Hipsterkauboid taltsas ühiskonnas

„Naine merelt“ on lavastus, kus kõik on kogu aeg vaatajale näha, kuid ometigi jääb enamik esmapilgul märkamata.

OTT KARULIN

Ugala „Naine merelt“, autor Henrik Ibsen, lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, muusikaline kujundaja Argo Vals, videokunstnik Katre Sulane, valguskunstnik Villu Konrad. Mängivad Aarne Soro, Laura Peterson, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Ingi, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Agur Seim ja Argo Vals. Esietendus 22. IX Ugala suures saalis.

Kui ilus! T-tähe kujuline valge lavapind, mille tagaserv murdub videoseinaks, kuhu projitseeritakse oma loogikat järgivas tempos kulgevaid pilvi. See pole taevalaotus kui kõiksus, vaid osake, mis küll kõikehõlmav, kuid jätab enamiku näitamata. Lavale langevad mõned valgusvihud, mis pihustunud selgelt eristatavateks kiirteks: toonilt küll külmad, kuid siiski õdusust tekitavad. See on esteetiliselt puhas ja nauditav lavapilt, mille heliriba sünnib vasakul eeslava süvendis istuva Argo Valsi dialoogist elektrikitarriga. Loodud helid on kestvuselt pikad, et nendegi ilu iga saalis­istujani jõuaks, ja mõtlikud, olemata liiga tõsised.

Sellesse lavailma sisenevadki kolm tegelast. Kaks neidu, kelle noorus nähtav nii soengu sättimise viisis kui ka kantavas minikleidis; kelle naiselikkus ilmneb kirjeldatud välise ja ilmselt mitte ammu saavutatud enesekindluse poolt veetud rahulikult juhtiva tegutsemisviisi kooskõlas. Nende vahel aga ülikonnas kauboikaabu ja -saabastega mees, kelle kätele on keritud hämaras ruumis särav ehistulede lõng, mille kuju on justkui ruutuvõtt tema külluslikust, aastatega koos mehega täisikka kasvanud habemest.

See avastseen annab tegelikult võtme kogu Andres Noormetsa lavastuse „Naine merelt“ avamiseks, kuigi väärlukuauke, mis oma silmapaistvalt kunstliku omailmaga seda võtit magnetina enda poole tõmbavad, on palju. Olgu selleks siis kauboiesteetikaga kostüümid meestel, mille ajakohatust rõhutavad hipsterlikud habemed – need hästi hooldatud ja täiesti kasutud aksessuaarid. Või neidude biitmuusikaline vormi ja sisu vastuolus tekkiv samasus. Aga ka vajalikust vähima kasutamine tegevuspaikade markeerimisel, mis asetub pigemini etenduskunstide arengu kui päriselu sündmuste ajateljele. „Naine merelt“ kunstnike (lavakujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, muusikaline kujundaja Argo Vals, videokunstnik Katre Sulane, valguskunstnik Villu Konrad) töö võiks mõjuda kaootiliselt, kuid jõuab saali hoopis eufooniliselt, sest osised on ühise eesmärgi teenistuses – (taas)luua laval eluline, inimlikust kontakti(häire)st juhitud igapäev, mille argisusest on puhastatud välja poeesia. Just sellesse lukuauku võiks „Naine merelt“ publik märgata oma vastuvõtuvõtit hellalt sisestada, kuigi ülemäära härdunud ei tasu ka olla, sest lavastust ja eriti just näitlejate mängu kannab huumor. Võiks isegi öelda tragikoomilisus, kui peame traagika all silmas elutoas toimuvaid Odysseuse rännakuid ning märkame koomikat välise taga, selles, mis ja kuidas ütlemata jäetakse.

Märkimisväärset on „Naine merelt“ näitlejatöödes aga üksjagu. Seda ei juhtu just sageli, et kõik ühe lavastuse rollid jäävad meelde iseseisvate portreedena, mis ühele perepildile ehk kokku ei passikski, kuid jutustavad kõrvuti eksponeerituna rohkemgi kui mõni plaanijärgne ühine ilusa elu (teesklemise) ülesvõte. Tõsi, Andres Noormetsa lavastustes on seda juhtunud varemgi, näiteks „3 õde“ (Rakvere teater, 2014). Mul pole võimalik teada, kuidas saavutab Noormets trupiga sellise koosmõtleva organismi, et igaüks tunneb end laval loomulikult – isegi kõrgetel kauboikontsadel ja torkiva habemega –, aga kogeda seda (kui see loomulikkus ka on teeseldud, vaataja ärapetmine) on hea.

Kui Wangeli (Aarne Soro) empaatia on suunatud teistele inimestele, siis Ellida (Laura Peterson) oma ideaalile.

Maris Savik

Kui hunnitu! Pole kahtlustki, et selles majas on kontsad jalas peremehel. Püksid muidugi ka, kuigi nende liibuv lõige, mis on harmoonias taljesse võetud rätseppintsakuga, vaid lisab Aarne Soro doktor Wangeli olemisele ebamugavust. Tema kontsade kaja kohtumisel lavamaaga kostub kaugelt ja enesekindlalt, kuid pole viimast sugugi. Seda meest, kahe lapse isa, kelle teine naine on lahkumas – nagu ta ilmselt algusest peale teadis, et nii läheb –, on kerge karikeerida. Ja kuigi kostüümis seda (siiski diskreetselt) ka tehakse, on Soro rollitäitmise tuum ja peamine naudinguallikas just tema vastupanu oma kuvandile, püüd ikkagi inimeseks jääda, olla loomulik ka väljanäitusel. Soro Wangel siiski ei mässa, selleks on tal liialt empaatiat, vaid teeb, mis suudab, et jääda meheks, kellele hommikuti peegli ees habet trimmides otsa tahaks vaadata.

Laura Petersoni Ellida – teine naine, aga mitte kunagi päriselt teine ema – on lavakaasaga võrreldes väljendusvahendites otsekohesem. Kuigi kohati mõjub tema Ellida selle tõttu olevat teisest ajastust (ehk Ibseni omast), on Petersoni mängu põhitooniks kummastav ratsionaalsus. Tema heitlused olme ja ulma vahel on kaalutletud ja selgelt sõnastatud, kuigi lähtuvad loogikast, mis enamikule võõras. Kui Wangeli empaatia on suunatud teistele inimestele, siis Ellida oma ideaalile. Seetõttu ei tunne ta ka kasutütar Hilda (Ilo-Ann Saarepera) trotsiva käitumise taga ära (abi)palvekätt, näeb vaid tema kirevat vormi, aga mitte veel olemuse pooltoone. Kuigi neid on Saarepera mängus palju. Tema Hilda heitlused enda tahte ja teiste poolt tahetu vahel pole küll nii sõnakad kui õel, pole ta ka kuigi sageli tegevuse keskpunktis, kuid Saarepera lavalises kohalolus on midagi ühtaegu jõulist ja habrast, mis paneb vaataja teda lavalt otsima ka taustalt. Seda annet kõigile ei jagu.

Taustal tiirlevad perekond Wangelite ümber teisedki, igaühel oma igatsus paelana kaelas. Ehk kõige leppinum on Tarvo Vridolini Ballested – nii ausa aitamissooviga, nagu ta on lasknud õekestel oma kätele kerida lambilõnga, on ta ka kuulajaks kõrvaks teiste heitlustele. Vridolin ei mängi oma tegelast aga külaklouniks (kuigi võimalused selleks on tekstis olemas), pigem on tal aega ja tahtmist teiste muredesse sukelduda, sest tema enda kahtlused on kas ära kahjatsetud või siis on ta kunagi lihtsalt otsustanud, et see tegevus ei vii mitte kuhugi ja milleks siis end raisata. Võib-olla oli temagi kunagi nagu Lyngstrand (Rait Õunapuu) praegu: suurte plaanide ja veelgi suurema (enese)usuga. Nokamütsistatud ja vaid vuntsidega Lyngstrand ongi ju alles oma teekonna alguses, kuigi ühiskonna ootuste kauboisaapad on jalas juba temalgi. Ta on sissetulnu, kes teab – kui ka ei tunnista seda endale –, et peab tervise pärast ilmselt välja astuma enne kui tema teiste loodetu täitmise (võlts)habe päriselt vohama hakkab. Õunapuu tõlgenduses on aga Lyngstrand meeldivalt traagikavaba, doseerides täpselt äbarikukoomikat. Nii on ta ka peegelpildiks Arnholmile Tanel Ingi kehastuses. Arnholm on juba tummiselt habetunud, samuti on tal parajalt elukogemusi nii turjal kui vatsas, kuid Ingi mängust aimdub, et see kõik on vaid teistele märkamiseks ja ei kõla kokku selle üsna sõnaahtra mehe sisesümfooniaga. Ilmselt ei hakkagi kunagi kõlama, kui otsustada tema naisevõtustseeni järgi. Just see teise vaatuse stseen Ingi Arnholmi ja Marika Palmi Bolette, Wangelite teise peretütre, vahel on „Naine merelt“ kulminatsiooniks. Bolette, kes ehk kõige sõnakamalt mässab ühiskondliku tava vastu ja tahab ära, tõuseb Palmi esituses vaata et lavastuse peategelaseks – vähemalt ideelisel tasandil. Ta pole tüüpiline Ibseni isepäine naine – kirjanduslik ja oma soovidest pimestatud –, vaid lihast ja luust neiu tänapäevast, kel huulil küll klassiku sõnad, kuid kelle oleku iga rakk reageerib siin ja praegu. Las mehed arutavad naise rolli üle, ta teab ise niikuinii paremini ja nokitseb samal ajal mõnuga käsitöö kallal, sest tema tahab seda teha – sõltumata ühiskonna ootustest ja vaatamata naisõiguslaste võimalikule ninakrimpsutusele. Samasuguse eneseteadlikkusega kuulab ta ka ära Arnholmi abieluettepaneku ning võtab selle lõpuks, korraga nuttes ja naerdes iseenda võimetuse üle ühiskond pikalt saata, ka vastu. Ainuüksi selle stseeni pärast tasub Noormetsa lavastust vaadata.

Aga mitte ainult. „Naine merelt“ on lavastus, kus kõik on kogu aeg vaatajale näha, kuid ometigi jääb enamik esmapilgul märkamata, sest oleme harjunud keskenduma sellele, mis on keskel ja keskmine. Nii jääb ehk kahe silma vahele ka Võõra (Agur Seim) – mehe, kellest kõik räägivad, keda Ellida ootab ja kelle tulekut teised pelgavad või ei usu – esmailmumine. Ei hakka ka mina ette ütlema, kuigi Agur Seimi rollijoonis algab märksa varem kui ta tegevusse sekkub. Seimi Võõras on justkui iseolemise lõuend, kel katteks vaid must maika ja püksid ning ei jälgegi ühiskonna vormiriietest. See paljajalgne Võõras pole aga Seimi kehastatuna romantiline kujund või kriitikanool, vaid lihtne, s.t oma nahas end hästi tundev mees, kes tulnud, et võtta, mis talle lubati

Seda suhtumist võiks rakendada ka „Naine merelt“ vaataja, sest siis on pettumine garanteeritud ja oi, kui magus äratundmine ees ootamas. Kui …!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht