Jumal, luud ja labidas

Dramaturgiliselt on „Loojanguekspress“ üsna igav, midagi eriti ei juhtu. Tegu on rohkem lugemiseks mõeldud näidendi kui vaatemänguga.

VEIKO MÄRKA

Rakvere teatri „Loojanguekspress“, autor Cormac McCarthy, tõlkija Triin Tael, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Peeter Rästas. Mängivad Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets. Esietendus 24. V Rakvere raudteegetos.

Loojanguekspressi“ süžee on äärmiselt lihtne: rikas ja edukas valge mees (professor) tahab hüpata rongi alla, vaene neeger (endine vang, mõrtsukas) päästab ta juhuslikult. Ilmselt loomulikust instinktist. Seejärel tassib neeger professori oma haletsusväärsesse elupaika.

Areneb konflikt nii isiklikus kui ka sotsiaalses plaanis, sest professor pole tekkinud olukorraga rahul. („Kes teid määras minu kaitseingliks?“) Järgneb pikk sisukas dialoog teemal, kas Jumalat tasub uskuda või mitte. Must on esimesel, Valge teisel seisukohal ning vankumatu tõeni muidugi ei jõuta. Põhimõtteliselt teab ju vaataja nagunii, et Jumalat ei ole olemas ning et Jumal ise on selle tõttu vihane ja nördinud, inimkonna peale kibestunud. Armu ja halastust pole temalt enam loota, selleks on teda juba liiga palju teotatud.

Must leiab, et elu on raske, ning hea, kui saab kellelegi toetuda. Peale Jumala tal kedagi pole. Olid naine ja lapsed, aga need on surnud. Valge arvab, et elu on just nii raske kui ise tahad. Ja kui tahad, võid sellest ka loobuda. Nii et „Loojangu­ekspressi“ peamine küsimus polegi mitte Jumala olemasolus, vaid elu korraldamise lähtepunktides. („Ju te siis ei taha õnnelik olla.“)

Üks tegelane on läbi lugenud 4000 raamatut, teine ainult piibli, ja kumbki ei kaalu teist üles. Tõsi, Musta hoiakut on pealtvaatajana raske aktsepteerida, sest piibel on haruldaselt segase ja stii­lilt abitu tekstiga raamat, küllap on professori lugemismuljed, näiteks „Rooma impeeriumi langus ja hukk“, olnud palju eredamad ja kvaliteetsemad. Selgub, et ka Valgel on palju usaldusväärset, millesse ta varem uskus: kultuuripärand, maalikunst, muusika, kirjandus. („Haridus muudab maailma isiklikuks.“) Jääbki arusaamatuks, miks ta oma usu nii kiiresti ja täielikult kaotas. (Must: „Mis siis juhtus?“ – Valge: „Midagi ei juhtunud.“)

Aga eks meil kõigil esine elus kahtluse­hetki, mõni tüüp on lihtsalt ettevõtlikum kui teine. „Teeskluse asendumine realiteedi tunnetamisega viib suitsii­dini,“ leiab Valge. Igaüht ei vii. Igatahes jõuab „Loojanguekspress“ järelduseni, et mõistlikum on tappa teisi kui iseennast.

Kui analüüsida neid kahte, pealtnäha vastandlikku, kuid sügavas sisimas milleski siiski harmoneeruvat kuju – muidu nad ju ei polemiseeriks –, siis kõige konk­reetsem assotsiatsioon tekib töö­riistadega. (Selles pole midagi veidrat, sest tegelane on ju autori tööriist. Laval on ka näitleja lavastaja tööriist, aga tunduvalt iseseisvam.) Must (Tarmo Taga­mets) on labidas, Valge (Toomas Suuman) luud. Esimene on oma elu jooksul pidanud väga palju mulda ja lausa sodi välja kaevama, ta on raskepärane ja kohmakas, kuid murdumatu. („Minul ei ole ühtegi oma mõtet peas.“) Teine on hoogne ja kerglane, ta on küll väga palju ja usinalt pühkinud, kuid jõudnud otsusele, et kõik see on olnud tühi tuul. („Mina tahan lihtsalt rongi alla hüpata!“)

Valge (Toomas Suuman) on luud, Must (Tarmo Tagamets) labidas.

Alan Proosa

Kas labidal ja luual on midagi sarnast? Muidugi, eeskätt pikk vars. Lavastuses tähendab see, et mõlemal mehel on seljataga pikk ja keeruline minevik, mis on viinud neid sellisesse olukorda nagu nad nüüd on – kumbki pole kadestamisväärne. Kultuur teeb inimese õnnetuks, kultuuritus samamoodi. Näidend ei arenda, vaid kinnistab seda olukorda. Kui probleeme ei saa lahendada viskiga, miks siis rongi alla hüppamisega saab, küsib autor. Inimesed ei tea, mida nad teavad, aga teavad, mida nad ei tea. Õigust ei ole, tõde kah ei ole.

Dramaturgiliselt on „Loojanguekspress“ üsna igav, midagi eriti ei juhtu. Tegu on rohkem lugemiseks mõeldud näidendi kui vaatemänguga. Sedagi reservatsiooniga, et lugemine on suunatud väga erudeeritud ja põhjalikule lugejale.

Dialoog on iseenesest kohati väga paeluv ja pingestatud, kuid mitte eriti teatraalne. Seda arvamust kinnitab ka Vikipeedia, kasutades väljendit a novel in dramatic form. Nii on näitlejad selles rohkem tööriistad ja vähem loojad kui mõnes suhte- või situatsioonikomöödias. Oma tervikliku tüübi loovad nii Suuman kui ka Tagamets, kuid need tüübid pole eriti mitmetahulised.

Kui arvestada, et autor oli näidendit kirjutades (2006) 72aastane, pole imestada, et soov elu vaadelda kaalub üles soovi elu muuta. Kuna tegu on iiri päritolu, ent sünnist saati USAs elanud mehega, väärib rõhutamist, et meele­olult on „Loojanguekspress“ sügavalt iiripärane: valus, nostalgiline, karm, kuid ka säravalt paradokslik. („Raev lööb välja ainult headel päevadel.“; „Ainus asi, millest ma ei loobu, on loobumine.“; „Joodik muretseb, et viski saab enne otsa kui ta ära surra jõuab.“) Kohati ka sarkastiline. („Sai surma või?“ – „Loodetavasti. Igatahes matsime ta maha.“)

Kolmas tähtis, ehkki elutu tegelane on laval veel: uks. See on kinni ja Valge tahab sellest aeg-ajalt välja pääseda. „Tehke uks lahti!“ on tema korduv kategooriline nõudmine. Pikapeale muutub uks sümboliks – asjaks, mida on väga vaja, ehkki pole selge, milleks. Kui uks Musta tahtel tõesti lõpuks avaneb, on läbi ka etendus – kuid mitte pinge. Jääb lahtiseks, mis professorist edasi saab. Läheb ta otsejoones metroosse ja viib oma plaani täide? Või ei lähe? Jääb temast midagi sinna vaesesse ja vähenõudlikku skvotti? Ehk jääb nii palju, et ära läinud osa hingest ei kipugi enam rongi alla? Selline variant on mõeldav. („Ma peaksin jääma nii kauaks, kuni ma ei tahagi lahkuda. Ja siis ma võin lahkuda?“) Aga on mõeldav seegi, et suitsiidi­kavatsus on viljatu diskussiooni ajel saanud hoopis kindlam. („Teil pole tarvis end minu probleemidega vaevata.“)

Hoolimata pingelisest ja pikast vaidlusest ei tõesta kumbki pool teisele midagi. Valge destruktiivsus pärsib ka Musta positiivse mõtlemise. Küsimus, mille lavastus esitab – kas Jumal peab inimest ette valmistama surmaks või eluks? –, jääb vastamata. Kindel on ainult see, et surmaks on mõlemad tegelased veel liiga vähe ette valmistatud, ehkki Valge väidab kangekaelselt vastupidist.

Visuaalsest küljest on lavastus napp. Selliseid risttahukakujulisi telliskiviseintega tühjaksjäänud nõukogudeaegseid tootmishooneid on meil päris palju lavakunsti huvides rakendatud. Ka ei nõua näidendi tegevus mingeid erakorralisi vahendeid. Kaks detaili väärivad siiski rõhutamist.

Esiteks on Tarmo Tagamets väga maitsekalt neegriks grimeeritud. Mitte sugugi ülepakutult, ent mitte ka pealis­kaudselt. Just sellises värvilahenduses mõjub ta kõige autentsemalt ja loogilisemalt. Teine asi, mis sügava mulje jätab, on tollesama päästva või hukutava ukse kohal olev silt, mis peab juhatama kätte väljapääsu tulekahju korral: valge nool ja jooksva inimese siluett rohelisel taustal. Ma ei tea, kas see oli etenduspaigas juhuslikult varem olemas või haakus kuidagi lavastusprotsessiga, kuid see oli õige asi õiges kohas: mõlemad mehed otsisid oma elus väljapääsu, ainult et üks leidis selle Jumalas, teine enesetapus. Niisugust pealtnäha pretensioonitut, kuid näidendi sisu lausa karjuvalt afišeerivat sümbolit meie lavapraktikast viimasel ajal ei mäletagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht