Kehad keele võimuses

Lavastuses „How The Land Lies“ näidatakse, kuidas nähtamatu käsi tõmbab avalikus ruumis niite – käskiv-külmalt või vilkuv-võrgutavalt, aga enamasti funktsionaalselt ja üheselt mõistetavalt.

KERLI EVER

„How The Land Lies“: laval on tantsijad (fotol Shion Yokoo-Ruttas ja Lea Blau) ning LED-tablood.

Jaanar Nikker

„How The Land Lies“, koreograafid Laura Cemin ja Bianca Hisse, tantsijad ja kaasloojad Keithy Kuuspu, Lea Blau, Angel Casal, Rodrigo Chavero ja Shion Yokoo-Ruttas, helilooja ja live-esitaja Vera Vice, valguskujundaja Sofia Ivarsson, kostüümikunstnik Kairi Mändla, kaasprodutsendid Black Box Theater, Kiasma teater ja Sõltumatu Tantsu Lava. Esietendus 30. III Sõltumatu Tantsu Laval.

Keel on võimas vahend, sündinud (mitte ainult inimeste) soovist teistega suhelda, neile teateid edasi anda. Avaliku ruumi siltide ja tabloode keele puhul, mis huvitab tantsulavastuse „How The Land Lies“ („Kuidas maa asetseb“ või „Kuidas maa valetab“) koreograafe Laura Ceminit ja Bianca Hisset, konkreetsete isikute vahel seos aga puudub. Selliste sõnumite ülesanne on koreografeerida inimhulkade käitumist: „Osta parima hinnaga!“, „Tere tulemast võimaluste maale!“ või „Väljapääs keelatud!“. Nähtamatu käsi tõmbab avalikus ruumis niite –käskiv-külmalt või vilkuv-võrgutavalt, aga enamasti funktsionaalselt ja üheselt mõistetavalt.

Laval on viis tantsijat ja kolm LED-tablood, aga ka hüpnotiseeriva helipildiga duo Vera Vice ning mitu rulli pikendusjuhtmeid. Juhtmed juhatavad etenduse ka sisse: Shion Yokoo-Ruttas hiivab ukse taga sisselaskmist ootava publiku seast end etendusruumi, pikendusjuhe puusade ümber nagu mägi­ronijal, saalis aga lapivad tantsijad lava katvaid juhtmeid kokku. Nii osutab esimene häälestus inimesele kui oskuse ja ka vahendina mõistetud tehnoloogia hooldajale ja elushoidjale.

Kui keele mõju kehale käsitleda LED-tabloode abil, nagu Cemin ja Hisse on seda teinud, astub võrrandisse ka keele edasiandmise vahendite materiaalsus. Kui lavalt on juhtmed ära viidud, esimene tabloo maha asetatud ja selle taha sööstab Angel Casal, toonitab tema maas lamav tikksirge hingeldav keha külma nurgelise ekraani ja elava ihu võrdlust. Avalikus ruumis tavaliselt kõrgelt-kaugelt oma sõnumit plinkiv tabloo saab peagi inimese abiga jalad alla, seda tõstetakse ja keerutatakse, katsetatakse selle sobivust kehaga. Tabloost saab lavapartner. Ka selle vahendatud sõnumid muutuvad keha suhtes ambivalentsemaks – tekstile ette jäävad sõrmed-varbad või liikumise suunamuutused raskendavad lugemist. Seega on lavastusel võimalus konstitu­eerida keha ja tehnoloogia võrdne suhe, aga etteruttavalt – nii siiski ei lähe.

Lavastuse pealkirja sõnamänguline topelttähendus viitab ühtlasi kuuluvuse ja identiteedi probleemistikule. Lavastus rändab ringi, kohalikult tantsuväljalt valitakse etendama enamasti mittekohalikud tantsijad, kellele on suhe võõra keskkonnaga vägagi igapäevane. Nii on Tallinna versiooni tantsijatest vaid Keithy Kuuspule Eesti ka sünnikodu.

Kellel on aga õigus liikuda vabalt, nii nagu ta seda soovib? Kui tabloode tekstid kirjeldavad ideaalset paika, sellal kui juhtmetest tekitatud hüppenöörid koondavad etendajate liikumisruumi üha ahtamaks, viitab sellele järgnev stseen liikumisteede kitsenemisele ühiskonna tasandil. Kahel tablool jooksvad turistide ja ametnike kõnekasutust meenutavad laused kasvavad dialoogiks, mis võiks aset leida piiripunktis. Küsimuste üha nõudlikumat tooni topeldavad tabloode taga istuvad Kuuspu ja Rodrigo Chavero, kes silmitsevad ekraanidel vahendatud dialoogi keskel ainiti publikut – Kuuspu jõulisemalt, Chavero kelmikam-flirtivamalt.

Selles hetkes avaldub selgemalt lavastuse hillitsetus ja ka taustal peituv usk keele ülimuslikkusesse keha suhtes. Kellegi sobivaks või mittesobivaks tembeldamise (protofašistlike) mehhanismide taustal toimub lavastuse ainuke provokatsioon, pöördumine publiku poole, kuid viisil, mis iseennast lahjendab. Kuuspu ja Chavero pilk jahib kedagi publikust, ka mind, kuid silmside katkeb pidevalt, kuna etendajate ees jooksvate sõnade liikumine varastab mu pilgu enesele. Nii kaob pilguvahetuse jõud sõnade kutsuva helenduse taha ning etendajate keha – eriti stseeni staatilisuses – hajub mööda ekraani roomavatele sõnadele tapeediks.

Sõnad kaotavad korraks siiski oma keskse positsiooni, kui seni inglise või eesti keeles esitatud sõnumid laienevad keelte paabeliks ja sealt üksikute või koguni poolikute tähtede virvarriks. Mõte kaob, kuid märgid jätkavad abstraheerumist, kuni tabloodest saavad pelgad valgusallikad. Ühel tablool hakkavad liikuma poeetilisemad laused, mida taban vaid osaliselt, sest seda hoidev Lea Blau pöörleb aeglaselt. Keel ja keha võrdsustuvad teineteise suhtes, kummagi mitmeti tõlgendatavus astub teineteisega suhtesse. Lavastus tõukab aga keha uuesti keelest eemale ja alamaks, kui lavale jäävad ainult tablood, mis lubavad vaatajail teksti ilma (segavate?) etendajateta uuesti lugeda ning tunnistavad seejärel, et keel pole midagi muud kui viirus.

Jääb mulje, nagu tahetaks lavastusega öelda, et keel on inimest allutav mehhanism ning selgelt mõistetav vaid siis, kui inimkeha seda ei hägusta. Ehk ongi keeruline käsitleda keelt millegi muu kui keha allutava vahendina, kui seda uuritakse anonüümset auditooriumi suunavate tabloode kaudu. On ju ka meedium sõnum ning kõnekas on, et taban end rohkem mõtlemast tabloodele ja keele olemusele kui sellele, mida tegid laval inimkehad. See aga ei olegi kriitika –lavastuse tempode vaheldumine ning õhku visatud küsimused hoidsid tähelepanu algusest lõpuni endal. Ehkki seisukohaga keelest kui viirusest võib nõus olla või mitte, on Cemin ja Hisse loonud tundliku, pineva ruumi, milles etendajate liikumine, lava valguskujundus ja Vera Vice’i ebamaised helid viivad ergastavale rännakule.

Lõppude lõpuks on teadetetahvlite, viisaankeetide ja turismivoldikute keel ühetähenduslik monokultuur, olgu siis tegu oma kuivuses hapra bürokraatia­keele või reipuses pudeda reklaamtekstiga. Aga elav keel on sellest laiem peadpööritav tihnik, kus külg külje kõrval vohab vastakaid tähendusi, koperdamist ja ootamatuid seoseid, kohmakaid toortõlkeid ja mahlakaid murdesõnu. Selliselt mõistetud keel ei alluta keha kui tumma materjali, vaid on ambivalentse ja sõnadetagi jutuka kehaga mängulises vastastikmõjus. Ehk peitub nii keele kui ka keha lõpuni tabamatus olemuses võti, millega muu hulgas inimsuhtluse repressiivsemaid registreid lahti muukida?