei toimi siseruumis. „Eesti jumalad“ on tõenäoliselt üks neist viimastest. See on algusest peale, esimesest mõttest laia, lageda taeva alla loodud teos, ning seal peitub tema selge tugevus. Seda ei ole kohandatud kuhugi, ei ole ümber tehtud ega antud misanstseenide õmblusi järele. See peabki olema panoraampilt, milles on sügavust, kõrgust, õhku ja aega. Pikkade tulekute ja minekutega on arvestatud, need on täidetud, põhjendatud, kaetud ning huvitavad.

Ja muidugi loodus, mille tujukuse ja soleerimisega on arvestatud ning mis vähemalt teisel etendusel õnnistas õigel hetkel helde tuulega. Lippudega laev (viide Boschi maalile „Lollide laev“) täitis hetkega nii oma pika tulekutee ja publiku suure vaatevälja kui ka purustas kõik seni tekkinud eelarvamused. Solistid ja koor (kuidagi sobilikud tunduvad siin need ooperlikud nimetused) toimivad koos, täiendades ja tasakaalustades teineteist. Muide, siinkohal kiitus noortele Paide teatri stuudiost ja Viimsi gümnaasiumi kooliteatrist Eksperiment (juhendaja Külli Täht). On värskendav näha tõeliselt ühtset, põhjendatud sisemise ülesande ning täpse sihiga massi, kes on solistidele võrdväärsed partnerid.

Raske on kuidagi põhjapanevalt ja tõsiseltvõetavalt analüüsida „Eesti jumalate“ tegelasi. Kui Vanapagan ja Peetrus olidki alguses enam-vähem selged tegelaskujud, on teistega ja lavastuse teises pooles hulka keerulisem. Jah, võib ju oletada ja huupi pakkuda, aga sel poleks mõtet. Oluline on see, kuidas koos toimiti: Ilo-Ann Saarepera duett Maarja Mitiga, Joosep Uus Johannes Richard Seppinguga, Ursel Tilk Peeter Volkonskiga, Rauno Vaher trummide, helipuldi ja noore kooriga. Kõik koos ja kõigiga. Sest põhimure on „kogukonnatunde kadumine. Jõuetus. Üksindus. Võimetus samastuda, tunda ennast olulise osana tervikust. Sakraalses ruumis kõlab sõna „osadus“, ilmalikus perspektiivis tundub see ehk liialt suureline, ent parema puudumisel võib ometi öelda, et meie maailma valitseb osaduskriis.“² Ehk lavastuse lööklaused: „Saame kokku. Võtame ennast kokku. Võtame Eesti kokku.“

Mis veel olulisem: mure kogukonnatunde kadumise üle on mure maailma lõpu üle. Ei, see ei ole liialdus ega fiktiivne ega kaugel, vaid käegakatsutav, sellele samale põlvkonnale reaalne tulevikumure. Need on noored, kes tajuvad teravalt individualistliku, hetkes elava ühiskonna tekitatud kahju keskkonnale ning mõistavad, et nende elu jooksul toimub maailmas põhjapanevaid, radikaalseid muudatusi. Need on noored, kes ei mõtle pensionile mitte seetõttu, et see on ajaliselt kaugel, vaid seetõttu, et nad ei pruugi sinna jõuda. Sest maailm on 40–50 aasta pärast hoopis teine paik.

Aga vastupidiselt vanematele põlvkondadele ei hakka nad toimuvat eitama, varjama või leinama, vaid korraldavad minevikusaavutustele väärilised peied. Jah, me tapame oma hoolimatuses püüdliku ja tööka Jürka ning mängime kadunukesega lõbu ja klikkide nimel palli, aga lootus jääb. Väike, aga siiski. „Dramaturg Johan Elm ja lavastaja Jan Teevet vaatavad tänasele Eestile üsnagi morbiidses võtmes. Ent etenduse lõpp on helge ja publik lahkub läbi kuldsete väravate. „Mulle tundub, et kõige olulisem on see, et anda lootust. Ja et mitte unustada, et alati on lootust,“ ütles Teevet.“³

„Isamaa on igavene.“ – „A kust sa tead?“

Veel kolm asja. Kavalehel pole koreograafi nime. Võib-olla tegi liikumise lavastaja, võib-olla trupp ühistööna, võib-olla keegi teine. Aga oluline on seda mainida. Nii suurt massi nii suurel alal nii täpselt liikuma panna on paras pähkel ka kogenuimatele. Väärib tunnustamist.

Muusika – koos trummariga Kenn-Eerik Kannikese ja Kirill Havanski looming – oli hingematvalt võimas. See filmilik muusika mitte lihtsalt ei sobinud lavastusega ega täiendanud seda, vaid oli justkui selle maailma üks dimensioone. Kohati tundus, nagu oleks muusika hakanud aegruumi painutama ning heinamaa koos kogu ringijooksva trupiga koondub publikule lähemale, justkui laskuks kaamera lähiplaaniks madalamale.

Ja viimaks – tekst. Lavastusena on „Eesti jumalad“ veidi pikk ja mitme lõpuga, aga oi, milline tekst! Hea küll, algtekste ja inspireerijaid on olnud palju (heal tekstil tavaliselt nii ongi!), kuid see, mismoodi dramaturg Johan Elm on selle ühtseks tervikuks kirjutanud, on imetlusväärne. See on ühtaegu poeetiline ja tänapäevane, palve ja manifest, biitluule ja räpp, vabaluule ja regivärss, manamine, „tihe, vaimukas, kriitiline ja tundeline. Ühel kaunimatest lõpuhetkedest on see ühtaegu jutlus, palve ja pihtimus. Selline, mida tahaks koju trükisena kaasa saada või hommikuti Vikerraadiost kuulata.“⁴ Olgu see idee Paide teatrile, et algatada oma näidendiraamatute, saadete, kolumnide või blogide seeria.

1 Pille-Riin Purje, Laulikud mõõdavad Vargamäel pilvi. – Postimees 29. VII 2019.

2 Jan Teevet kavalehel.

3 Olev Kenk, Vargamäel esietendus Paide teatri suvelavastus „Eesti jumalad“. – ERRi kultuuriportaal 25. VII 2019.

4 Maria Helen Känd, Noorjumalate sekkumine Vargamäe pimedasse ellu. – blogi.kultuur.info 1. VIII 2019.