Kõrvalseisja abivahend reele ronimiseks

Ei saa välistada, et üsna kinnine intervjuuraamat avatud inimestest mõjubki avatud lugejatele vastuvõetamatu paradoksina.

RAIT AVESTIK

Umbes 20 aastat tagasi, kui hakkasin teadlikumalt teatrit vaatama, ei olnud veel Kanuti gildi saali (asutati 2002) ega Sõltumatu Tantsu Ühendust (2005, nüüd Sõltumatu Tantsu Lava ehk STL). Mõned aastad varem oli pandud alus eesti nüüdistantsule kui iseseisvale kunstiliigile. Kontseptuaalse nüüdistantsu pehmenduseks käibele võetud etenduskunsti mõiste laialdane kasutamine tuli samuti hiljem. Teatrivaatlejana kulgesin tol ajal ja hiljemgi üsna võrdse huvi ja tahtmisega nii sõnateatri- kui ka nüüdistantsuetendustel.

Keelest eemalduv kultuuriline tegevus. Tol ajal, eelmise sajandi viimasel ja selle sajandi esimesel kümnendil, nagu kirjutab Evelin Lagle kogumikus „Eesti tantsukunst: nüüd ja →?“ (koostaja Evelyn Raudsepp, STL 2015), oli „Eesti nüüdistantsu võrdkuju kontseptuaalne tants ja juhtiv suundumus liikumise minimeerimine“. Mäletan, et nimetasin seda oma peas (ja pihku itsitades) kontseptuaalseks hingamiseks või hingeldamiseks. Kanuti gildi saalis ja STLis nähtu kõrvale pakkus tänuväärt täiendust „Baltoscandal“, lisaks nopped välisfestivalidelt.

Kuigi see oli juba minu teatrivaatlemise algul selge, et tantsust kirjutavad ühed kindlad kriitikud (nagu ka muusikateatrist) ja kõik ülejäänud arvustavad sõnateatrit, ei tahtnud ma esimese hooga olla kohe ära paigutatud. Vaatasin rõõmsalt nn tantsu, vaatasin veel, õhus hõljusid juba mingid kokkulepped, lubadused ja tahtmine nähtust kirjutada. Vaatasin veel, rõõmu jäi vähemaks, kõhedus tuli peale, sest ei osanud nähtust midagi arvata, veel vähem kirjutada. Kaugenesin, lõin käega ja lippasin, justkui läbi suvise viljapõllu, sõnateatrisse ning rahunesin.

Võimalikest põhjustest, miks see „keelest eemalduv kultuuriline tegevus“, nagu Andrus Laansalu mainitud kogumikus kirjutab, mind ei kõnetanud (või oleks täpsem öelda „ei liigutanud“?), on samas raamatus ammendavalt kirjutanud Liisi Aibel. Neid põhjusi on muidugi veel.

On saanud tavaks, et kui tantsu- ja etenduskunstnikud kutsuvad publikut oma uut lavastust vaatama, rõhutatakse muu hulgas, et oldagu avatud. Muidugi mõista on avatus mingi piirini lausa eluliselt vajalik, rääkimata kunstivaldkonnas seigeldes, ent täiesti avatud ka ei tahaks olla. Seda enam et „ainult avatutele“ sildi all on mugav müüa üsna kahtlast „kohalolu“. Ja kas valdkondadeülene meisterlikkus ei mõju juba iseenesest avavalt?

Niisiis meelitas mind taas kõnealusele valdkonnale (teadvustades, kui hägustunud on igasugused žanripiirid) tõsisemalt otsa vaatama Marie Pulleritsu koostatud kogumik „Koreograafiraamat“.

Neliteist väljavalitut. Seda enam, nagu on kirjutanud asjatundjad, võib viimastel aastatel täheldada liikumispõhise tantsukunsti tagasitulekut. Ei oska seda tagasitulekut veel millegi alguseks, jätkuks või lõpuks lugeda, aga mõtlesin, et kui midagi sellist tuleb tagasi, ja veel uuel tasandil, uute perspektiividega, siis mida ma enam ootan – vaatan minagi liikujaid uue pilguga.

Enne raamatu lugemist seadsin enda ja kogumiku kohale eksistentsiaalse küsimuse: kas see raamat aitab kõnealuse valdkonna suhtes mind kui kõrvalseisjat reele? Sest selge on see, et järeleaitamistunnid kuluvad ära. Seda enam, kui võib-olla pole soovi olla lihtsalt avatud kaasanoogutaja, vaid tekib möödapääsmatu tung kunstiakti suhtes astuda konservatiivsesse ehk säilitavasse positsiooni.

Kas see ka kõik nii läheb, on muidugi suure küsimärgi all, sest – nagu ütleb raamatu noorim koreograaf Kadri Sirel – üldiselt peab paika reegel, „et kellele meeldib pidudel tantsimas käia, sellele meeldib ükskõik missugust tantsu ka vaadata“. Seejuures mõjub julgustavalt tema avatud hoiak, et tantsulavastustest kirjutamine ei pea olema privilegeeritute pärusmaa. Raamatu vanim koreograaf Renee Nõmmik aga teab, mida kriitikult ootab, öeldes: „Ma ei tahaks, et kriitik, kes tantsu analüüsida ei oska, seda ometi teeb. Ma ei väida, et teatrikriitik või kunstikriitik ei võiks tantsu analüüsida, aga selleks peaks kõigepealt valdkonna vastu huvi tundma ja pisut kodutööd tegema.“

Raamat koosnebki 13 pikast ja põhjalikust intervjuust 14 koreograafiga: Raho Aadla, Johanna Kalm, Mart Kangro, Renate Keerd, Mari Mägi, Tiina Mölder, Külli Roosna, Karl Saks, Kadri Sirel, Ruslan Stepanov, Maarja Tõnisson, Liis Vares, Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik. Kuigi kõikide koreograafide nimed on tuttavad, looming aga mitte nii väga, tekkiski küsimus koreograafide valiku kohta, kuna neid on meil ju palju rohkem. Raamatu eessõnas selgitab autor, et tegemist on vabakutselistega ning kõik intervjueeritavad on viimase kahe aasta jooksul töötanud koreograaf-lavastajana. Seejuures pole tehtud saladust, et intervjueeritavate just sellise hulga tingis raamatu piiratud maht.

Autor on raamatut koostades võtnud ideelisteks eeskujudeks mitu intervjuukogumikku, näiteks kaheosalise „Lavastajaraamatu“ (2001 ja 2014). Ehk nagu Pullerits eessõnas kirjutab, väärib ka tants kui end iseseisvana kehtestanud kunstivorm „praktikute poolt lahtimõtestamist ning tegevusvälja avaramat tutvustamist“.

Ka tõstatatud küsimustele – kellena koreograafid end ise määratlevad?, kuidas end oma tegevusväljal positsioneerivad?, kuidas ja millega, milliste mõtete ja tahtmistega töötavad? – annab raamat vastused. Ehk siis tegemist on sissevaatega „14 Eesti vabakutselisena tegutseva tantsukunstniku loometöö spetsiifikasse ja praktikasse, väärtustades ka tööd, mis toimub väljaspool selge tulemiga lavastusprotsesse“, nagu on lubanud raamatu koostaja.

Valge müra. Kui peatuda raamatu tehnilisel, formaati puudutaval poolel, siis siin tuleb nõustuda etenduskunstnikust kriitiku Kaja Kanniga, kes oma arvustuses* heidab raamatule muu hulgas ette selle raskesti läbitavust. Ei saa salata, et koreograafide visuaalselt tihedad ja sisult spetsiifilised, kohati lausa hermeetilised ja vahel ka kulme kergitama panevad selgitused nõudsid füüsilist jõudu, et end neist läbi suruda.

Kuigi kordused küsimustes-vastustes on sellise formaadi puhul ette teada, võis tõesti tajuda mingit „valget müra“, nagu Kann sedastab. Seda monotoonsust oleks saanud ära hoida kergete tehniliste vahenditega: rohkem fotosid, iga vastaja kohta infokast, kust saaks ülevaate nende hariduslikust ja loomingulisest teekonnast jne. Ent siiski on kogu see „müra“ raamatu kui terviku seisukohalt marginaalne nähtus.

Küll ei saa ma aga nõustuda paljude muude Kaja Kanni etteheidetega. Üks neist – „kuigi kogumiku on koostanud tantsukunstiga tihedalt seotud inimene, puudub seal koreograafiline lähenemine“ – on lausa kummaline. Vastupidi, selle raamatu üks tugevusi ongi just see, et puudub „koreograafiline lähenemine“, mida tahes see sõnaühend raamatu kontekstis ka ei tähendaks.

Õnneks on koostaja ka teatriga laiemalt seotud (mitte kitsalt ainult tantsukunstiga) ning võib-olla just sel põhjusel on „Koreograafiraamatu“ puhul tegemist teosega, mida on põhjust kätte võtta ka aastate pärast nii tegijatel kui ka kõrvalseisjatel. Kas pole just pikk säilivusaeg teatriloolise raamatu üks eesmärke? Paneme korraks siia kõrvale eespool mainitud artiklikogumiku „Eesti tantsukunst: nüüd ja →?“, kus kirjutavad hetkeolukorrast teoreetikud-vaatlejad, ning see võimalus oli antud seal ka praktikutele. Kui raamatu esimeses pooles olevad tekstid lõid mulle ilmselt igati usaldusväärse pildi kõnealusest teemast, siis kogumiku lõpus tekitasid kindlasti üliandekate ja vaimukate loojate sõnaseaded hämmingut ning ohe „miks nad küll ei suutnud raamatusse midagi olulist talletada?“ tuli pikk. Kui need pigem ilukirjanduse ja ajaleheartikli vahele jäävad tekstid tähendavadki „koreograafilist lähenemist“, siis võib terve meie tantsuväli rõõmus olla, et „Koreograafiraamatule“ on lähenetud positiivse konservatismiga. Aga ei saa välistada, et üsna kinnine raamat avatud inimestest mõjubki avatud lugejatele vastuvõetamatu paradoksina.

Kõrvalseisjale on sellest abi. Kuid mida vastata enda seatud küsimusele, kas ja kuidas meelitab see raamat mind kui kõrvalseisjat STLi või Kanuti gildi saali? Igasugused „tantsuuringud“, millest raamatus palju räägitakse, on ajanud mind ikka oma suuresõnalisuses muigama (nagu ka raamatus sõna saavat koreograafi Karl Saksa). Samuti ei saa ma (ilmselt oma sõnateatrialase rikutuse tõttu) üleliia tõsiselt võtta loomingulist kreedot à la „ma ei pea lavaruumis midagi tegema, vaid olema“ (Liis Vares). See on (vist) nali, aga tundsin peale mind igati valgustanud, kuigi omamoodi hämarat lugemist umbes seda, millest unistab ja mida on juba katsetama hakanud Ruslan Stepanov. Ta on otsustanud hakata kõike degradeerima: „Ma ei loe eriti palju, mind on hakanud infotulv ja võltsintellektuaalsus segama ja ning ma tahaksin omamoodi tagasi primitiivseks muutuda.“ Ja üleüldse – viimistletud, positiivne, taotletud primitiivsus pole nüüdistantsule ju võõras.

Kokkuvõtvalt on tegemist tõsise säilikuga, kus valikusse sattunud koreograafid on suutnud koostaja kaasabil jätta endast maha väärtusliku spetsiifilise materjali mõtete koreograafiaks nii olevatele kui ka tulevastele koreograafidele ning lähedalt või kaugelt kõige selle vaatajatele. Ehk vastus oma küsimusele on: jah, sellest raamatust on kõrvalseisjale palju abi (juhul kui seda vähemalt kaks korda lugeda).

* Kaja Kann, Kes otsib, see leiab. – Teater. Muusika. Kino nr 10, 2019.