Igaühel meist päike on veres …

XXIX lennu tudengitele on „Päikese lapsed“ kingitus ja meistriklass – viibida samas mänguruumis Aleksander Eelmaa ja Ita Everiga.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Päikese lapsed“, autor Maksim Gorki, tõlkija Hans Luik, värsid tõlkinud Doris Kareva, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundajad Hendrik Kaljujärv ja Uku Uusberg. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXIX lennu üliõpilased Jan Erik Ehrenberg, Kristiin Räägel, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Simo Andre Kadastu, Lena Barbara Luhse, Martin Kork, Ekke Märten Hekles, Ken Rüütel, Oskar Seeman, Maris Lüüs, Oskar Punga, Märten Metsaviir, Mihkel Kohava, Markus Helmut Ilves ja Andreas Aadel ning Ita Ever, Aleksander Eelmaa ja Anneli Roosi. Esietendus 23. XI 2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

On 12. jaanuar 2020. Istun Eesti Draamateatri rõdul, loožis number viisteist. Ootan ärevusega algust. Kaks korda on „Päikese laste“ etendus ära jäänud, kui tahtsin vaatama minna – viimaks ometi tuleb.

Maksim Gorki näidenditega puudub mul soojem suhe: olen neid maailmu pigem võõristanud, peljanudki. „Päikese lapsed“ on erand, sest 1976. aastal lavastas näidendi siinsamas Draamateatris Merle Karusoo. Olin kolmeteistaastane. Pean „Päikese lapsi“ oma teadliku teatrivaatluse alguseks, esimeseks põhjatuks elamuseks (väljaspool Nukuteatrit muidugi, kus on alguste algus). Mäletan kõigi osatäitjate intonatsiooni, repliike nende häälekõlaga kuulen praegugi.

Võrdlus ei eksita siiski põrmugi. Uku Uusbergi lavastustes on kujundiküllust heldelt. Esimesel korral näeb ja kuuleb tervikust üksnes osakesi. Need nüüd sõnastangi.

Lavale tuleb habemik mees arstikohvriga. Gorkil ilmub arst alles näidendi lõpus, põgenedes märatseva rahvamassi eest, öeldes vaid paar lauset, ent nende paari lausega mängis Urmas Kibuspuu 1976. aastal üldistusjõuliseks arsti kaitsetuse ja hirmu kui humaansuse lüüasaamise. Uusbergi lavastuses on arst üks võtmetegelasi. Märten Metsaviir sarnaneb arstina kaunikesti Anton Pavlovitš Tšehhoviga: ta vaatab saali ja esitab ühe tungiva küsimuse – küsib meilt ja iseendalt.

Vastuseks kostab ülalt praginat. Tõstan pilgu. Märkan lae all hiiglasuurt paljude lampidega kerakonstruktsiooni. Esiridadest seda ju ei näekski. Lampide pahaendeline pragin, kustumine ja süttimine kujuneb lavastuse refrääniks. Taevakeha see ei ole, kuigi hakkab teises vaatuses hõõguma roosakalt nagu päikeseloojang. Lakke vaadates tekib kaks assotsiatsiooni: molekulaarstruktuur, seega midagi Pavel Protassovi uuringute vallast; Lenini GOELRO plaan, kogu maa elektrifitseerimine, mis sõnastatakse Vene NFSVs viisteist aastat pärast Gorki 1905. aastal ilmunud näidendit. Eks ta ole apokalüpsis avaramalt.

Seejärel istub arst saali, esireas tühjaks jäänud kohale, jälgib pinevusega elu laval, vajadusel sekkub professionaalselt. Teise vaatuse alguses uurib koos Protassoviga pabereid. Siis kaob kuhugi ja ma tunnen tema kohalolekust puudust.

„Päikese lastes“ tekib mitu paralleeli Uku Uusbergi „Ivanoviga“, kas või lava ja saali vahelise piiri suhtelisus. Las ma räägin, mis vaheaja lõpul juhtus. Üks vanem härra läks ja istus lavaservale. Tal oli äärmine koht, jalad ei kannatanud seista, ootas, kuni toolirida täitub. Ta istus laval enesestmõistetavalt, peaaegu aristokraatlikult. Vahtis saali. Arst juba kõndis laval, uuris raamatuid, nagu Ivanov oma lavastuse alguses. Mul hakkas järsku jube, selle vanahärra ja meie kõigi pärast. See, et härra üldse ei tajunud, mida ta teeb, kus ta viibib, ei tundunud koomiline, piinlik ega ebaviisakas. See oli õudne, kuna lahustas neljanda seina lõplikult. Peaaegu sama jube kui pärastine ähvardav kloppimine saali- ja rõduustele.

Teine läbiv tegelane on elupõline teener Antonov. Oo, milline nimi: nagu Tšehhovi eesnimi Anton ja Platonov ja Ivanov üheskoos. Gorkil sekeldab ringi ja valvab Liisakest tüütuvõitu njanja Antonovna, keda mängis 1976. aastal Ellen Liiger. Antonovi rollis on Aleksander Eelmaa. Tema mõjub nagu „Kirsiaia“ Firss, ainult et on veel täiesti kõbus. Üdini väärikas, ometi Eelmaale ainuomaselt irratsionaalne ja veiklev. Viimne tõeline teener. Isiksus.

Ühel hetkel ma Antonovi käitumist ei mõistnud. Maalikunstnik Vagin on kavandanud absurdse natüürmordi: faasanid ikooniga. Tule taevas appi! Antonov näeb seda kompositsiooni, võpatab graatsiliselt, aga jätab kõik nii, nagu on. Tema peaks ju pühapilti kaitsma. Ta võiks linnud kööki viia. Ilmselt on Antonovile antud range korraldus härraseid nende veidrustes mitte eksitada, aga – kas tema siis tõesti pimesi kuuletub?

Episoodilises rollis osaleb Ita Ever. XXIX lennu tudengitele on see kingitus ja meistriklass – viibida samas mänguruumis Eelmaa ja Everiga. 1976. aastal mängis Ever armunud Melaniat, efektselt, groteskselt. Nüüd on Everi osaks uus toatüdruk Luša. Tollal oli kohtlase maaneiu osas Külliki Tool (Saldre). Luša ilmub alles lõpu eel ja jällegi hakkab seletamatult õudne sihandse plikalikult käituva eatu olevuse pärast, kelles ablas uudishimu, põlastus, hirm ja heitumus kentsakalt kokku sulavad. Everi atmosfääritunnetus on vägev. Kui Luša uurib jahmunult ja ahnelt kirvest, tunnen Dostojevski külma hingust.

Laura Pählapuu stsenograafias võimutsevad vaibad, põrandal ja seinakattena, kerkides ja langedes lõputult. Intelligentsi vaippehme turvatsoon, summutatus. Elutähtis toiming vaipade koduriigis on teejoomine, kõnekad misanstseenid valgete portselantassidega – kuni majaperemees samovari lihtsalt minema viib. See tee saab otsa.

Noorte näitlejate ansambel tajub tundlikult lavastustervikut, kus igaüks on leidnud oma koha. Lugesin Jelena Skulskaja erudeeritud vastukaja* ja mõistsin, et oleme näinud üpris erisuguseid etendusi. Mind hämmastab üks tema väide: lavastaja olla teinud panuse paroodiale ja irvitamisele. Minu arvates ei ole irvitamine Uusbergi inimesekujutusele ja elutunnetusele üldse iseloomulik. Võib-olla kehtib see ühe tegelase puhul: kõhukas bassihäälne punahabe, majaperemees Nazar Avdejevitš, keda Martin Kork kehastab vaimukalt, on tõesti pretensioonika, häirimatu labasuse kehastus. Millised pompoossed muusikaiilid saadavad tema elutulevärgi projekte. Tema poeg Miša (Ekke Märten Hekles) sibeleb kui must siug. Ratasseelikuga toatüdruk Fima (Maris Lüüs) on Mišaga sama tõugu, sama sugupõlv, sama jahe ja manipuleeriv, ent mõlema üleolevuses aimub juba pidetust.

Kui kord hakkasin lahkama n-ö lihtrahva leeri – see ju on või näib olevat Gorki draama põhivastandus: intelligents versus proletariaat –, siis omaette loodusnähtus on lukksepp Jegor. Heldeke, jälle ma ei tundnud Ken Rüütlit ära! See pole esimene kord, kui tema lavalised metamorfoosid mu segadusse ajavad. Jegoris võitlevad umbne äng ja raev, temast on kahjugi … kuni tema metsloomaringutus kuulutab ränka hävingut. Oskar Seemani joodikunäss Jakov Trošin kakerdab sinna-tänna. Mis temasugune mõtleb või kas üldse mõtleb, kurat seda teab. Ohtlik tüüp näikse olevat viks ja sile emotsioonivaba Roman (Oskar Punga). Tema ilmub hääletult ja näiliselt teenistusvalmilt. Lühter, mida Roman kuulekalt tassib, jääbki lakke riputamata, kuna algab uus epohh, härrastele laetu aeg.

Kuus tegelast, kes moodustavad härrasrahva seksteti, on huvitavad, vastuolulised osalahendused. Uusberg ei idealiseeri ega romantiseeri intelligentsi, kaugel sellest. Arsti avaküsimus, kuhu me oleme jõudnud, osutab nimelt intelligentsi vastutusvõime(tuse)le. Rollides ei puudu eneseiroonia, aga see on minoorses helistikus. Uusbergi lavastused on vägagi ajatundlikud, peegeldavad terava ja valusa hoiatusega tänapäeva, ent üksiti lakkamatu igavikupüüdlusega. Noortel osatäitjatel on tegelaste suhtes läbinägev kõrvalpilk, ühel õhkõrn, teisel rasvasemalt alla joonitud distants. Sellega ei kaasne aga irvitamine, vaid kaastunne. „Kahju inimestest,“ ütleb Liisa nagu Indra tütar, tema sugulashingeke Strindbergi „Unenäomängus“.

Pavel Fjodorovitš Protassov (isanimi loob silla Lev Tolstoi „Elava laibaga“) on siiralt ja andunult pühendunud teaduse teenimisele. Sedamoodi Jan Erik Ehrenberg teda kujutabki: õhuliselt naljaka inimesena, lootusetult eluvõõra, aga heasoovliku, emainstinkti äratava sümpaatse naiivse lapsmehena. Mina küll ei välistaks, et Pavelist võib saada teine Pasteur. Selle välistab aeg: töörahva võim hukutab teadlase talendi nii või teisiti. Võib ju olla pime juhus, et mässuline jõuk tormab esmalt kallale teadlasele ja tümitab Pavelit mõnuga, aga karm hoiatusviibe tänasesse päeva on see kindlasti.

Paveli õde Liisa ja abikaasa Jelena on kumbki omal moel pateetilised, millele viitab kleitide värvgi: ühel valge, teisel must. Kristiin Räägli Liisa katkisus on valus ja liigutav, aga temaski peksleb omamoodi jonnakus, isekus, märtri etendamine. Uhkus, esimene surmapatt, painab ja räsib meid, surelikke inimlapsi. Seda diagnoosib ka arst. Üks rolli ja kogu lavastuse kulminatsioone on Liisa igatsusluuletuse lugemise stseen, kus neiu kägardub saaliseina vastu, seljaga kõigi inimeste poole, sõna otseses mõttes nurka surutu ahastuses. Liisale ei lange isegi valgust. Heleda kleidiga inimtombuke punaka seina ääres, päikeseta. Mõneti on tema seisund võrreldav Ivanovi häbiga, kui too, valge särk üle pea tõmmatud, vastu seina liibudes käsikaudu saaliukseni liigub.

Kui Liisa tassist niriseb teed maha, siis Jelena hoiab kaht valget tassi laitmatus tasakaalus, demonstreerides nõnda oma elu vaekausse. Maarja Johanna Mägi kujutab peenelt Jelena loomuse vastakust: ustavust oma mehele ja õrritavat flirti Vaginiga, isetut abivalmidust ja ligimesearmastust ning õigustatud, aga siiski tsipake kapriisset armastuse nõudmist.

Protassovisse sõgedalt armunud, mehele ennast pakkuv Melania on eeldustelt naeruväärne ja karikeeritud roll. Teatud piirini küpse daamisarmiga Lena Barbara Luhse teda nõnda ka mängib. Mitte siiski jäägitult, sest Melanias pulbitseb koos kirega ka häbi, koos rumalusega ka selle tunnistamine iseendale, koos oskamatusega lugeda teaduslikke raamatuid ka inimeste lugemise ürgne vaist.

Jääb veel kaks armunud rüütlit. Kunstnik Dmitri Sergejevitš Vagin on armunud Jelenasse. Kaarel Pogga Vagini teadlikkuses oma kunstnikumissioonist on midagi kõrgimat või päriselt hoolimatut, võrreldes Protassovi lapsiku süüdimatusega. Aga ka Vagini puhul ei söandaks annet ega andetust üheselt diagnoosida: portree visandab ta vaba lennuka käega ja suure maali ideed kavandades süttib nakatavalt.

Mitmekihiliselt suletud natuur on Liisasse armunud Boriss Nikolajevitš Tšepurnoi (Simo Andre Kadastu). Esmapilgul mõjub loomaarst ilmetu ja ükskõiksena, pillab flegmaatiliselt küünilisi fraase. Elu tunneb ta aga rohkem kui teised, oskab kriisiolukorras toime tulla. Nii ta muutub järk-järgult usaldusväärsemaks, tema armastus Liisa vastu koorub lahti kiht-kihilt. Tuline kahju, et Tšepurnoi visadus siiski vankuma lööb. Traagiline, et nad Liisaga ei suuda teineteist ära tunda, aidata ja hoida.

„Hiljuti poos enese minu naabruses kingsepp üles. Ma käisin teda vaatamas. Ripub ja näitab rahvale keelt, et – kuda on? Mina näe, panin teie juurest plehku, teie aga proovige edasi elada!“ Nõndamoodi kirjutas Maksim Gorki 1902. aastal Anton Tšehhovile. Kirjakatke on avaldatud 1976. aasta „Päikese laste“ kavalehel.

Merle Karusoo ja Uku Uusbergi lavastuse finaal on kontseptuaalselt sarnane. Kui Kersti Kreismanni Liisa lahkus oma rahunenud hulluses, avanesid lava­plangus luugid (kunstnik Helle Janson) ja neist sirutusid välja käed – anuvalt küünitus Liisale järele inimkätest tihnik. Nüüd kaugeneb Kristiin Räägli Liisa lavasügavusse ja talle järgnevad ka taltunud mässulised nagu palverändurid. Vaibad taamal aina kerkivad, kerkivad. Lund sajab. Seejärel sajab alla kollaseid kübemeid nagu kilde laguneva päikese küljest, kuni jääb kitsuke loojangutriip, silmapiirina hõõguv laserkiir. Ja kiire kohal särab/kumab väike üksildane ikoon, viimne ja ainukene lootus, et loojangust saab siiski koidik.

Viimast korda pragisevad laes hoiatavalt elektrilambid. Seda aplodeeriv publik vist küll enam ei kuule.

* Jelena Skulskaja, Hästi päevitunud päikese lapsed. – Postimees 2. XII 2019.