Kaspar Hauser keele meelevallas

PIRET KUUB

Tartu Üliõpilasteatri „KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum“, dramatiseerija Peeter Piiri, lavastaja Kalev Kudu, kunstnik ja muusikaline kujundaja Kiwa, kostüümikunstnik Maarika Mihhailov, valguskujundaja Enor Niinemägi, liikumisjuht Helen Solovjev. Mängivad Peeter Piiri, Kristi Kimmel, Kristi Luha, Anneli Ojaste, Henry-Laur Allik ja Pärtel Poopuu. Esietendus 18. XI 2016 Tartu Üliõpilasmajas.

Peeter Piiri Kaspar Hauserina.

Pressifoto

Kaspar Hauseri lugu on inspireeriv materjal, mille alusel on Jakob Wassermann kirjutanud vägeva romaani, Peter Handke intrigeeriva näidendi ja Werner Herzog vändanud oivalise filmi. 1828. aastal leiti Nürnbergi linnaväljakult kummaline noormees, kes seisis liikumatult paigal, käes salapärane kiri. 16aastane noormees oskas vaevalt kõndida ja lausuda vaid kümmekond sõna. Selgus, et Kaspar Hauser oli elanud täielikus isolatsioonis: kõik need aastad oli hoitud teda pimedas keldris. Noormehe päritolu kohta on võtta vaid oletused, ehkki seda juhtumit on palju uuritud ning see on tekitanud ohtralt diskussioone. Keeleteadlasi ja -psühholooge on Kaspar Hauseri loo puhul huvitanud eelkõige see, kuidas mõjutavad keel ja kõne inimese mõttemalle ja kujundavad käitumismustreid – aktuaalne teema tänapäevalgi.

Tartu Üliõpilasteatri (TÜT) lavastuses on dramatiseeringu autor ja ühtlasi peaosatäitja Peeter Piiri küll ammutanud mõningaid ideid nii romaanist, näidendist kui ka filmist, ent tulemus on nii omanäoline, et lähem kokkupuutepunkt kõigi kolmega puudub. Kui kontseptuaalselt on ühisjooned teiste teostega märgatavad, siis vormilt ja tegevuslikult pole TÜTi lavastusel eelnimetatutega mingit pistmist.

Esiplaanil on lingvistiline lähenemine, millele viitavad lisaks dialoogile ka mitmed kujunduselemendid (näiteks kirjatähed pukkide külgedel ja ekraanil), samuti alguse muusikast kostvad artikulatsioonihelid. Lavastuse fookuses on inimese vastandamine ühiskonnale: Kaspar Hauserit kui rikkumata indiviidi üritatakse keele abil sundida omaks võtma ühiskonna reegleid. Selle kontseptsiooni esiletoomiseks on rakendatud mitmeid vormivõtteid, näiteks leierdatakse korduva motiivina dialoogijuppi, kus Kaspar Hauserilt küsitakse tema nime, vanust, lemmikvärvi, infot ema kohta jms. Kuna noormehelt oodatakse teatud vastuseid, on ta aja jooksul sunnitud õppima „õigesti“ vastama, et sulanduda ühiskonda. Hääled ümberringi mõjutavad ja suunavad nii tema keelt kui ka mõtlemist.

Kasparile vastanduvat ühiskonda kujutavad Kalev Kudu lavastuses kõik teised tegelased, kes pole kuigi konkretiseeritud, vaid üsna isikupäratud, pigem teadustajalikult kõnelevad tüübid. Lavastuse käigus need tegelased uurivad, õpetavad, sisendavad, kamandavad, kiidavad Kasparit, seda ikka eesmärgiga vormida ta „normaalseks“ indiviidiks, kes mõtleks ja kõneleks nii, nagu kodanikule ette nähtud. Seejuures kannavad need tegelased, k.a peaosaline ise, suure osa ajast karbikujulisi maske, millelt vaatab vastu Kaspari näopilt. Kuna maskide tõttu on tajutav põhiliselt vaid näitlejate hääl, on raske rääkida eraldi näitlejatöödest või rollisooritustest. Midagi erakordset silma ei hakanud, või kui, siis on põhjust tunnustada näitlejate nähtud vaeva, et iga sõna jõuaks maski alt vaatajani ja hääled kõlaksid sünkroonselt.

Sisult oodanuks kaasahaaravamat lavastust: praegusel kujul näeb küll hästi paika pandud vormimängu, kuid vaataja jätab see üsna ükskõikseks. Ka Peeter Piiri Kaspar Hauserina ei paku midagi erilist või üllatavat, kohtab aga üht-teist tuttavat, mida on tema rollides juba nähtud. Lavastuse alguses on küll märgata mõningast kõnedefekti, kokutamist, kobamist ja veidi hirmunud olekut, ent seda kõike tulnuks ehk võimendada, sest inimese kohta, kes tuleb isoleeritud keskkonnast, mõjub Piiri Kaspar liiga tavalise inimesena. Vastukaaluks meenub Herzogi filmis Kasparit mänginud Bruno Schleinstein, kes võlus oma tohutu isikupära ja väljendusrikkusega.

Peeter Piiri pole dramaturgina seadnudki eesmärgiks luua terviklikku narratiivi, jutustada Kaspar Hauseri lugu, vaid lahata teemat. Mingi paralleel tekib siinkohal Handke näidendiga, mida iseloomustavad samuti napp süžee ja keele absurdsus, kuigi tegevus liigub siin hoopis teisi radu pidi. TÜTi „KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum“ jääb liialt fragmentaarseks, mitmete detailidega on ülearu originaalitsetud. Teinekord toimib lavastus palju lihtsamal kujul, on just seeläbi tõhus ja usutav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht