Kas tallinlane on muutunud?

Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on turvaline kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest.

KAUR RIISMAA

Vene teatri „Meister ja Margarita“, autor Mihhail Bulgakov, lavastaja ja dramatiseerija Sergei Fedotov, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Daniil Zandberg, Alina Karmazina, Marina Malova, Anna Sergejeva, Vladimir Antipp, Aleksandr Okunev, Dmitri Kordas, Sergei Tšerkassov, Viktor Marvin, Ivan Aleksejev, Dan Jeršov, Artjom Garejev, Juri Žilin ja Vene teatri stuudio õpilased. Esietendus 15. X Vene teatri suures saalis.

On inimesi, kelle jätab „Meister ja Margarita“ külmaks, miskipärast see nendega ei haaku. Kellega haakub, seda siis ka läbistab, haarab endasse, muudab tema ajaarvamist. Teismelisena lugesin ma Meistri lugu, 25aastaselt Pilatuse lugu. Praegusel segasel ajal huvitab mind Bulgakovi väike inimene ja küsimus „must maagia, aga kelle või mille suhtes?“ Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on ehk kõige turvalisem kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest. See on hästi jutustatud kujul üks võimalikke lugusid.

Postmodernism. Romaan „Meister ja Margarita“ on peavalu igaühele, kes proovib sellest mõtelda väljaspool romaani ennast, s.t mingites muudes kategooriates. Varieteeteatri direktor Rimski katkuks juukseid, kui peaks afiši tarvis mõne sõnaga Bulgakovi loo kokku võtma. „Millest romaan räägib?“ on ka dramatiseerijale esimene küsimus, ja mitte viimane, ning vaat et kõige keerulisem.

On see satiiriline lugu kolmekümnendate aastate Moskvast ja Venemaast? Klatšid pahaaimamatult köögis, kui uksele ilmub tundmatu, viipab sind sõrmega koridori ja sa haihtud. Nagu tuhanded noil aastatel. Jälge jätmata. On see lugu ühest käsikirjast, mida romaani autor ei lõpetanud, mille lõpetas tema naine, mis keelati ära ja mida nüüd peaaegu pool sajandit Moskvas Taganka teatris mängitakse?

On see romaan lunastuse võimalikkusest, isegi niivõrd keerulistes oludes nagu kahe tuhande aasta tagune Jeruusalemm, kuhu on Roomast määratud prokuraator, kes peab tegelema „maagide ja imetegijatega“? Ja siis ikkagi see Moskva …

Dramatiseeringu autor ning lavastaja Sergei Fedotov ütleb kavalehel: „Autori kunstiline maailm – see on püha paik. Olen kategooriliselt vastu sellele, kui klassikalise loo tegevus tuuakse üle tänapäeva, mida praegu igal pool küll tehakse, kuna väga populaarne on tegeleda postmodernismiga.“

Fedotov püüdleb selle poole, mis ei õnnestunud 1977. aastal Ljubimovil, kellele anti küll luba „Meister ja Margarita“ Tagankal lavastada, kuid jäeti ilma rahastusest. Nõnda kasutas Ljubimov kostüüme ja rekvisiite „Tartuffe’ist“, „Hamletist“ jm, mis olid toonasele publikule tuttavad – postmodernism par excellence. Vene teatri „Meister ja Margarita“ ei ole postmoderne (nagu näiteks kunagine Undi lavastus), aga ta ei ole ka autoritruu: „püha“ on kaotanud oma väljendusvõime.

Realism. Mati Unt ütleb intervjuus Ilona Martsonile: „… romaan [on] väga mõistatuslik. „Meister ja Margarita“ vastab peaaegu kõikidele kontseptsioonidele, mis tema kohta välja mõeldakse. Ta genereerib pidevalt uusi tähendusi, nagu oleks ta elus organism.“^* Unt kirjeldab siin ühe elujõulise teksti omadust olla igas ajas kõnekas: Stalini repressioonide ajal kadusid inimesed jäljetult ja nad kaovad tänagi. Lähed sõbrale külla, kuid sõber on üleöö haiglasse sattunud … Woland ei küsi Moskva Varieteeteatri laval, kas ajad on muutunud, vaid „kas linlased on sisemiselt muutunud?“ Praegugi (23. X 2021) lahendatakse inimese muutumise küsimust Tallinnas Vabaduse väljakul, ja vastus on sama, mis romaaniski.

Bulgakovi romaanil polnud lootust olla omas ajas avaldatud, liialt lõikav oli autori realism (mitte satiir). Kauged, võõras ajas ning ruumis tegutsevad Nikanor Ivanovitšid on nii täpselt kirjutatud, et lugeja hakkab neid märkama nüüdseski ajas ning ruumis. Inimesed võivad haihtuda, aga tüübid elavad läbi aegade. Bulgakov pilkab, aga kes pilkab, sellele läheb korda, sellel on midagi südamel. Bulgakovil oligi.

Kõigist tekstidest, mida postmodernismi ettekäändel tänapäeva tuuakse, vajab just „Meister ja Margarita“ bulgakovlikku käsitlust. Seda muidugi juhul, kui dramatiseeritakse ja lavastatakse autori häält, tema seisukohta. Käsikirja, kunstiteose võimalikkus totalitaarses ruumis (olgu totalitaarne postmodernism või poliitiline süsteem) on laiem küsimus ja selle käsitlemiseks võib teksti rahumeeli oma aega jätta.

Vene teatri „Meister ja Margarita“ jääb justkui ristteele seisma: siin ei ole autori satiiri, aga otsust romaani mingi teema esiletoomiseks pole ka langetatud. Lihtsalt öeldes on tegemist Saatana, Meistri ja Margarita looga, millega paralleelselt jookseb Ješua ning Pontius Pilatuse lugu. Just „lugu“ on see märksõna, millele tähelepanu tuleb pöörata, sest lugu on lavastatud äärmiselt sirgjooneliselt, täpselt, nauditavalt, kuid Bulgakovi enda hääl, tema kunstiline maailm on puudu. Romaani lugenule, seda neelanule on Vene teatris vähe kaasa elada või taibukamaks saada, sest Bulgakov ei ilmu. Direktor Rimski lepikski ühe lausega, et „Meister ja Margarita“ on „must maagia ja selle täielik paljastamine“.

Suur lavastus. „Meister ja Margarita“ on kõige paremas mõttes suur lavastus. Seda on ilus vaadata: dekoratsioonid on võluvad, maagilised, valgus ning muusika on täpselt omal kohal. Vladimir Antipp saab mängida Wolandit tõelise forte’ga, see on tema roll ja maailm. Anna Sergejeva Margarita on eksalteeritud, traagiline, nõrk ja kütkestav. Lavastuse pealkiri võikski olla „Woland ja Margarita“, sest kõik teised tegelased kahvatuvad Wolandi-Margarita paari kõrval – isegi Wolandi dünaamiline kaaskond, rääkimata Meistrist, kes paljudes lavastustes tagaplaanile surutakse. Kohati tundub, et Vene teatri lava jääb näitlejatele kitsaks, nende mäng, ilmed ja poosid, paigutumine lavaruumis mõjuksid hästi näiteks Linnahalli laval.

Antipp ja Sergejeva mängivad n-ö gaas põhjas ning see on romaani arvestades õigustatud: nad ongi välised kujud, kellel romaanis pole võimsat sisemist sügavust, n-ö viiendat mõõdet. Nende välisus toob esile Meistri, Pilatuse jt sügavuse. Margarita ja Wolandi meetod aga ei toimi Aleksandr Okunevi Pilatuse puhul: ta on lavastuses võimas, tõeline maailmariigi esindaja, keisri enda prokuraator – tõsi, aga … Moskvalasi kirjeldades on Bulgakov satiiriline, saatanat kirjeldab, nagu oleks ise silmast silma temaga kohtunud, aga stseenidele Jeršalaimis jätab kogu oma poeetilise võimekuse. Teisi tegelasi võib pidada isegi visandlikeks, nendega tehakse rumalat nalja, saadetakse Jaltasse, aga Pilatus on psühholoogiliselt sügav ning mitmemõõtmeline – inimene. Okunev kaotab kõige rohkem lavastuse suurusest, kuna näitlejatöö seisukohalt oleks Pilatus vist küll Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ huvitavamaid tegelasi. Teisi tegelasi kannab lugu, süžee, aga Pilatus ongi lugu, tervenisti üks romaani teemasid. Kahjuks pole Okunevile antud erilist võimalust psühholoogiliselt mängida.

Vene teatri „Meister ja Margarita“ on läbimõeldult tehtud: lavaehitus, muusika, valgus ja koreograafia on peenelt lahendatud, kuid lavastusel on puudu kostüümikunstnik. Ješua näeb pigem välja kui keskaegne munk, Margarita Saatana ballil kui kuninganna Disney multifilmist. Kostüümides on juhuslikkust ja minnalaskmist, nagu oleks näitlejad saanud ise kostüümilaost endale rõivad valida. Mingis mõttes on see isegi n-ö ljubimovlik, iseasi, kas nii võimsa produktsiooni puhul õigustatud.

Maagia iseeneses. Moskvalaste eluolu kolmekümnendatel aastatel on lavastuses minimaalselt ja see tekitab küsimuse, kelle suhtes Woland tegutseb. Romaanis on Woland sotsioloog, prokurör, psühholoog, ajaloolane jpm ühes isikus, ta tegutseb kellegi ja millegi suhtes, uurib inimesi Moskvas ja laiemalt Inimest. Pole aga vahet, kas saatanasigidik heidab varju või mitte, kui keegi seda ei näe: vaja on finantsdirektorit, kes märkab, et Ivan Saveljevitš Varenuhha varju ei heida. Kui see keegi, kelle suhtes Woland tegutseb, ei ole laval, kus ta siis on? Ega ometi saalis?

Mitmel korral, kui valguskunstniku loodud mäng vastand- ja täiendvärvidega, tema läbimõeldud chiaroscuro laval muudab näitlejad otsekui figuurideks vanal maalil, näen enda ees tõusmas telefoniekraane. Kuulen kaameraid plõksumas ja näen välke sähvimas. Väikesed ja hallid on need fotod, aga mis teha, lavastus on väärt mäletamist. Need mälestused muutuvad aga lihtsalt ühtedeks ja nullideks telefoni tarkvaras, nagu kümnerublastest said narsaanipudeli sildid. Ja must maagia ongi paljastatud.

* Ilona Martson, „Meister ja Margarita“ Undi moodi. – Eesti Päevaleht 22. XII 2000.