Füüsiline geomeetria

„Metamorfoosid“ toob lavale Vanemuise balletitrupi võimekuse, tehnilise ühtsuse, sünkroonis hingamise ja koostoime.

KRISTIINA GARANCIS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise teatri „Metamorfoosid“. Tantsib Vanemuise balletitrupp. Esietendus 15. X 2021 Vanemuise suures majas.

Nähtamatud küünised“, koreograaf-lavastaja, kostüümi- ja lavakujunduse ideede autor ning helikujundaja Jack Traylen, valguskunstnik Tõnis Järs.

Rütm & sära“, koreograaf-lavastaja, kostüümi- ja lavakujunduse ideede autor ning helikujundaja Matthew James Jordan, videokunstnik Janek Savolainen, valguskunstnik Tõnis Järs.

Metamorfoosid“, koreograaf-lavastaja, kunstnik, kostüümi- ja lavakujunduse ideede autor Jevgeni Grib, videokunstnik Aljona Movko, valguskunstnik Rasmus Rembel, muusikaline kujundaja Maksim Adel.

Jack Trayleni, Matthew James Jordani ja Jevgeni Gribi, kolme koreograafi loodud kolm lühivormi on täiesti eriilmelised, kuid kokku kõlavad kui manifest, sulatades ühte kolm individuaalset tõde, avaldudes laval kui üks, seostatud, harmooniliselt võnkuv, koherentne teos. Ning harmoonia, ilu ja armastus on alati lainena mustris.

Tantsuõhtu inspiratsiooniks saanud Ovidiuse „Metamorfoosides“ käsitletakse poeetiliselt mütoloogilisi inimeste ja jumalate lugusid, kus muutub küll vorm, kuid sisu jääb tajutavalt alles. Nii on ka selles lavastuses iga teos kui ühe maailma (tõe, uskumussüsteemi) erikeelne väljendus. Tantsuleksika on kõigil kolmel juhul ainulaadne ja sümbioosis koreograafi annete, kogemuste, meeldimiste, tõekspidamiste ja maailmatajuga. Teravust lisavad meeste päritolu, kehakool ja geograafilised aktsendid.

Tantsulavastuse erilaadsete koreograafiate sulam nõuab tegijatelt tugevat tehnilist baasi (nii balleti kui ka akrobaatika sugemetega), keha tundmist, stepi ja flamenko valdamist, aga ka improvisatsiooni-võttestikku. Liigutuste kui teatepulga üleandmine kehalt kehale, jalalt käele, pealt puusale, hüppelt pöörlemisele põrandal loob ühe misan­stseeni teise järel. Jutustajaks saab pigem katkematu liigutus, mis vahetab kehi. Narratiiv on peamiselt peidus kehade liikumismängus ja müütide füüsilises tõlgenduses.

Jevgeni Gribi „Metamorfoosides“ on müüditõlgendus (fotol Joo Ho Lee ja Hayley Jean Blackburn) visuaalselt lummav ja elustab väga palju paralleele.

Gabriela Urm

Kolm arhetüüpset lühivormi. Jack Trayleni esimese lühivormi tugevuseks on inimkeha võime moodustada puutepinnalt sirg- ja täisnurki, ruute, ristkülikuid, ümber telje keereldes koonuseid ja silindreid, muuta geomeetria laval füüsiliseks. Paberilt ja virtuaalreaalsusest, disainist ja arhitektuurist nii tuttavast matemaatilisest vormist saab elava keha kantud kujund.

Matthew James Jordani teine teos viib vaimukalt Eestist rändama ajas ja ruumis stepp- ja flamenkotantsu sammudega ning Jorge Arena elav kitarr ja Kalli Pikase flamenkosoolod lisavad autentsust. Lugu on efektne sõõm, kus maailmatantsu ja -muusika puhast rõõmu, kolmest kõige tehnilisem, milles elujaatust, seikluslikkust, naudingut muusikast ja keha lõputust võimekusest.

Jevgeni Gribi kolmas tantsuteos on kontsentreerituse meistriklass. Kõik, mis laval, teenib ainiti müütide jutustamise huve: napp, kuid väljendusjõuline füüsiste keel, tätoveeringud alasti seljal on viiteliselt nt tiivad, lüüra, hiiglaslikud antiiksed skulpturaalsed näopoolikud, sümboolsed videoprojektsioonid nendel.

Paradoksaalsus. Oleme erilised sulamid oma ainulaadsete iseloomujoonte, annete, temperamendi, kehaga, kuid kuulume kõik ühise nimetaja „inimene“ alla. Vaimne, emotsionaalne, hingeline areng on inimese olemuses programmiliselt sees. Milline kohandumine teiste või keskkonna tingimustega lihvib meid tuhmimaks ja milline laseb potentsiaalil avaneda?

Meie teel on sündmusi, mida me ise ei valiks, sest nendega kaasneb valu, lein, pettumus, reetmine, kuid olles neid kogenud, muutume tuumakamaks ja empaatilisemaks. Me saame tugevamaks ning avastame seninägematuid külgi endas ning võimalusi suhetes ja elus ehk peidetud kulla või varanduse oma sügavustes. Teemana ühendab inimese teekond oma kulla leidmisel kolme lugu.

Allumine, allutamine, kuulekus on tantsukunstis üks võtmemõisteid: täielik oma keha kui orgaanilise töövahendi valdamine, seejärel allumine ja kuuletumine vastavalt lavastaja nägemusele ning laval omakorda perfektne koostöö partneritega nii füüsilisel kui ka kunstilise sisu ja helide tasandil. Seejuures teeb laval esitaja huvitavaks just tema karisma ja talle ainuomane keha, mäss kindla raami ja selle surve vastu. Paradoksaalne.

Esimesse „Metamorfooside“ lühivormi on sisenenud koreograaf Jack Trayleni enda lugu tantsija kutse puhul vältimatust ehk traumast, mis andis talle kvaliteetaega iseendaga, muutis ta professionaalset elu ja laiendas maailmapilti.

Praegu Tartust Helsingisse siirdunud tantsija-koreograaf tõstatab lühivormis „Nähtamatud küünised“ abstraktselt, visuaalse tantsuteatri keeles just individuaalse erilisuse teema, nähes ohtu, et see võib kustuda liigse kohandumise tõttu teiste ja ühiskonna tingimustega. Hirm on inimlik: kui sa ei vasta meie mudelile, siis sind hüljatakse, arvatakse välja. Ometigi on ta kasutanud oma tantsuleksikas sünkroonset, ühtlast, koherentset, terve balletitrupi ühishingamisel põhinevat stiili.

Inimene tunneb end ohustatuna, kui keegi näeb, tajub, mõtleb temast erinevalt. Teoorias rikastab see maailma, kuid praktikas toob sageli kaasa võitluse. Tunneme, et oleme n-ö valideeritud, kui keegi jagab me arvamust, maitset, hobi vms. Vajame otsekui kinnitust iseenda „õige“ olemisele. Erilisus ohustab. On otsekui ainult üks võimalus – kas olen õige mina või oled sina? Kui mina olen õige, siis oled sina järelikult vale.

XXI sajand ja praegune suurte muutuste aeg on aktiveerinud uue para­digma. Tõde võib olla vabalt suhteline, sõltuda vaatepunktist, infost ja teadlikkuse astmest. Erisugused arusaamad mahendavad ja muudavad maailma värvilisemaks. Fundamentalism kaotab vaikselt oma trooni.

Piirid kunstiliikide ja valdkondade vahel lasevad läbi ning aeg miksib. See, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli balletis või tippspordis kaanon või füüsiliselt mõeldamatu, on tänapäeva laval ja areenil tavaline, tänu tolerantsusele, põnevate uute võtete, stilistika, kunstivormide, madala ja kõrgema omavahel segamisele. Trayleni kogemused lühifilmide ja muusikavideote loomisel, samuti akrobaatika, põrandatehnika ja improvisatsiooni võtted on andnud tema lavateosele vormi.

Sama voogavalt legato’lik, laienev-kokkutõmbuv, igiliikurlikult katkematu nagu hingamine, on ka austraallase loo kulg. Inimpsüühika vajab küll puhkepause suhtlemisest, tagasitõmbumist oma mõttemaailma süüvimiseks ja und, kuid tema tantsijad vormuvad elavaks, liikuvaks koeks, kus stoppamine on välistatud.

Müütide kõrgepinge. Jevgeni Gribi müüditõlgendus on visuaalselt lummav ja elustab väga palju paralleele. Pygmalioni lugu viib näitekirjanik Shaw’, aga ka kergema žanri juurde, olles aluseks „Minu veetlevale leedile“, kuid on arhetüüpselt olemas ka eesti rahvapärimuse „Kuldnaises“. Skulptuursete näopoolikute libisemine ruumis loob ülilihtsalt uusi mängukeskkondi: Hadesesse liikuva Eurydike ees sulguvad hiigelnäo poolikud, lõigates ära Orpheuse tee ja allilma ukse; Narkissose müüdi nartsiss lööb õitsele ühe poolpea taustal jne.

Gribi koreograafia on nagu Traylenilgi koherentne, liigutused ning tantsijate hing ja keha on ülimalt seotud, kuid kõrgeima taseme saavutab partnerlus. Laval on kahe inimese suhte lugu: teineteist tähele pannes, kuulates ja tunnetades joonistatakse välja karakterid ja nende sisevõitlus. Kaunis kirglikus minimalistlikus igatsuse, valu, armastuse ja iha vahetuses on sees elav ja tukslev elekter, kõrgepinge.

Gribi valik kasutada muusikalises kujunduses kuulsaid klassikapalu on vaieldav, aga miks ka mitte: maailmakuulsate müütide partneriks võivad ju olla sama kuulsad muusikapalad. Kyparissose ja hirve müüt on balletiõhtule põnev lõppakord. Olles kõige tundmatum, on see ometi kõige aktuaalsema sisuga, osutades looduse ja inimese, armastuse ja hoolimise kõiki sajandeid ühendavale seosele. See, kes või mis on südames, ei kao. Armastuse ruum loob igaviku.

„Metamorfoosid“ toob lavale praeguse balletitrupi võimekuse, tehnilise ühtsuse, moodsa ja neoklassikalisema stiili valdamise, sünkroonis hingamise ja koostoime. Musklid, liigesed, kõõlused, sidemed on loo teenistuses ja kõik toimub sama loomulikult kui hingamine. Tugev ja elujõuline, värske ja kirglik on see trupi ja kolme koreograafi koosloome.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht