Inspireeriv instituut

Peterburi etenduskunstide instituut tähistas 240. aastapäeva kaks päeva kestnud konverentsiga.

ENN SIIMER

Peterburi teatriinstituut tähistas 28. ja 29. oktoobril oma 240. aastapäeva. Venemaa vanima ja praegu ka suurima teatrikunstialase kõrgkooli tähtpäeva poleks meil ehk põhjust meenutada, kui see õppeasutus ei oleks Moskva GITISe kõrval jätnud eesti teatri käekäigule märgatava jälje. Nagu meiegi kõrgkoole, on ka Peterburi kooli mitu korda ümber nimetatud: minu ja veel paljude teiste õppimise ajal oli ta Leningradi Riiklik Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituut (vn ЛГИТМиК), vahepeal Peterburi Teatrikunsti Akadeemia, nüüd siis ajale ja teatri muutunud sisule vastavalt Venemaa Riiklik Etenduskunstide Instituut.

Tollast Peterburi teatripedagoogilist koolkonda iseloomustas asjaolu, et vastandina Moskvale oldi vabameelsemad ja Euroopa-kesksemad. Siinkohal pole vist mõtet hakata nimetama kõiki Peterburis teatrihariduse saanud inimesi, mööda ei saa aga minna mõnest silmapaistvamast – ja seda eeskätt teatriteaduse erialal, kuna Eesti iseseisvuse taastamiseni oli just see kool peamiseks teatriteadlaste-kriitikute kasvulavaks. Tuntuim neist oli Reet Neimar, kelle­nimelist teatrikriitiku auhinda jagatakse nüüd igal aastal. Aga seal on õppinud ka Andres Laasik, Rein Heinsalu, Kadi Vanaveski, Riina Schutting jt. Kindlasti oli Peterburi koolkonnal mõju teatriteadlaste ettevalmistamise alustamisele 1993. aastal Tartu ülikoolis Luule Epneri ja Lea Tormise initsiatiivil ning ka mul oli seal võimalus rakendada Peterburis omandatud teatrikunsti tundmaõppimise ja õpetamise meetodeid.

Nagu vene kultuurile kohane, olid 240. aastapäeva pidustused suurejoonelised. Eestist olime koos EMTA lavakunsti osakonna juhataja Jaak Printsiga kutsutud esinema kahel päeval toimunud konverentsil, pidulikul õhtul ja vastuvõtul. Jaak Prints esines tänapäeva teatriharidusele pühendatud ümarlaual ning kõneles näitleja- ja lavastajahariduse põhiprobleemidest Eestis. Ümarlauas oli sõnavõtjaid USAst, Hiinast, Indiast ja mitmest Euroopa riigist, kusjuures peaaegu kõik nad olid olnud kas instituudi kasvandikud või õppejõud. Instituut on teenitult uhke oma laiahaardeliste rahvusvaheliste sidemete üle ning üpris põnev oli kuulata, kuidas sellistes Euroopa mõistes ebatraditsioonilise teatrikultuuriga maades nagu Hiina või India käsitletakse tänapäeva teatri ja näitekunsti probleeme seotuna rahvuskultuuri traditsioonidega.

Venemaa Riiklik Etenduskunstide Instituut Peterburis.

Pressifoto

Nii teatriharidusele pühendatud ümarlauas kui ka sellele järgnenud päeval oli korduvalt ja mitme riigi esindajate suust kuulda etteheiteid Bologna konventsiooni alusel ümber korraldatud haridussüsteemile, mis pärsib eeskätt humanitaarset kõrgharidust ega soodusta rahvuslikke ja põlvkondlikke ühisväärtusi kujundavaid eesmärke – neist probleemidest on olnud ka Eestis palju juttu. Teatrihariduses pole ju sugugi haruldane, et just konkreetsete kursuste baasil tekivad uued kooslused, trupid ja teatrid.

Minul tuli võtta sõna 29. oktoobril korraldatud rahvusvahelisel teaduslik-praktilisel konverentsil, mis oli pühendatud Vene teatrikoolkonna mõjule tänapäeva teatris. Muidugi ei saanud ma mööda minna asjaolust, et tollane (1971–1976) teatriinstituut ja selle töökorraldus mõjutas 1990. aastal avatud Viljandi kultuurikolledži ülesehitust. Kaks asjaolu: õppeasutuse väiksus (tollane Leningradi teatriinstituut oli suure linna üks väiksemaid kõrgkoole), mis tähendas seda, et õppejõud ja üliõpilased moodustasid ühise pere, ning vaat et suuremgi osa teadmistest ja kogemustest saadi õppetöövälisest suhtlemisest, kaasa arvatud arutelud üliõpilaste teaduslikus ühingus. 1970. aastatel olid väga populaarsed iga-aastased reisid Eesti teatritesse, üliõpilased ja õppejõud tundsid ja olid vaimustuses meie tollaste teatrireformaatorite (Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kalju Komissarov jt), aga ka Voldemar Panso ja Kaarel Irdi lavastustest.

Veelgi enam andis aga Viljandi kolledži töökorraldusele inspiratsiooni asjaolu, et õpetatavad erialad olid Peterburis nii õppejõudude kui ka üliõpilaste suhtes omavahel ühendatud, mis tähendas mitmesuguste erialade tudengite tihedat koostööd. Vastandina individuaalsele nn interpreedikoolitusele soodustati erikoosseisulisi ansambleid ja koostööprojekte, seda ka kursuse- ja lõputööde tegemisel. Selles mõttes rikastasid Viljandi kooli rahvakunstitraditsioonid mitte ainult kitsalt folkloorialaseid õpinguid, vaid kajastusid ka kolledži igapäeva- ning kursuse ja lõputöödes, rääkimata pärandkultuuri mõjutustest rahvamuusika eriala tudengitele. Nii vallandus folkfestivalide korraldamine ja hiljem rajati ka pärimusmuusika keskus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht