Humoorikas kõrvalpilk rahvatantsule ja -muusikale

„Sissy pojad“ mõjub väga veidra ja absurdihõngulisena, teisalt sisaldab stseene, mis nõuavad etendajailt-tantsijailt äärmist keskendumist ja häid füüsilisi võimeid.

IIRIS VIIRPALU

Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava „Sissy pojad“, idee autor ja koreograaf Simon Mayer, lava- ja kostüümikujundaja Andrea Simeon, valguskujundajad Hannes Ruschbaschan ja Martin Walitza. Tantsivad ja mängivad Simon Mayer, Matteo Haitzmann, Patric Redl ja Manuel Wagner. Eesti esietendus 14. I Vaba Lava teatrikeskuses.

„Sissy poegade“ lavastus haarab kaasa oma sooja absurdiga. Seejuures on tegu millegi veidra ja kummalisega, mida žanriliselt määratleda või nüüdisetenduskunstis kuhugi paigutada on keeruline ja ajab segadusse. Lavastuses tuleb ette momente, kui tantsijad pannakse proovile ja neilt nõutakse füüsiliselt palju, ent leidub selliseidki, mida kõige paremini sobib iseloomustama väljend „taidlus“ – ning seda mitte harrastus­tegevuse, vaid absurdselt naljaka, higise rühmamise-rassimise mõttes.

„Sissy pojad“ on eelkõige rahvatantsu ja -muusika tõlgendus, kus tegijad on lähtunud omaenda kultuuritaustast. Tõenäoliselt võib see tekitada Austria vaatajas ja vastavate taustateadmisteta välismaa publikus väga erisuguseid assotsiatsioone. Eesti vaatajal on raske võrrelda nähtud liikumismotiive austria rahvatantsutraditsiooniga, kuna puudub autentse, ansamblina esitatud austria rahvatantsu vaatamise kogemus. Võõrpublikule pakub selline esitus eelkõige absurdimaigulist huumorit ja võimalust vaadelda rahvatantsu teistsugusest küljest.

Märkimisväärne on koreograafi-lavastaja ja tantsijate suutlikkus alustada lavastust korraliku kontserdiga. Instrumendi ja hääle valdamine nii kõrgel tasemel ei ole tantsulavastustes kuigi sage ning demonstreerib etendajate-autorite mitmekülgsust. Heal tasemel mitme meediumi ja väljenduskeele valdamine annab lavastusele palju juurde, lubades esialgu nautida muusikalist etteastet. Samm-sammult liigub aga musitseerimine tantsu suunas: ühtäkki hakkavad saapakontsaga taotavale rütmile lisanduma jalalibistused, puusade õõtsutamine ning üsna pea lähevad ansamblimäng ja laul üle kaootiliseks stseeniks, millest omakorda kasvab välja liikumine ja edasine rahvalike meloodiate, rütmide ja tantsu sümbioos.

Lavastus mõjub ühelt poolt väga veidra ja absurdihõngulisena, teisalt sisaldab stseene, mis nõuavad etendajailt-tantsijailt äärmist keskendumist ja häid füüsilisi võimeid ning kus mängitakse inimliku tasakaalu ja orienteerumisvõime piiril. Neljakesi rahvatantsu liikumisjooniste esitamine maalib koomilis-kummastava pildi ning tekitab mulje rahvatantsust kui millestki natuke kohmakast, tahumatust. Alastus ei kanna siin nüüdisetenduskunstile omaselt nulltasandi, neutraalse keha rolli – pigem on huumori ning rahvatantsu ja -muusika kontekstis üle vindi keeratud ja kujundi loomiseks võimendatud. Neli alasti meest hoogsalt ringi hüplemas ning toomas aeg-ajalt kuuldavale karjatusi ja huilgeid – see teenis oma eesmärki ja meelitas publikult välja nii mõnegi naerupahvaku.

Lavastust läbivaks teljeks on koomika ja tõsiduse vahekord. Keskendumise ja süvenemisega esitatud stseenides kätkeb lavastuse koreograafia ka meditatiivset rituaalsust, kui tantsijad-etendajad kontsentrilistes ringides pöörlevad ja musitseerivad. Kogu lavastust läbib keskendumine rütmilistele kordustele, sammumine, rahvamuusikarütmide koreograafia ja geomeetriliste liikumisjooniste interpretatsioon.

Etendajad ise nautisid nii koreograafiliselt nõudlikumaid kui ka meelelahutuslikumaid koomilisi stseene täiel määral. Oskusliku partneritunnetusega jälgiti teineteise liikumistrajektoore ja ajastust. Tunnustust vääribki see, kuidas nelja mehe liikumine harmoneerus teiste etendajatega.

Lavastuse kui terviku seisukohalt tundus viimane osa kõrvalekaldena: laskumine vandaalitsemisse ja lärmamine võib küll väljendada inimlikku ängi, kuid ei kandnud välja ning mõjus ootamatult ja külgepoogitult. Kui võrrelda lavastuse alguses ja keskel omal kohal olnud humoorikate üllatusmomentidega, siis ei mõjunud täielik suunamuutus terviku ja narratiivi seisukohast loomulikuna, pigem lagundas seni ühtlase ja terviklikuna toiminud lavastuse struktuuri.

Etenduse käigus hakkasin kujutlema, millises vormis võiks tuua etenduskunstilavale meie pärimustantse. Mis võtmes? Kas austerlaste sarnaselt parodeerida või luua koreograafia näiteks „Tuljaku“ põhjal, kaasates koos heli- ja videokujundusega tervikusse ka performance’i elemente? Sellisel juhul on pearõhk tavapäratul kontekstil, mis black box’is hakkab mõjutama ka tantsu vastuvõttu ja tähendustasandeid ning millega oli siinse lavastuse autor teadlikult manipuleerinud. Mõnel kõrgemate pööretega hetkel kerkis silme ette ka „Kevade“-filmi hoogne reinlendristseen.

Paralleele meie pärimustantsude motiividega võis lavastuse koreograafiast leida küll ning see paneb omakorda mõtisklema rahvatantsude sarnasuse, pärimustantsu arhailise külje ja rituaalse alge üle. Ehk ongi rahvaste pärimuslikus liikumises rohkem ühisjooni kui erinevusi? Tõendeid selle kohta on leida visuaalse antropoloogia vallast ja antropoloogide-etnoloogide ülestähendustest: põhitooni annavad ikka ringjate liikumiste, rütmiliste korduste, pöörete ja hüpete kombinatsioonid.

Lavastusest „Sissy pojad“ õhkus meditatiivset süvenemist. Iseasi, kui palju see koomilise, absurdini võimendatud põhitooni varjust esile pääses ja publikuni jõudis.