Kuidas teatrikriitik suudlema õppis ehk Kolm viisi isiksuse lõhestamiseks

Aitana Cordero Tallinna Kunstihoones tehtud lavastus on kui antropoloogiline uurimus intiimsuse teemal.

KEIU VIRRO

„Three Ways to Master a Kiss or a Twenty Five Minute Kiss at Your Neck“ („Kolm meisterliku suudlemise viisi ehk Kahekümne viie minutiline suudlus sinu kaelal“), idee autor, koreograaf ja lavastaja Aitana Cordero. Laval Doris Feldmann, Jaak Sapas, Kadri Noormets, Irene Hütsi, Mihkel Ernits, Kalev Rajangu, Keiu Virro, Frida Giulia Franceschini ja Álvaro Frutos. Etendus 12. I Tallinna Kunstihoone suures saalis.

Tallinna Kunstihoone suur saal. Ükshaaval sisenevad tantsijad, kes paigutavad ruumi erisuguseid objekte. Kaks meest tassivad saali nurka diivani. Ühel hetkel hakkavad kõik, kes on laval, riideid vahetama. Mõne aja pärast alustavad nad hammaste pesemist. Peagi võetakse hambapastat üksteise suust, ka loputusvesi käib suust suhu. Saal täitub hambapastalägaga. See on tarvis ära pesta. Publikust liitub inimesi, kes asuvad saali koristama. Kaks meest ja üks tüdruk avastavad diivani ning hakkavad sellel kirglikult suudlema. Publikust astub välja Aitana Cordero, lavastaja, suudeldes kirglikult ühe mehega. See suudlus enam ei katke, vaid võetakse lihtsalt ükshaaval tantsijate poolt üle. Kulunud on umbes nelikümmend viis minutit. Saali tagumisest otsast siseneb veel üks naine, võtab omakorda suudluse üle. See naine olen mina.

Aga nüüd ränd ajas tagasi. Läinud aasta lõpul lugesin üleskutset, et Eestist otsitakse etendajaid hispaania päritolu etenduskunstniku Aitana Cordero lavastusse „Three Ways to Master a Kiss“. See jäi kummitama, ehkki ma pole ju üldse selle üleskutse sihtgrupp – etenduskunstnik. Küll aga kirjutan teatrist ning tegelikult olen ammu tahtnud näha prooviprotsessi seestpoolt. Mitte ainult näha, vaid ka tunnetada.

Kirjutan selle ettevõtmise Eestisse-toojale Kadri Noormetsale, et mõte tundub huvitav. Kadri kirjutab umbusklikult vastu: „Kas sa oled ikka reaalselt ise huvitatud? Ega selle taga ole midagi sellist nagu „ajakirjanik osaleb“ vms.“ Ei ole. Mind tegelikult ka huvitab. Kuigi, mis seal salata, praegu siin ma ju kirjutan. Nii et ikkagi ajakirjanik ka. Kadri viib mind interneti teel kokku Aitana Corderoga, kes paneb grupi kokku peamiselt Skype’i-vestlustest jäänud mulje põhjal. Ta arvab, et võiksin osaleda, aga ei ole veel kindel, kuidas. Ma ka ei ole.

4. jaanuaril kohtuvad kõik osalejad esimest korda Viljandis, järgneb nädal intensiivseid proove. Suudlemisest intiimsemat teemat on vist küll keeruline ette kujutada, ehkki, muidugi, lavastustes on jõutud ju kõikvõimalike äärmusteni, suudlemisest palju kaugemale. Aitana Cordero on toonud sama lavastuse välja nelja trupiga, järgmise kahe aasta sees on teda ootamas veel üksjagu kutseid. Nii on saanud sellest lavastusest omamoodi antropoloogiline uurimus intiimsuse teemal. Selles ei mängi rolli mitte ainult lõpptulemus ja publiku nägemus, vaid ka etendajad ise. Näiteks: kuigi see on lavastus, mis tähendab etenduskunstnikele tööd, on toonud see nii mõnelegi osalejale kaasa ka murekohti eraelus. Ehk on huvitav teada, et nii varasemates lavastustes kui ka Eesti näitel on mitmed etenduskunstnikud öelnud ära põhjusel, et elukaaslane pole nõus. Suudlemine on väga intiimne tegevus. See, kui suudeldakse laval, ei tee seda vähem intiimseks. Ühe trupi puhul olla kord proovisaali sisenenud ka esineja maruvihane tüdruksõber, hingepõhjani armukade.

Viljandis jõuan umbes kümnetunniste proovipäevade käigus lavastusprotsessi enesele pidevalt üle ja ümber mõtestada. Peamiselt on mul küsimused, mille hulk kasvab iga päevaga. Mõned on üsna jaburad. Mõtlen, kas koos sellega, et vahetan kriitikupositsiooni osaleja oma vastu, kaob ka kriitikameel. Kas minu nägemus lavastusest muutub nüüd niisuguseks, mida olen mõne teatri puhul kohanud umbes sellisel kujul: oleme väga konstruktiivse kriitika poolt, aga kui midagi halvasti arvatakse, siis see on üldiselt ebakonstruktiivne lollus. Muidugi, „armastatud kriitik“ ongi pigem oksüümoron. Huvitav, kas, olnud ise protsessi sees, saan ka mina võimaliku kriitika puhul rõhuda sellele, et lavastust (ja minu väikest osa selles) ei ole mõistetud? Potentsiaal võtta selline positsioon tundub oma vastuolulisuses mõnusalt kõditav, ehkki annan endale aru, et selles ühes projektis osalemine ei tee minust veel etenduskunstnikku.

Vahetult enne siinsete sisemonoloogide kirjapanemist satun Sirbi vahendusel lugema, kuidas on kriitika tähtsuse kunagi sõnastanud Johnny B. Isotamm: „Kriitika žanr on minu arvates üldse suur totrus, see on sekundaarne nähtus. Ainult Nõukogude Liidus on kriitika, teiste kallal norimine tehtud omaette kirjandusžanriks. Pealegi kirjutavad kriitikud ainult lollusi.“ No vot.

Igasuguse, ükskõik kui lollustest tulvil kriitikaga käivad käsikäes vastukäivad ootused. Olla ühtaegu objektiivne ning mõista teose väärtust mingisuguselt salapäraselt kõrgemalt ja sõltumatult positsioonilt. Seejuures mõistame ja eeldame mõistagi ka seda, et kriitika on subjektiivne. „Three Ways to Master a Kiss“ näitab mulle vähemasti seestpoolt üsna kohe ära igasuguse objektiivsuse võimatuse. Aitana Corderol on oma selge visioon, ent kõik osalejad näevad lavastust erimoodi. Igaüks meist loeb sellesse oma tähendused ning kardab erisugustel põhjustel, kohati väga lihtsatel ja inimlikel. Äkki ma unustan olulise osa struktuurist? Kas ma suudan olla piisavalt kohal? Kuidas olla alasti laval, nii et see oleks loomulik? Kuidas ühendada karakter ja improviseeri­mine üksikasjalikult paika pandud struk­tuuriga?

Kui osalistel endilgi on igas asjas mitu arvamust, siis kuidas saakski see lavastus olla ühel hetkel lõplikult suletud tervik, kust publikuni jõuab kogum üheselt arusaadavaid tähendusi? Olgu, küllap on selline eeldus nii ehk naa rumalus. Kui tahta edasi anda üheselt mõistetavat tähenduste kogumit, siis võiks lihtsalt essee kirjutada. Kolmandat pidi, kui ükski lavastaja kodeeritud tähendus üldse publikuni ei jõuaks, siis miks on tarvis just seda lavastust? Ehk võiks ideaalis olla umbes nii, et vaatajale antakse suund, küll siis igaüks mõtleb ise edasi. Muide, olen kunagi vihikuservale kritseldanud repliigi Hugo Raudsepa ühest näidendist: „Annaks jumal häda, küll abi saab isegi.“

Maadlen eneses isegi sellel teemal, kui palju üldse on tarvis lavastust seestpoolt avada. Nii teatri NO99 blogist kui ka ajalehtedest võib aeg-ajalt lugeda teatri dramaturgi Eero Epneri kirjutisi. Need on väärt tekstid, mis avavad, reflekteerivad, lisavad tähenduskihte. Aga millisel hetkel astuvad need vaatajale kannale ja hakkavad vaatevälja piirama? Kui Epner annab lavastuse „El Dorado. Klounide hävitusretk“ ühe etenduse eel kasutusjuhendi, kuidas seda vaadata, siis võib muidugi öelda, et see on vaid üks soovitus. Küllap teab siilgi, et kui lavastusest lisaselgituseta iva kätte ei saa, siis on äkki ikka lavastusega midagi valesti, mitte vaatajaga. (See oli nüüd teoreetiline mõtisklus, mitte „El Dorado“ pihta sihitud.) Ent mulle paistab see nii: Epner on teatris sees, tal on selge sümboolne kapital. Kui ta annab kasutusjuhendi, siis kui palju jääb vaatajale tegelikult tõlgendamiseks teisi n-ö õigeid mooduseid?

Lavastuse „Three Ways to Master a Kiss“ puhul leian end üsna sageli mõtlemas, et ei tea, mida see elevant küll meist arvab. Avastan eneselegi üllatuseks, et kui muidu kirjutan lavastustest ilma igasuguste süümepiinadeta peamiselt omaenda vaatajapositsioonilt, siis nüüd konstrueerin ühtäkki oma peas mudelvaatajat. Muide, see mudelvaataja minu peas on ülimalt kriitiline ning arvab, et see, mis laval sünnib, on suur-suur segadus, kus lihtsalt suudeldakse hirmus palju.

Üks vestlus proovisaalis. On saanud selgeks, et Aitana Cordero ei mängi lavastuses teadlikult soolisusega kuigi palju, ehkki ta on vägagi huvitatud soouuringutest. Teema saab vähe tähelepanu minu meelest sel põhjusel, et lavastajale on iseenesestmõistetav reaalsus, et meestel ja naistel on võrdsed õigused, igal inimesel on õigus armastada, keda ta soovib, soost sõltumata. See on igati tore eeldus ja ideaal, aga kui paljud meist usuvad, et me tegelikult oleme ühiskonnana sealmaal? Kui sellel teemal vestleme, tundub mulle vähemasti sellel hetkel, et lavastuses jääb kasutamata palju võimalusi. Miks me ei võiks neid stereotüüpe teadlikult ära kasutada? Mõtleme kas või Hollywoodi kuldajastu filmidele, kus pilt suudlusest on enamasti selline: jõuline mees kummardumas naise kohale, kes tema alfasusele alludes paindub tagurpidi, pea maadligi (kas seljal valus ei hakka?). Ehkki värve on ühiskonnas järjest enam, ei ole kuhugi kadunud alfaisased ja meelad miisud. Kui vaatate telekast spordiuudiseid, siis mitu korda olete kohanud esikohal uudist, kus peaosas on naissportlased? Ka ETV nüüd uue formaadi saanud saates „Vabariigi kodanikud“ istusid kolm naist, keda pilk suutis stuudios tuvastada, dekoratsioonina publikus.

Isegi lavastustes (näiteks Vaba Lava „sugu: N“), kus räägitakse (soolisest) võrdsusest, pole pääsetud täielikult mehelikust vaatepunktist. Hiljuti kirjutas Aro Velmet Õpetajate Lehes avalikest aruteludest: „Püüe liikuda habermasliku ideede turuplatsi poole, kus kõik osalejad jätavad oma soo, seksuaalse orientatsiooni, rassi ja rahvusliku kuuluvuse, oma isikliku mineviku ja sotsiaalse identiteedi ukse taha, on tänuväärne, ent ühtlasi võimatu missioon.“ Vaat neidsamu identiteete ja filtreid on ikka üsna pagana raske välja lülitada lavastuse puhul, kus uuritakse intiimsust.

Järjekordne ajahüpe etendusejärgsesse vestlusringi publikuga. Muide, ükski osalejatest ei osutu minu konstrueeritud mudelvaatajaks. Tõlgendusi on väga erisuguseid, need ulatuvad hinnangust „oli fun“ kuni äraspidise katoliikliku taustsüsteemi nägemiseni laval. Viimase tõlgenduse kohaselt algab kõik puhastusrituaaliga ruumi ettevalmistamise, riiete vahetamise ja hambapesu kujul, järgneb pühaku saabumine (Aitana Cordero) ning lavastuse lõpetab justkui püha õhtusöömaaeg ehk suudlusorgia, millesse kaasatakse toit, alkohol ja sigaretisuits. Kuhugi sinna nende äärmuslike vaatenurkade vahele jäävad tähelepanekud erilaadsete suudluste kohta. Üht vaatajat rabab äratundmine, et kui kaks naist suudlevad, siis see ei mõju kuidagi eripäraselt. Oleme erootika-, porno- või ükskõik milliste filmide najal harjunud sellega, et amelevad naised või naiste ülekallamine mingi sodiga on midagi tavapärast. Okei, tegelikult piisab lihtsalt ükskõik millisesse ööklubisse sisseastumisest. Ühtlasi ei tähenda suudlevad naised tingimata viidet seksuaalsele orientatsioonile: hei, tšikid teevad ju lihtsalt nalja! Kaks meest suudlemas tekitavad aga hoopis vastuolulisemaid tundeid, sisse tuleb hoopis teistsugune jõulisuse tunnetus ja siin juba niisama lihtsalt homoseksuaalsetest viidetest ei pääse.

Ahjaa, üks tudengineiu aga ütleb, et temale jäi kõige rohkem meelde etenduse lõpus korraldatud toiduorgia. Selle ajal arvutas ta oma peas kokku, kui pikalt ta kogu selle raisku lastud toidu­kraamiga ära elaks.