Laikida või mitte laikida, selles on küsimus

Autor ja lavastaja Elise Metsanurk on võtnud demonstreerida ühismeedia pool- ja ebatõdede võimendamist kajakambrite suletud ringis.

AURI JÜRNA

Tartu Uue teatri „Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“, autor ja lavastaja Elise Metsanurk, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Chris Kirsimäe, videokunstnik Fredi Karu. Mängivad Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 22. I Tartu Uues teatris.

Teatriskäimise rituaali, selle komponente ja mõju on vahel väga huvitav jälgida. Juurdunud traditsioonid, nagu suurte riigiteatrite sametpõrandal ringiratast jalutamine, salatikausikese ja koogi­tüki nimel pikas järjekorras seismine, ülerahvastatud tualetis lipsu ja soengu sättimine ning võidujooks riidehoidu, on automaatsed ega jää teatri­külastusest naljalt kõrvale.

Mõnevõrra tavapäratumas teatri­situatsioonis on publiku jälgimine veelgi põnevam. Nii oli ka Tartu Uues teatris muhe vaadata, kuidas kolme saali vahel valiti ja vabade kohtadega poodiumidel vaatepunkti otsiti. Kogemus on niikuinii kõigil erisugune, vaatenurk ja elamus ennustamatu. Selles mõttes pole lavastuse „Video: täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses“ tegijate taotletud individuaalne teatrikogemus sugugi uudne, ebaharilik on üksnes teadlik siht neid erinevusi veelgi süvendada. Enamasti püüavad teatritegijad natukenegi publiku pilku suunata ja tekkivat muljet oma kontrolli all hoida, aga „Tuvide“ autor ja lavastaja Elise Metsanurk on nimme püüdnud vältida sarnaseid elamusi. Kuuldavasti erinevat kolmes saalis toimuv tegevuselt, meeleolult ja lõpplahenduselt niivõrd palju, et lavastaja on esietenduse-eelses intervjuus möönnud, et on saanud kolme iseseisva lavastuse loomise kogemuse.

Nii traagiline see olukord ilmselt ei ole, aga ühismeedialiku emotsionaalse liialdusena sobib teemaga hästi. Lavastuse iva, mida on juba üllatavalt paljudes arvustustes ümber jutustatud, on lühidalt selline: ühismeedia algoritmidest subjektiivselt kallutatud ruupor hakkab üht avalikkusele emotsionaalse tähendusega õnnetust eri sihtrühmaga kõlakodades tõlgendama, kuni tõde muutub tabamatuks ja igasugune argumenteeritud suhtlus mandub labaseks sõimuks. Kolmes toas mängitakse seesama lugu kolmest vaatenurgast kolmele vaatajarühmale maha. Vähemalt minu mätta otsast näib see lugu selline.

Lugu on selle lavastuse puhul siiski teisejärguline, sest eelkõige on lavastaja võtnud demonstreerida ühismeedia pool- ja ebatõdede võimendamist kajakambrite ehk kõlakodade (echo chamber)¹ suletud ringis. Metsanurga lavastuses esitatakse erineva dramaturgilise fookusega lugu kolmes minimaalse omavahelise kontaktiga ruumis, et saavutada füüsilise eraldatuse toel tekkiva vaatenurga sõltumatus. Publik ja tegelased sulanduvad alles lõpuks, kui kolm eraldatud gruppi tuuakse suureks arvamuste põrkumise hetkeks ühte kohta kokku.

Ideena on see kõik intrigeeriv ja tehniliselt väga keeruline, sest nõuab näitlejailt ülikiireid ja puhtaid ümberlülitumisi, tavapärasest suuremat ja võimekamat tehnilist meeskonda ning lavastajalt täpse ja võrdse koormusega kolmekordset kujutluspilti. Peale selle tundub, et tervikpildi ja igakülgse elamuse saamiseks nõuab või vähemalt eeldab see publikult kolmekordset (või kolmekesi) vaatamist. Esietenduse-eelses intervjuus mainib lavastaja nn kolme tuvi piletit, millega kolm sõpra saavad samal õhtul igaüks ise saalis lavastust vaadata ja pärast kogetut võrrelda.²

Iseenesest pole selles midagi ennekuulmatut – publikult eeldatakse mõnikord palju rohkem –, aga selliste ootuste korral peab olema hea põhjendus. Kas veidi tavatust mängukorraldusest ja tänapäeva temaatikast piisab? Lisanna Annus tuletab oma arvustuses meelde üht tabavat nähtust: „Fomo ehk fear of missing out ehk ilmajäämise hirm istub selliste korraga mitmes paigas toimuvate lavastuste puhul tihti kuklas ja paneb mõtlema, et äkki see, mis teises saalis toimub, on huvitavam, naljakam või kaasahaaravam kui valituks osutunud tegevustik.“³ Päris välja lülitada seda hirmu polnudki võimalik, kuna mujalt kostuv kõnekõmin ja naer mõjus oma saali vaikuse kõrval kontrastselt, seda enam, et oma valitud vaatenurgas kippus mõte mitmel korral uitama minema.

„Tuvides“ on tegelikult päris palju huvitavaid ja humoorikaid detaile ning kõik neli näitlejat on loonud erinäolised ja tabavalt karakteersed rollid. Eriti meeldejääv oli Maarja Mitt-Pichen ennastunustavalt eufoorilise koorijuhina. Samuti oli äärmiselt võluv kirglik sõimutertsett lavastuse kulminatsioonis ning vaigistamatu infotulvaga tehnoloogiainimese põrgu. Põim Kama kiidab oma arvustuses noore lavastaja võimet sulandada kokku teater ja tänapäevane suhtlusstiil: „Olen põnevusega oodanud, millist teatrit hakkab tegema sotsiaalmeediageneratsioon ning kuidas nad oma elukogemust ja tunnetusruumi teatrikeelde sulatavad. Teater on valdavalt aeglane, mammutlik ja massiivne kunstivorm, seejuures kui sotsiaalmeedia tunnete ja tähenduste eluiga on taandumas paarikümnele sekundile ning ühiskondlikult ja sotsiaalselt vastutustundlik käitumine selles kontekstis tähendab peamiselt teatud algoritmide toitmist oma aja ja tähelepanuga. „Tuvides“ kohaldatakse sotsiaalmeedia viiteid ja lühivorme teatrile nii lõbusalt ja loomulikult, nagu poleks kunagi midagi teistsugust olnudki.“⁴

Liitun kiidusõnadega lavastaja aadressil, aga teatri iseloomu kohalt vaidlen vastu. Kuna etenduskunst (žanrist ja institutsioonist sõltumata) on elav esitus elava publiku ees ning väiksematel lavadel ja paindliku algmaterjali puhul ka improvisatsiooniline, on see just õige kunstiliik, mille kaudu kõige kiiremini ühiskonna muutumist peegeldada.

Eraldi äramärkimist vajab videokunstnik Fredi Karu, kelle läbimõeldud ja keerukale videorežiile toetub suur osa lavastusest. Video kaalukus on selle lavastuse puhul ka üks ohumärke: selge see, et ekraanid on tänapäeva teatris sama tavapärased kui igaühe kodus, kuid kuna need tõmbavad magnetina publiku pilgu endale (mida suurem, seda rohkem), siis võib hoopis kahe silma vahele jääda mõni suurem puudujääk, näiteks tekstiga seotu.

Kui kavalehe info järgi on „Tuvide“ tehniliste lahenduste eest hoolitsenud viis inimest (sh valgus- ja videokunstnikud), siis lavastuslik ja tekstiline pool on olnud üheainsa kanda. Muidugi ei taga inimeste suur hulk töö kvaliteeti, ent „Tuvide“ puhul annab dramaturgi puudumine paraku valusalt tunda, nii dialoogides kui ka kogu struktuuris. Asi polegi selles, et ei saa täpselt aru, mis juhtus või kellel on õigus, vaid selles, et kuigi tervikliku elamuse saanuks kolmekordsel vaatamisel ja see oleks ka arvustuse kirjutamiseks olnud õige käik, polnud etenduse lõpuks mulje piisavalt intrigeeriv, et tagasi tulla. Kui vaatenurga erinevusest johtuva isolatsioonikogemuse teadvustamine on selle lavastuse puhul keskne, siis kas poleks pidanud näitama publiku gruppidele ka nende kontrastset erinevust, s.t mitte eraldama neid, vaid just kokku panema? Praeguses verisoonis saavad kõige rikkalikuma ja mitmekülgsema kogemuse vaid näitlejad, aga publik jääb oma vaatevinkli piiresse. Paraku jäi see üsna kitsaks ja, mis seal salata, etendus sai natuke igav. Tabav idee ja efektne filter mahub ühismeedia lühivormi kindlasti ära, aga teater tahab rohkem.

1 Echo chamber ehk eestikeeli kajakamber või kõlakoda on termin, mida kasutatakse kindlate tõekspidamiste kordamise kohta suletud grupis, mis omakorda süvendab neid tõekspidamisi ja võib põhjustada paindumatut äärmuslust.

2 Ode Maria Punamäe, Elise Metsanurk: lavastuse „Tuvid minestuses“ ajendiks on info- või teabeärevus. – ERRi kultuuriportaal 21. I 2021.

3 Lisanna Annus, Ärevusest tekkinud tähendus. – ERRi kultuuriportaal 27. I 2021.

4 Põim Kama, Miks need tuvid minestavad? – Eesti Ekspress 27. I 2021.