Inimene suures plaanis

Maris Balbalt

Selle hoone ehitanud inimesed tuleks rahva kujutlusvõime rikkumise eest avalikult üles puua! Peter Shaffer, „Leekrüübe”. Tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Hilje Murel, Guido Kangur. Eesti Draamateater, esietendus endises Heliose kinos 9. XI. Priit Pedajase kaks viimast, sellesügisest lavastust esitavad ilmekalt ta lavastajaande kaht erinevat poolust: ühelt poolt Madis Kõivu „Lõputu kohvijoomine” omas suurejoonelises visuaalsuses, polüfoonilises elupildis, kus läbi aegade kulgevatel tegelastel on karakteritena pigem märgi tähendus, teiselt poolt Peter Shafferi kammerlik „Leekrüübe”, kus erihuvi koondub inimesele kui põnevale nähtusele. Mõlemad mängitud endise kino Helios vanade  räämas seinte vahel, mis annab kummalegi loole oma mündi. „Kohvijoomise” puhul mängib see kaasa, rõhutamaks omaaegse Werneri kohviku minevikku vajunud aegu, „Leekrüüpe” puhul toetab loo tegelaste vanade ajalooliste hoonete ihalust ja põlgust kaasaegse isikupäratu glamuuri vastu.

„Leekrüübe” on Pedajase käe all Draamateatri laval samade tegelastega teist korda. Peategelased on rollid vahetanud: Kersti  Kreismann kujutab nüüd kujutlusmänge mängivat Lettice’i, Maria Klenskaja ametnikurolli ahistavatest piiridest välja pürgivat Lottet.

Ei mäleta küll kuigi täpselt toda esimest, kolmeteistkümne aasta tagust lavastust, kuid mällu on jäänud mulje kergusest, mänglevusest, millestki väga naljakast väga heade näitlejate esituses. On jäänud kahe naisnäitleja võrdselt tugeva koomilise ande imetlus. Nüüdne lavastus puudutab ilmselgelt tõsisemaid  kihte, naljategemine on taandunud pigem teisele plaanile. On kaks inimest, kaks naist, kes näivad algul nii vastandlikud kui vähegi võimalik, kuid kes loo käigus üksteist avastades kumbki omi piire avardavad. Koos oma näitlejatega avastab ja imestab Priit Pedajas selles lavastuses imelikku inimest. Mis oleks olnud lihtsam kui need kaks naist teineteisele lihtsalt vastandada: siin kunstnikuhingega Lettice, kes oma rutiinset giiditööd hakkab nii  enda kui oma kuulajate jaoks päris pööraste väljamõeldistega põnevaks tegema, tema vastasmängijana muinsuskaitse kaadriametnik, korralik inimene, Lettice’i vastutustundetusest nördinud Lotte. No aga ei! Loo kulgedes ja Lettice’i kujutlusvõimelise isiku lummusesse sattudes ei pea Maria Klenskaja Lotte inimesena Lettice’i käitumist enam sugugi nii võimatuks, seda teeb ametnik temas. Ametnik võitleb inimesega, ning Klenskaja esitatuna on  see kahestumine ja sisevõitlus eriliselt usutav. Kui raske on tal fantaasiast üle keevat giidi vallandada ja kui resoluutselt ta seda siiski teeb. Jättes õhku siiski mingi süü-, kahtluse- või kahetsusetunde, nii et tema ilmumine järgmises vaatuses töötu Lettice’i keldrikorterisse oma süüd lunastama ebausutavana ei tundu. Partituur, mille lavastaja on Klenskajale selles rollis välja pakkunud ning mida näitleja lausa hiilgavalt täidab, on tõepoolest põnev, inimesesse  süüviv ja psühholoogiliselt pädev. See on üks neid juhtumeid, kui näitleja lausa kisub end vaatama, nii et ei saa silmi temalt ja tema muutlikult näolt lahti.

Teatraalse Lettice’iga Kersti Kreismanni kehastuses on asi pisut lihtsam. Lettice on juba autoril rohkem „valmis”, ta ei üllata meid karakteripõhiste ootamatustega, nagu Lotte seda teeb. Ometi tahaks temaski aeg-ajalt rohkem nüansseeritust näha, tahaks tajuda – eriti  alguses – žestikuleeriva teatraalsuse taga rohkem päris-inimest vilksatamas. Saamaks aru, kes selle pateetilisi jutte esitava maski taga õieti on. Oleks huvitavam.

Tõsi küll, see teatraalsuse-mask langeb lavastuse huvitavaimas stseenis, kus Lettice ja Lotte teineteise hämmastuse ja rõõmsa üllatusega avastavad. Kreismanni Lettice läheb päris lapselikult avatuks ja õnnelikuks, kui senise vaenlasega leekrüübet jagades tolles vaat et  sugulashinge ära tunneb; sama rõõmu äkilise teise inimese avastamise ja sooja suhtluse võimalikkuse üle avaldab, olgugi vaoshoitumalt, ka Klenskaja Lotte. Kindlasti on see vastastikuse üllatava avastamise vaatus lavastuse kaasakiskuvaim, sest lõpukonflikti on juba autor mitte nii väga tõe pähe võetavana konstrueeritud. Sõbrunenud naised mängivad kahekesi kuulsaid ajaloolisi hukkamisstseene. Lotte ehmub Lettice’i kassi rünnakust ja timukat  mängiv Lettice pillab talle (ehtsa!) kirve pähe. Naeruväärsust ja töölt vallandamist kartev Lotte laseb asja paista tapmiskatsena.

Lepitus ja ühtlasi lavastuse lõpu köitvus tulevad Guido Kanguri esitatud Lettice’i advokaadilt. See on üks Guido Kanguri võrratuid rolle, milles vaid temale eriomane malbe vaimukas koomika laseb vaikselt ja märkamatult sisse hiilida ka tõsisemaid toone. Nii täiendab temagi algul kerglasena näiv, kuid lõpus tõsiselt võetav kuju seda inimese tegeliku olemuse avamise lugu, mida pean lavastuse põhitugevuseks.

Vähem ühineb selle jadaga Hilje Mureli päris tavapäraselt karikeeritud Lotte assistendi kuju, millesse erilisi ootamatusi pole sisse kodeeritud, kui mitte arvestada temagi sattumist jõuliselt fantaasiaküllase Lettice’i mõju alla.

Kunstnik Riina Degtjarenko on eeskätt täpselt järginud näidendi autori asjaomaseid  remarke, laskmata omaenese fantaasial liiga vabalt vohada.

Last not least puudutab näidend (kirjutatud 1987) meiegi viimaste aastate kuuma probleemi seoses uute isikupäratute majade kerkimise ja väärtuslikumate lammutamisega. Ajaloohuviline Lettice ja arhitektuurihuviline Lotte leiavad teineteist uuesti idees hakata ekskursioonidega uusi jubedaid maju turistide silmis naeruvääristama. Ja selle radikaalse  idee autor ei ole mitte Lettice, vaid vana arhitektuuri jumaldav Lotte, kes ütleb Londoni kobaka ja hoolimatult ehitatud Shell Buildingu kohta: „Selle hoone ehitanud inimesed tuleks rahva kujutlusvõime rikkumise eest avalikult üles puua!” Lettice ühineb tema inetute uusehitiste vastase ideega vaimustatult.

Ennäe, ka kole-majad võivad inimesi ühendada! Aeg on andnud näidendile Eestis suurema aktuaalsuse kui selle esmaesituse ajal.