Liiderdaja kainenemine

Valle-Sten Maiste

Tiit Palu on vastutuse teemat esile tõstes leidnud võtme, millega Gailiti vagabundilugusid tõsisemaks muuta. Viimsi Suveteatri „Ekke Moor”, autor August Gailit, lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Sten Karpov, Sepo Seeman, Liis Laigna ja Terje Pennie. Esietendus 19. VI Viimsi vabaõhumuuseumi Kingu talu õuel. Juunis Viimsis etendatud „Ekke Moor” mõjub Eesti kontekstis kui väike üleilmastumisfenomeni värdvorm: Emajõe Suveteatri filiaalina loodud moodustis mängimas pealinna eliitrajoonis valdavalt Pärnu teatriga seotud trupiga. On muidugi tore, et Endla teatri tegemised jõuavad sedasi paremini ka Tallinna publiku pilgu ette. Ideaalis moodustuvad suveteatris ootamatud kooslused, kelle kokkusaamist põhihooajal takistab repertuaariteatri rutiinne keeris. „Ekke Moor” on aga hoopis tunnistus ühe repertuaariteatritrupi ning selle juhi ootamatult ja ennatlikult katkenud koostööst, mis siis on leidnud ülalnimetatud pisut veidra institutsionaalse katuse all väikese jätku. Tiit Palu juhtis Endla teatrit kunstiliselt veidi vähem kui kümme hooaega. Ega ta seda igavesti poleks pidanud muidugi juhtima jääma, ent Palu oli meie viimase kümnendi üks kõige revolutsioonilisemate ja võimsamate saavutustega teatrijuhte. Perioodi teatritipu hõivavad muidugi Von Krahli teater ja hiljem NO99 ning laadapubliku nõudmistele pole vastu tulnud ka VAT-teatri, Theatrumi jmt teatri juhid. Klassikaliste repertuaariteatrite seas leidsid aga just Endlas uuel aastatuhandel aset kõige rõõmustavamad arengud ja muutumised.

Aastakümneid õõvastati Endlas suvitajaid krimkadega, et neid järgmistel õhtutel siis jälle komöödiatega turgutada. Palu ajal sai Endla endale teatripildis uue näo, kujunedes paigaks, kus tehakse eeskätt otsingulisi, sisukaid kõrgkunstilisi lavastusi. Kui möödunud kümnenditel tuli Pärnust selliseid lavastusi ehk mööndustega mõni hooaja kohta, siis Palu ajal moodustasid ambitsioonikad tegemised repertuaaripildi enamiku. Endlas lavastati üksteise järel teatritöid, mida pidi ära vaatama, trupp tugevnes, Pärnu teater pälvis märkimisväärselt auhindu ja tunnustust ning pakkus ka pealinna tippteatritele tugevat konkurentsi.

Lisaks otsingulisusele ja kvaliteedile iseloomustas Palu-aegset Endlat ka teistest teatritest tugevam ja programmiliselt välja öeldud toetumine eesti oma dramaturgiale. Sellist rõhuasetust lõpuni mõistlikuks pidamata tuleb ometi möönda, et niisugune suunitlus on parem kui igasuguse sisulise suunitluse puudumine ja repertuaari koostamine lihtsalt käepäraste võimaluste piires publikut võrgutades. Paraku on just viimane meie repertuaariteatritele valdavalt omane. Olgugi et päris tipplavastusi tegid Palu kujundatud raamistikus tihti teised (kõige sagedamini Andres Noormets) ning peanäitejuht allutas end teinekord ametineedust järgides ohvrimeelselt ka nn repertuaaripoliitilistele kaalutlustele, domineerivad ka Palu enda tehtu seas huvitavad otsingulised tööd.

Nüüdseks on Palul, kes oma tööst loobudes juhtis muuhulgas tähelepanu sellele, et repertuaariteater kipub meie kultuuri- ja olupoliitilises õhustikus süvenevalt laadalitsistuma, teatrielust kergekäeliselt taanduda lastud. Pole selge, kuhu jõuab toretsedes plärtsuv, kuid sugugi mitte nii kenasti millegagi hakkama saav kultuuriminister oma teatrielu reformimise plaanidega. Kultuuripoliitikas teevad tubli karjääri instrumentaalselt ehk nutikad, ent kergekaalulisele publikumenule ja vaatajanumbri kasvatamisele keskendunud teatrijuhid, kes on lasknud läinud sajandi lõpukümnendi kõrgkunstilise maine ja taseme Vanemuise draamaosas olematuks hääbuda. Palu kriitilisi tähelepanekuid ja sõnumit meie kultuuripoliitikud aga ei vaja. Nemad laadalitsidele ja nende sutenööridele aplodeerivadki.

Kultuuriminister on üle vaatamas ka enam kui kümnendi eest paika pandud kultuuri- ja teatripoliitika aluseid. Palu minnalaskmise taustal terendub aga tõdemus, et tähendusetuks pole saanud mitte ainult kunagistes teatripoliitika aluspõhimõtetes eesmärgiks seatud piletihinna hoidmine keskmisele vaatajale kättesaadaval tasemel, vaid ka teatrite innovaatilisus ja kõrgkultuurilisus ei ole meie kultuuripoliitika suunajatele enam hoidmist väärt. Palu pole lavastajana neid väärtusi muidugi maha kandnud ja on tore, et ta Endlast lahkudes puhutigi lavastada võtab, olgu siis või meelelahutuslikkusele kalduva traditsiooniga institutsiooni egiidi all.

Palu on ise oma viimase lavastuse kohta öelnud: „Kümme aastat tagasi lavastasin „Ekke Moori” Endla teatris. Siis oli lavastuses olulisel kohal Ekke mässumeelsus. Ekke rebis end juurtest lahti ja läks maailma vallutama. Nüüd, kui olen ise küpsem, vaatavad mulle romaanist vastu hoopis teised teemad. Tänases lavastuses on keskseks teemaks armastus. Ekke lahkub kodust, et võimalikult kiiresti naasta ja väärida Enekeni armastust. Eks me loeme raamatutest välja just seda, mis meie enda sees toimub, mis meile endile oluline on” (Viimsi Teataja, 11. V). Palu on siis asetanud vagabundinovellides rõhu vabaduse asemel vastutusele ja valikule, Gailitit seega veidi ehk oma nägemuse järgi väänanudki. Taaskord on teater siin kirjandusteadusest ideevärskuse poolest sammukese ees, nii nagu näiteks Undi ja Mikiveri Tammsaare põhjal tehtud lavastused ennetasid värskuse poolest mõnelgi puhul Tammsaare-interpretatsioone kirjasõnas. Eks teatris ole muidugi ka kergem innovaatiline olla, siin ei püüta alati kõiges päris viimase selguse ja läbimõelduseni jõuda.

Idee poolest võinuks julgeid Gailiti tõlgendusi oodata kümnenditagusest paljukirutud Tartu ülikooli teadlaste „Eesti kirjandusloost”. Just sealt pidanuks võrsuma pöörased interpretatsioonid ning autori surma hinnaga saavutatud lugemiste sünd. Vanamoodsaid lähenemisi on ses meie viimases kirjandusloos sedavõrd peljatud, et konservatiivset tõdemust, mille kohaselt uut tasub juurutada mõõdukalt, et mitte hävitada tormakusega uuega kaasnevat head, pole millekski peetud. Autorite elu, teostevälised mõtted jms on ses kirjandusloos lausa kajastamata. Võiks ju olla paar märget teemal, kas kirjanik ise pidas kaht või kahtekümmet armukest, kas liiderdas suurema intensiivsusega Lätis või Eestis, kas jätkas ka peale hilist abiellumist jne või kibeles publitsistlikes-žurnalistlikes avaldustes hoopis kloostrisse. Vagabundiromaanide autorite puhul võiks ju niisugustegi küsimustega tegelemine olla ikkagi ka kirjandusteadlase ülesandeks.

Paraku pole autorit lämmatades mitte alati saavutatud ka pimestavat lugeja- või kriitikupoolset lugemistulemust. Interpretatsioonifööniksit tuhast pole tõusnud. Kõnealusest koguteosest ei leia Gailiti osas mingeid erilisi moodsaid arendusi, ei fantasme postmodernismi pillutatud ja väänutatud identiteedi teemadel ega viiteid käsitlustele, mis identiteedist rääkimise arupärasuse üldse kahtluse alla seavad. Epp Annuse tekste austades ja jälgides on muidugi selge, et asi pole selles, et Gailiti peatüki kirjutajal puuduks niisugusteks teemadeks valmisolek. See on tal olemas küll. Võimalik, et Gailit pole piisavalt huvitav, et inspireeriks end uutel ja moodsatel teemadel väänutama.

Eks see Gailiti päraromantiline donjuanlus veidi võltsmagus ole. Kirjutatud on ju hästi, kuid üksikute stseenide ülest sügavust napib, nii et raske on neid novellikesi ja lugusid ülemäära tõsiselt võtta (Gailiti nn saatanalood on tõsiduse poolest kohati jälle nii üle võimendatud, et paistavad veidike koomiliste metal-mütoloogiate moodi välja). Kuid see on öeldud Gailiti põgusa lugemise pinnalt. Oleks hea meel, kui keegi sügavamale jõudnu võtaks eelnenud ridade pinnalisusest vihastununa Gailitit kõneka ja aktuaalsena näidata.

Palu on seda oma lavastuses paljuski ka teinud. Viimsis nähtus oli palju rõõmustavat. Lavastus oli igati sügav, mõtlemapanev ja tõsiseltvõetav, kui ehk ka mitte iga viimase nüansini selge, veenev, kaasatõmbav ja nauditav. Meesšovinistlikku läiget pole lavastuses Gailiti liiderlikelt unistustelt muidugi maha saadud. Kuigi Gailiti võrgutajaid on enamasti kehastanud nii kehalt kui ka vaimult vastuvaidlematult hurmavad näitlejad ning Sten Karpov jätkab seda traditsiooni kenasti, jääb üldprintsiibina ikkagi segaseks, miks nii arvukad naised peaksid oma meelelaadi ühe püsimatu meestöllaka järgi sättima ning teda sedavõrd pühendunult ja lakkamatult kasima. Isiksusena ühele nadikaelast mehehakatisele allutatus vajutas oma pitseri nii Terje Pennie kui ka Liis Laigna iseenesest armsates toonides rollisooritustele.

Kuid nagu Pille-Riin Purje Postimehes imeliselt ütleb, „imbus Ekke ja Eetsa Jörsi vihtlemissoolodesse iseäralikku gailitlikku eluluulet”. Ja tugevamaltki veel imbus seda eluluulet Sepo Seemani esitatud eri kõrvaltegelaste soolodesse. Seeman oma rollidega oli kahtlemata selle lavastuse tugisammas, tema sõnada olid tuumakaimad ja keskseimad teesid, mis jõudsid ka kandvalt ja kõnekalt publikuni. Vabaduse asemel vastutuse teema esiletõstmisega oli Palu leidnud võtme, millega Gailiti vagabundilugusid lavastada tõsisemaks, kui neid seni keskeltläbi on lavastatud ja loetud. Tuisupäiselt kergemeelsete meeleolude tahaplaanile jätmise läbi mõjus Gailit teatris nagu vana hea vene või saksa romaan, kus argi- ja lembestseenid kasvavad argiülesteks, vaheldudes pikkade, kirglike ja mõtlemapanevate filosoofiliste tiraadidega, olgugi lavastus ise minimalistlik ja ehitatud vaid nelja näitleja esitatud valitud stseenidele.

Vabaduse ja vastutuse dialektika lavaletoomine, mis algab juba Liis Laigna ettekantud Eetsa Jörsi patuihaluse repliikidega, ei lisa lavastusele mitte ainult tõsidust, vaid ka tänapäevast kõnekust. Enda millelegi allutamise vajadus, tõdemus, et iha käivitamisele ja eluga toimetulemisele peab eelnema mingisugune valik, ohverdus või allutus, olgu või patt, on õhtumaa mõtteloos küll küllalt iidne tõdemus, mis ulatub moodsal kujul vähemasti Kierkegaardi, Hegeli ja Pascalini välja. Kuid kõnealune temaatika pole sugugi ammendunud, olles viimasel poolsajandil Mandri-Euroopa mõtlejate spekulatsioonides küllalt kesksel kohal. Piisab, kui meenutada Lacani ja Žižekit.

Ent just viimase õpetusest teame, et tõsise temaatika esitus ei pea iseenesest tõsine olema. Kant, kelle kuulsa abieludefinitsiooni kohaselt on püha kooselu tegelikult vaid leping partnerite suguelundite vastastikuseks kasutamiseks, käib Žižekil ikka käsikäes Sade’i, anekdootide, šlaagrite, kitši ja perverssustega. Kuigi Palu liikus noorusajal sama lähenemislaadiga Mati Undi vaimses läheduses, ei ilmne see selles lavastuses kuigivõrd. Sellest on natuke kahju. Väikeste stiiliväänutustega saavutatud meeleoluväänded vms oleks tulnud lavastusele ehk kasuks. Palu ei ole siiski Mikiver, kes puhtalt näitlejate pinnalt pool- ja täispiirsituatsioonides soolast mõnu välja võlus. Tõsi, Sepo Seemani rollides on ikka ka üksjagu muhedust, mis ka seda lavastust suuresti toestas.

Fooni loomine jäi „Ekke Mooris” suuresti Eva ja Villu Talsi lauldud ja mängitud rahvamuusika kanda. Iseenesest on tegemist suurepärase valikuga. Usun siiralt, et Viljandi kultuuriakadeemiast võrsunud rahvamuusika dominandiga, aga ka hea jazz’i jt stiilide karastuse ning eksperimenteerimispisikuga muusikute sagedasem kasutamine mõjuks meie teatri muusikalisele kujundusele väga rikastavalt. Eks Viljandi taustaga nooremaid muusikuid (Zetod, Paabel, Ruslan Trochynskyi) ole teatris ka rakendatud, kuigi sageli mitte nende kõige subtiilsemast ja jõulisemast küljest.

Talsid mõjusid armsalt ning laulsid Henrik Visnapuu sõnadele viisistatud „Jumalaga, Ene” ka meeldejäävaks, aga nimetatud muusikute suutlikkusest aimu saamiseks võiks teatrikülastaja kuulata kindlasti ka „Gjangsta” plaati või miks mitte ka ansamblit VEM . „Ekke Moori” viisistamisest on meie rahvamuusikas tekkinud aga omamoodi traditsioon. Kirjandusklassika ja rahvamuusika austajate riiulites on juba ju VLÜ „Ekke Moori” plaat Tamur Tohvri üksjagu vaimukalt unistavate sõnade ja Marko Matvere, Ilona Aasvere, Lauri Saatpalu jt veetleva esitusega. Sellegagi võinuks uues lavastuses veidi kuidagi kaverdades või vihjates mängida. Ent kokkuvõttes on eesti kirjandusklassika värske pilguga lugemine Tiit Palul sedapuhku mõjuvalt õnnestunud.