Lavastajalinnupojad pesaveerel

Kui võtta lavakate diplomilavastust „Kõige all ja kohal on …“ repertuaariteatri mängukava osana, siis oleks oodanud pedagoogidelt suuremat nõudlikkust ning abi tööde valikul ja vormistamisel.

JAAK ALLIK

Eesti Noorsooteatri ja EMTA lavakunstikooli „Kõige all ja kohal on …“, XXX lennu lühilavastuste kassett. Esietendus 27. V Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.

Koit ja Hämarik“, lavastaja Margaret Sarv, dramaturg Elo Tuule Järv, kunstnik Joel Väli, muusikaline kujundaja Kertu Aer. Mängivad Maarja Mõts, Alden Kirss, Mark Erik Savi, Karel Käos ja Merlin Kivi.

Mos-naine ja kakk“, lavastaja Marta Aliide Jakovski, dramaturg Roos Lisette Parmas, kunstnik Linda Mai Kari, muusikaline kujundaja Kirke Karja. Mängivad Maria Ehrenberg, Jass Kalev Mäe, Alden Kirss ja Hardi Möller.

Alice“, lavastaja ja kunstnik Kalju Karl Kivi, dramaturg Roos Lisette Parmas, helikunstnik Tanel V. Kulla. Mängivad Maria Teresa Kalmet, Hardi Möller, Jaan Tristan Kolberg ja Hardo Adamson.

Naljakas aastapäev ehk Vaikimise mäng“, lavastaja Erik Richard Salumäe, dramaturg Elo Tuule Järv, kunstnik Kristel Zimmer, muusikaline kujundaja Ramuel Tafenau. Mängivad Jass Kalev Mäe, Tuuli Maarja Põldma, Maarja Mõts ja Merlin Kivi.

Kui 2016. aastal sai Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunsti osakonna juhatajaks tol ajal 63aastane Lembit Peterson, oli põhjust rõõmustada – kes siis veel, kui mitte tema võiks olla Toompeal teatriharidust taotlevaile noortele tõeline Õpetaja. Aga et kunstiõppeasutus vajab etteotsa guru, inimest, kes nii oma loomingulise kui ka vaimse autoriteediga oleks magnet, kelle poole õpilased tõmbuvad, ning ühtlasi ka kooli õppetöö kvaliteedi garant, selles olen ma kindlalt veendunud.

Just sellised isiksused, kooliga paralleelselt teatris tegutsenud tipplavastajad ja erudeeritud mõtlejad olid aastakümnete jooksul Voldemar Panso ning nii Tallinnas kui hiljem ka Viljandis teatriõpetust juhtinud Kalju Komissarov. Omanäoliste koolkonnajuhtide olemasolu annab ka õigustuse loominguliste erialade õpetamise dubleerimisele kõrgkoolides. Vastasel juhul tunduks see meie rahva väiksust silmas pidades ju vaid võimekate pedagoogide tarbetu killustamisena.

Kui sel sügisel asub lavakunsti osakonda juhatama Mart Koldits, on ta paraku juba viies, kes sellele ametikohale on viimase kümne aasta jooksul valitud-määratud. Sama palju oli koolijuhte kogu eelmise poole sajandi jooksul kokku. Toompea teatrikool on silmaga nähtavas turbulentsis. Selle põhjustest ei soovita (teatri)avalikkusega rääkida. Ja kui EMTA rektor Ivari Ilja põhjendas valiku langemist Mart Kolditsale sooviga tugevdada just koolis antavat lavastaja- ja dramaturgiõpet, siis meenub paratamatult, et sama oodati ka Lembit Petersonilt.

Lavastuses „Mos-naine ja kakk“ on Maria Ehrenberg (naine) ja Jass Kalev Mäe (kakk) loonud oma tegelaskujule terava psühhofüüsilise karakteri.Siim Vahur

Väimela näidiskatsesovhoosi Raiste osakonna veiselaut, 1962.

2018. aastal õppetööd alustanud teatrikooli XXX lendu võeti kõrvuti näitlejatega neli lavastajat ja kaks dramaturgi, kes kõik on vapralt lõpuni vastu pidanud. Sel kevadel tulid nad publiku ette oma esimeste iseseisvate töödega, mis on ühendatud Eesti Noorsooteatris etenduvasse lühilavastuste kassetti „Kõige all ja kohal on …“.

Lembit Peterson kirjutab lavastuse saatesõnas, et kahe ja poole aasta jooksul on kursus, kus näitleja-ja lavastaja­õpe toimus esimestel aastatel koos, töötanud Kruusvalli, Lutsu, Raudsepa, Aino Kalda, Puškini, Dostojevski, Vampilovi, Tolstoi, Priede ja Shakespeare’i tekstidega. Eksamitöödena on kooli seinte vahel õppejõudude juhendamisel etendunud Kitzbergi „Libahunt“ ja Tšehhovi „Kolm õde“. Eelmisel sügisel nägi Theatrumis kursuse esimese bakalaureusetööna Lembit Petersoni lavastatud Eduard Vilde „Tabamata imet“, mis jättis huvitava ning nii kontseptsioonilt kui ka mitmete rollilahenduste poolest sügavalt läbi töötatud mulje. Lisan siia ka vaimustuse sama kursuse esimese semestri lõpul Toompeal esitatud Hando Runneli luulekavast Jaak Printsi üldlavastuses.

Lennu, mille vastuvõtja ja juhendaja ongi Lembit Peterson, võimekuses pole seni nähtu andnud põhjust kahelda. Seda suurem oli nüüd mu huvi avalikkusele näha toodud iseseisvate tööde vastu. Juhendaja sõnastuse kohaselt pidi ülesande lahendamisel toimima „muinasjutt lavastuse lähtepunktina“, kusjuures materjalivalikul pidanuks olema peamine, et „teemad peavad lavastajaid ja nendega koos loovaid dramaturge ja näitlejaid olulises puudutama“.

Lisan siia, et kuna tööd on toodud publiku ette, siis peaksid need eeldatavasti puudutama ka publikut. Sellise ootusega siirdusingi neid vaatama, mõõdupuuna kaasas teadmine, et lavastajatöö kolm alussammast on publikule suunatud sõnum, oskus töötada näitlejaga ning võime väljendada oma mõtteid (ja tundeid) teatrispetsiifiliste kunstiliste kujundite kaudu – kujundlik mõtlemine, mis on vahest kõige vähem õpitav ja rohkem just kaasasündinud asi.

Enne lavastuste analüüsi tuleb märkida, et ootamatult (või oodatult?) ei kujutanud ükski neist mõne tuntud muinasjutu dramatiseeringut selle tavapärases tähenduses. Kõik noored olid soovinud ikka ise luua ja valinud muinasjutu pigem omaloomingu katte­varjuks või äratõukepakuks. Ongi hea, kui lastehaigus ennast kõigist maailma kirjanikest paremaks ja andekamaks pidada saab kooli ajal läbi põetud. Olgu siiski rõhutatud, et teatrilavastaja kutse­spetsiifika ei seisne kirjandusteoste loomises, vaid nende lavalises interpreteerimises. Ka dramaturgi leiva toob teatritöös üldjuhul lauale hea dramatiseerimisoskus. Tähelepanuväärne on seejuures, et kursuse juhendaja Lembit Peterson ise pole vist elu jooksul kordagi lavastanud ühtegi enda kirjutatud teksti. Autoriteatrit (ise kirjutan, ise lavastan ja mõnikord ka ise mängin) esindab seevastu XXX lennu dramaturge õpetanud Andri Luup.

Esimene etendunud lugu kannab pealkirja „Koit ja Hämarik“ ning selle on loonud lavastaja Margaret Sarv ja drama­turg Elo Tuule Järv. On kiiduväärt, et kunstnikena olid lavakooli tudengid kampa kutsunud EKA stsenograafiaüliõpilased (kõnealuse loo puhul Joel Väli), ent Eesti Noorsooteatri lava ja eriti kasseti­printsiibist lähtuvate nappide dekoratsioonivõimaluste juures saab kunstnikutöö puhul seekord rääkida pigem kostüümiloomest.

Lugu algab sellega, et Merlin Kivi jutustab rõduäärelt, kuidas Jumal lõi maailma ning sellega koos ka Pimeduse ning selle valgustamiseks Päikese. Edasi mängiti laval pastoraali kenasti laulvate talutüdruku (Maarja Mõts) ja karjasepoisi (Alden Kirss) vallatlevast armastusest, mida tuli lõhkuma neiut endale ihkav mõisasaks (Mark Erik Savi) koos tema teenistuses kupjaga (Karel Käos). Too püüdis küll tütarlast ihara härra eest hoiatada. Lõpuks noored põgenevad ja kubjas laseb neid jälitades tüdruku maha. Jumal tõstab neiu seejärel taevalaotusele päikeselangetajaks (järelikult siis Hämarikuks). Kõik. Mis sai karjapoisist, jäi mulle tabamatuks. Näitlejatöödeks nii napp materjal erilist võimalust ei pakkunud. Loo puhul lähevad küsimärgid dramaturgi arvele.

Seejärel sai näha kogu õhtu kõige emotsionaalsemat lühinäidendit „Mos-naine ja kakk“, kus lavastaja Marta Aliide Jakovski ja dramaturg Roos Lisette Parmas on tuginenud samanimelisele mansi muinasjutule (kes ei tea, siis mansid jagunevad mosi ja pori hõimudeks). Lavastaja abiga olid Maria Ehrenberg (naine) ja Jass Kalev Mäe (kakk) loonud oma tegelaskujule terava psühhofüüsilise karakteri ning moduleerisid huvitavalt ka häälega.

Nende suhted on põnevas arengus: algse terava konflikti asendab koostöö, ent viimaks keedab naine kaku siiski suures toobris supiks, mis vürtsitab muinasjutu lõpu absurdilaadse musta huumoriga. Tegevust toetab Kirke Karja kohal ja tundlik muusikaline saade. Paraku on muusik seatud istuma laval üsna esiplaanile, musta klaverikotiga kaetud pilli taha, mis lõhub kostüümide (Linda Mai Kari) ja valgusega (Targo Miilimaa) loodud mõjuva boreaalse lavaatmosfääri.

Kalju Karl Kivi koostöös Roos Lisette Parmasega loodud „Alice“ algas kirjanik Lewis Carrolli ja tema sõprade üsna olmelise kaardimänguga, kuhu miskipärast tungib sisse Carrolli loodud kangelane Alice imedemaalt ning hakkab pretendeerima Carrolli muusa rollile. Kui poleks olnud Alice’it mänginud Maria Teresa Kalmeti hingestatult temperamentset näitlejatööd, siis ei oskakski sellest loost muud arvata, kui et see oleks võinud ehk sellest punktist alata, kus nüüd lõppes. Kuna Kalmet äratas huvi ka Lilli Ellertina „Tabamata imes“, siis olgu öeldud, et tema Alice oli loodud hoopis teiselaadse sarmi ja väljendusvahendite abil.

Teatriõhtu kõige kummalisema ja seejuures kindlasti terviklikuma pala esitasid lavastaja Erik Richard Salumäe, dramaturg Elo Tuule Järv ja kunstnik Kristel Zimmer pealkirja all „Naljakas aastapäev ehk Vaikimise mäng“. Ülimalt idamaiselt Šeherezade’i stiilis dekoreeritud ja mängitud abikaasade pidusöök muutus äkki tänapäevaseks tühiseks perekonnatüliks põhjusel „kes jättis ukse lahti!!!“ ning lõppes solvunud ja kivistunud vaikimisega. Selle lõhkusid kaks lahtisest uksest sissetunginud kerjust, kes sõid-jõid kõik, mis laual leida, ning paiskasid segi abikaasade peoruumi, aga ka nende ennasttäis vaikimise. Kui midagi vaimukale lavastustervikule ette heita, siis otsesuhtlemine saaliga etenduse lõpus tundus põhjendamatu.

Mida kogu teatriõhtust arvata? Jätan kõrvale nostalgitsemise, et kui omal ajal ikka Tooming ja Komissarov, aga ka Peterson ja Karusoo ning isegi Nüganen oma lavastajateed alustasid, siis sai nende töödest kohe aimu, mida nad arvavad ümbritsevast tegelikkusest ning mille pärast on hing haige. Viimasel kursusel, seega eeloleval hooajal, on kõigil lavastajatudengeil ette nähtud teha täismõõduline lavastus päris näitlejatega ning ehk saab siis ka päriselt aimu, mis neid „olulises puudutab“.

Kui võtta aga lavastust „Kõige all ja kohal on …“ kui repertuaariteatri mängukavas publikule näidatavat teatriteost, siis oleks ehk oodanud pedagoogidelt mõnevõrra suuremat nõudlikkust ja abi tööde lõplikul valikul ja vormistamisel. See aidanuks ka sellel esimesel pesast väljalendamisel kujuneda täiemõõduliseks teatrisündmuseks, nagu mäletame mitte väga kaugest minevikust paljusid lavakate diplomilavastusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht