Hetkes peatatud karakterid

„Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vaba Lava „Yerma 9 PM“, autor ja lavastaja Laura Mattila (Soome), tõlkija Kai Aareleid, kunstnik Julia Jäntti, helilooja Markus Tapio (mõlemad Soome), valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Riina Maidre, Reimo Sagor, Loviise Kapper, Kaarel Targo ja Külli Reinumägi. Esietendus 19. IX Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

„Yerma 9 PM“ on klassikaliste eeldustega lugu: mees ja naine on kinnises ruumis koos ning midagi hakkab juhtuma. Selliseid lugusid on nii Tennessee Williamsil, Bergmanil, Albeel jpt. „Yerma“ puhul on taustaks koroonaisolatsioon, mis surub mehe ja naise koduseinte vahele ning viskab neile järamiseks narmendama hakanud abielu. Sisututvustus annab etendusele kaasa, et üks tegelastest tahab last ja teine ennemini sureks. See, kas last tahab naine või mees, jääb esialgu saladuseks.

Etendus algab vaatega tühja korterisse, kuhu saabub naine (Riina Maidre). Ta toob vaiba ja hakkab seda tähelepanelikult põrandale sättima: et üks vaip kataks teise täpselt nii palju, kui on esteetiline. Et vaip oleks seintega paralleelne. Kõik peab olema piinlikult korras. Sättimist saadab irooniline kommentaar: „… nii on meil ju kombeks.“ Samal ajal üritab naine pälvida kusagil korteris oleva mehe (Reimo Sagor) tähelepanu: kiljatades, köhatades, jalgu trampides. Ühel hetkel saab naisel sellest mängust küll ning ta pöörab diivani kummuli, loobib padjad laiali ja kukub põrandale. Mees tuleb ja tõstab naise hellalt üles, aga ei aseta teda lihtsalt niisama diivanile, vaid õigele diivanile: asetab õigesti, sätib padja õigesti – on kohe näha, et ta hoolib mööblist ja korteris valitsevast korrast rohkem kui oma abikaasast.

Sellest stseenist peale on selge, et nende abielu ei ole harmooniline, armastav, vähemalt naisele on mees painav. Mida arvab mees, on raskem aduda, ta varjab ennast naise (ja endagi) eest rõhutatult leebe naeratuse taha. Reimo Sagori mängitud mees on nagu päevavalguslamp, mis on äärmiselt funktsionaalne, aga päev läbi päevavalguslampi välja kannatada on võimatu. Varem või hiljem märkad, et ta undab, suriseb, tiniseb, raksatab, vilgub ja kustub. Lühidalt: mees on juba enne etenduse aega jõudnud naise ajudele hakata.

Naine (Riina Maidre) pole algusest peale seda nägu, et ta last tahaks, vähemalt mitte selle mehega (Reimo Sagor), ja jääb endale kuni etenduse viimase repliigini kindlaks.

Siim Vahur

Situatsioon on huvitav: mis saab edasi? Kumb neist last tahab? Loo kui niisuguse loogika järgi peaks naine last tahtma: mehel on selles kooselus kõik näiliselt korras, tal pole vaja ellu muutust. Lavastuses aga tekib mehel soov laps saada ning naine tõrgub, on nagu alguseski rahulolematu, nüüd on tal lihtsalt üks põhjus juures. Mees oleks dramaturgiliselt siin see tegelane, kes peab kuidagi leidma väljapääsu, et naine nõusse saada – aga tema tegevus ei veena ning lõpuks ta soovitut ka ei saavuta. Ehk siis: me ei saa tegelaste kohta etenduse jooksul teada midagi uut.

Loo ja tegelaste arengu puudumine ongi lavastuse peamine nõrkus. Naine pole algusest peale seda nägu, et ta last tahaks (vähemalt mitte selle mehega), ja jääb endale kuni etenduse viimase repliigini kindlaks. Mehe meetod laps valmis teha piirdub ühe stseeniga, kus ta enam-vähem jõuga ennast naisele peale surub – näol ikka seesama õõvastav päevavalguslambi-naeratus. Ülejäänud aja soovitab ta naisel koristada või ära surnud kaktuse asemele uus tellida. Sagor mängib oma tegelase tõeliselt vastikuks.

Dramaturgia kõige nõrgem koht on aga see, et mehe soov last saada ei tulene millestki, mida naine teeb või ütleb. Sagoril on psühholoogiliselt veenev ja mõjus monoloog: ta jutustab, kuidas talle tulid koroonaaegseil tühjadel tänavatel kõndides järjest vastu noored isad vankritega, aga tema naise suhtes on see väline, publikusse räägitud jutt. Iseenesest jääb oma motiivi endale hoidmine tegelaste loogika piiridesse: mehe ja naise abielu on staadiumis, kus peresisene kommunikatsioon piirdub artikuleeritud häälitsuste, mitte oma mure või õnne sõnastamisega.

Lapsesaamisega on muidugi seotud lavastuse esimesel kolmandikul mehe väike žest: ta kingib naisele televiisori ning selsamal õhtul näidatakse filmi „Yerma“. See põhineb Lorca samanimelisel näidendil ja räägib Yermast, naisest, kes on viljatu, kuid igatseb üle kõige õnnetusse abiellu last. Yerma mees Juan aga last ei soovi, pole kunagi soovinudki, ning näidendi finaalis kägistab Yerma oma mehe. Lorca näidend lõppeb Yerma sõnadega: „Ärge tulge mu ligi, ma olen tapnud oma lapse, omaenda poja,“ mõeldes sellega võib-olla, et kuna ta tappis Juani, on ta tapnud oma võimaluse laps saada.

„Yerma 9 PM“ päädib sarnaste sõnadega, naine lahkub, öeldes: „Vaatate mind, nagu ma oleks juba tapnud oma lapse.“ Mattila lavastuses vilksatab ka teisi Lorca tegelasi, kes sisenevad mehe ja naise korterisse läbi teleriekraani muutust kaasa toomata. On ilusaid stseene, aga naine ei muuda oma meelt ja mees toimib samamoodi pimeduses edasi: ta küll loeb „Madame Bovaryd“ ja „Anna Kareninat“, kuid raamatud ei ava tema silmi naise soovide ja tahtmiste osas. Oleks suhteliselt banaalne, kui naine annaks mehele järele ning lõpus on kõik õnnelikud. Aga ka niisama on banaalne.

Tugev teatritekst on avatud kõigile ideoloogiatele ja tõlgendustele, nõrk tekst on üheksal juhul kümnest ühe ideoloogia teenistuses. Ka „Yerma 9 PM“ puhul tekib õudne kahtlus, et näidatakse ideoloogilist lugu naise enesele kindlaks jäämisest. Kahtlust küllap ei tekiks, kui lavastus ei jääks kusagil poole peal seisma: põnevale algusele, teemale, situatsioonidele ja headele näitlejatele ei tule lisa ning etendus hakkab vaikselt paigal loksuma.

Rahulolematu, vabadust ja õhku sumbunud koosellu igatsev naine jääb tegelaskujuna nõrgaks just seepärast, et ta midagi ei otsusta – ja tegelikult ka midagi ei tee. Siiski, etenduse lõpul kutsub ta külla televiisoris nähtud kokk Ainu (Loviise Kapper), kellega tunneb hingesugulust. Lorca teksti Yerma võimsa, mitmeplaanilise kujuga võrreldes on seda liiga vähe ja liiga hilja. Seejuures on siin käest lastud võimalus situatsioon natukene ellu äratada: kutsuks mees telesaates äpardunud koka naisele külla, viidates, et neil võiks olla hingesugulust, siis kägistaks naine küll oma mehe ära.

„Yerma 9 PM“ on sellele kõigele vaatamata täidetud põnevate stseenide ja karakteritega. Eriti võluv on stseen, kus Kaarel Targo ja Külli Reinumägi esitavad korraga hispaaniakeelset filmi ja selle dublaaži: nii tegelasi telekas kui ka pealeloetud tõlget. Kokk Ainus on hea annus psühholoogiat ja koomilist mängu, mida on põnev vaadata. Igal õhtul väljuvad televiisorist saatejuhid ja filmitegelased, kahel korral saabub viimaseid nädalaid rase toidukuller (Külli Reinumägi), tuleb ka mehe õde (samuti Reinumägi). See värviline ja naljakas karneval pöörleb ümber mehe ja naise, kiskudes nad endaga kaasa, aga pööret mehe ja naise suhtesse ei too.

Mees on järjest nõutum, naine sama emotsiooni peal järjest ägedam. Nad ei lepi teineteisega, aga ei lähe ka lahku, naine ei tapa oma meest, mida ju pealkirja arvestades ehk ootaks. Võib-olla ta läheb oma mehe juurest lõpus ära? Kui Riina Maidre lahkumine ongi lõplik, siis ta seda ei ütle ega väljenda. Olgugi tegelaste areng puudu, ei lase näitlejad ennast sellest heidutada. Piirid on ees – mida mängida, kui tegelane ei arene? Ainus võimalus on mängida tekst järjest suuremaks: Maidre võimendab kuni lõpuni sedasama impulssi, mis sundis ta tegelase diivanit kummuli keerama. Paraku jäävad teised näitlejad tema mängu kõrval järjest kahvatumaks, nende motiivid ähmastuvad ning rollid ei anna enam midagi juurde.

„Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed. Ka „Yermas“ pole süžeed, kuigi on huvitavad, pidevalt hetkes peatatud karakterid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht