Elu veereb nagu ratas

Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehase“ lõpplahenduse võib kokku võtta nii: tee tööd ja näe vaeva, lõpuks saad ikka kinga.

VEIKO MÄRKA

Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“, autorid Peet Vallak ja Lauris Gundars, lavastaja Peep Maasik, kunstnik Karmo Mende, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, valguskujundaja Teet Orupõld, koreograaf Egely Pruuli. Mängivad Katrin Valkna, Pääru Oja ja Tarvo Sõmer. Esietendus 15. VII Ohtu mõisa tallis.

Õnn jõudis 1920. aastatel harva kõrvaliste Eesti külade savilöövidesse. Kaks meest ketrasid päevast päeva ühes ruumis pottseparatast, et selle abil jõuda edasi elurattal. Jõudis ainult üks – see, kes vähem pingutas. Töökama ja ettevõtlikuma osaks jäi jõuetu ilkumine. Sellise paradoksaalse, kuid väga inimliku loo on kunagi kirjutanud Peet Vallak. Lauris Gundarsi ja Ajateatri versioon käib algmaterjaliga väga vabalt ümber, ent lõpptulemus on sama.

Vallaku „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ on dramaatilise süžee ja meeleoluga novell (või lühijutustus). Ent see ei tähenda, et seda oleks lihtne lavale tuua. Tekstis on palju ilmekat ja leidlikku sõnakasutust, mis aga suures osas jääb autoriteksti, mitte dialoogidesse, ning laval mõjuks ilmselt ballastina. Näiteks säärane professionaalset kretinismi analüüsiv lõik: „Nii lahkus meister Pillarpart kuue kuu eest. Jõulu eel olid matused, kääbas sai savine ja vihm peksis ta pealt vedelaks. Nii vedelast savist ei saaks potte.“ Ka paneb autor Niilase mitmel korral järele mõtlema, mida ta oleks pidanud ütlema selle asemel, mida tegelikult ütles; veel rohkem aga järele mõtlema, kuidas ta oleks pidanud tegutsema. Etenduskunstis mõjuksid sellised võtted pidurdavalt.

Ent lavastus on algusest lõpuni hoogne, haarav ja novelli väärtust edasiandev. Näiteks Epu suhtumine Mihklisse kui valetajasse ning Jassi kui tõtt kõnelejasse, mida Vallak mitme kommentaariga lähemalt selgitab, tuleb lavastuses ka sõnadeta esile. Algmaterjal on teatrisõbralik ka oma mahu poolest – seda jätkub parajasti kaheks vaatuseks, nii et ei pea uusi vigureid juurde mõtlema ega ka midagi kahjutundega välja jätma. Sealjuures lähevad näidendi tegevus ja tekst jutu omast tublisti lahku. Näiteks Mihkli põlvitamine Jassi ees, et see potitehasest kaoks, on uus, kuid ometi lavastuse üks keskne situatsioon.

Paralleelid ja uuendused

Algpealkirja muutmine on põhjendatud ning üks dramatiseeringu peamine uuendus kajastubki selles. Punjaba pottide müügiedu saabub koos uue märgistusega TTÕP nende põhjal. See on lühend näidendi pealkirjast. (Novellis võetakse samuti kasutusele kaubamärk, kuid traditsioonilisel kujul „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“.) Teine väline muudatus on see, et Vallak nimetas pott­seppi peamiselt perekonnanimedega – Niilas ja Tiiskäpp. Gundarsi versioonis esinevad ainult eesnimed – Mihkel ja Jass. Aga karakterid ja vastuolud on loomulikult samad.

Mäletan hästi Priit Pedajase dramatiseeringut ja lavastust „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ Pärnu Endlas. Kavva tuli see 1991. aastal, ise jõudsin ühele viimastest etendustest kas 1996. või 1997. aasta sügisel Tartus. Järelikult pidi olema võimas lavastus, et nii hästi meeles püsib. Seetõttu võin kõiki kolme tegelast mänginud paare võrrelda. Jaan Rekkor ja Tarvo Sõmer (Mihklid) on suhteliselt sarnase ampluaaga näitlejad. Eriti populaarsed on nad meie telesarjade koorekihis agarate, kuid mitte eriti kirka mõistusega politseinike kehastajana. Mõlemad oskavad oivaliselt tänitada – seda on ka selles osas vaja. Nii tekib paralleel iseenesest. Rekkori Mihkel oli mõnevõrra ähvardavam ja äkilisem, Sõmer stoilisem ja kavalam, kuid hästi mängisid mõlemad.

Pääru Oja ja Heiko Söödi osalahendused olid sarnasemad, ehkki Jass on tunduvalt komplitseeritum ja mitmeti tõlgendatavam kuju kui Mihkel. Jass on noorem ja väljakujunematum, ebastabiilsem ja enesessetõmbunum. Mihkli mõtted ja teod on suunatud väljapoole, täpsemalt rivaalile ja ihaldusobjektile, milleks on savilööv. (Epp on ainult abinõu eesmärgile pääsemiseks.) Jassi karakteril on üks oluline, sissepoole pööratud tahk rohkem.

Vallak rõhutab Tiiskäpa karakteris tema erakordselt suurt unevajadust. Oja Jass liikuski suurema osa ajast laval nagu somnambuulses seisundis mingite nähtamatute takistustega maadeldes. Mis ometi ei seganud teda realistlikult ja erksalt oma võimeid ja võimalusi tunnetavat Mihklit korduvalt ning lõpuks ka lõplikult üle löömast. Tegutsedes justkui vastu tahtmist, jõudis ta ikkagi paremini sihile kui kindla eesmärgi ja motivatsiooniga Mihkel. Sööt suisa somnambuuli ei meenutanud, kuid vaoshoitud meeleheide oli ka tema mängus ilma sõnadeta arusaadav ja meeldejääv. Igatahes mõjub kahe Jassi sarnasus üllatavamalt kui kahe Mihkli oma.

Jassi (Pääru Oja) ja Mihkli (Tarvo Sõmer) ellusuhtumine on sedavõrd vastandlik, et pinge selles sfääris kaalub isegi rohkem kui tegevuslikult keskne rivaalitsemine Epu poolehoiu ja sellest tuleneva peremehekarjääri pärast.

Kevin Kohjus

Kuid lavastus tervikuna ei põhine kummagi meistrimehe karakteri eri­päral, vaid nendevahelisel paratamatul pingel, mis puudutab tugevasti ka Eppu. See pinge oli „Tema taevalikus“ vähemalt sama haarav kui „Epp Pillarpardis“. Eriti Oja mängu tõttu, milles välise lihtsameelsuse ja minnalaskmise varjust sähvatas kohati ehtsat kirge. Mihkel oli edu pandi ehk TTÕPi väljamõtleja, virk ja edasipüüdlik töömees. Ometi esindab tema sulasementaliteeti, Jass peremehe oma. („Palu, et ma ära läheksin. Põlvili.“)

Lavastuses on maailmavaateline konflikt tunduvalt selgem ja jõulisem kui jutus. Lõpplahenduse võib kokku võtta nii: tee tööd ja näe vaeva, lõpuks saad ikka kinga. Meeste ellusuhtumine on sedavõrd vastandlik, et pinge selles sfääris kaalub isegi rohkem kui tegevuslikult keskne rivaalitsemine Epu poolehoiu ja sellest tuleneva peremehe­karjääri pärast. Sõmer ja Oja on vääriline vahetus Endla lavastuses osalenud näitlejatele. Avati ju Endla lavastusega uus epohh eesti teatriloos, integreerides lavaloosse käsitöö elemendid, mis pealegi täiesti materiaalsete pottidena avaldusid.

Ülesehituselt on praegune „Potitehas“ oma eelkäijast järsem, fragmentaarsem. Stseenid ei tulene eelnevatest, vaid löövad sisse nagu välk selgest taevast. Juba lavastuse algus on ootamatult jõuline ja terav ning kohe plahvatab kõigile mõistetav konflikt. Seda omapära tuleb vooruseks pidada, sest on ju põnevam, kui lavastuses kõlab kümmekond ootamatut pauku, mitte lakkamatu tulevahetus. Endla lavastuses oli laval veel kaks tegelast: vana peremees ja potikaupmees. Nendest ei mäleta ma midagi, kuid võib arvata, et nende koondamine muutis süžee konfliktsemaks ja kon­tsentreeritumaks.

Epp, kuigi nime poolest peategelane, on teoses suhteliselt kõrvaline. Ajateatri lavastuses veel rohkem kui novellis, sest esimeses ei kajastu tema mõtted ja mälestused surnud abikaasast, mis naise käitumist mõtestavad. Nii jäävad Epu motiivid ähmasemaks kui tema rivaalitsevatel alluvatel. Ka Pedajase lavastusest mäletan, kuidas ma imetlesin laval Liina Tennosaart kui isiksust, aga mingit erakordset Epp Pillarparti mulle ei meenu. Ohtu lavastuse ja Katrin Valkna kohta võib põhimõtteliselt sama väita. Tõsi, kuna Tennosaart olen laval ja meedias näinud tunduvalt rohkem, oli imetlemiseelduste pagas juba siis põhjalikum.

Epu kuju kahvatus ongi dramatiseeringu suurim puudus. Kas või Mihkli minemaajamine, nagu see toimub novellis, pakuks palju paremaid mänguvõimalusi. Teoreetiliselt on kahju ka mõne novellis kirjeldatud värvika stseeni väljajäämisest. Näiteks naabrilaste ärakasutamine Jassi poolt, et need tema tunniajalise lisauinaku ajal ratast ringi ajaksid. Mis pidi Mihklile jätma mulje tõsisest töötegemisest. Lapsi kasutatakse meil suvelavastustes sageli ja tavaliselt nad üksnes segavad. Siin oleksid lapsed täiesti asja eest väljas olnud, sest see episood väljendab Jassi ja Mihkli mõttemaailmade vastasseisu eriti ilmekalt.

Taluidülli intiimne miljöö

Lavastuse visuaalne külg on lummav – vähemalt päikeselise ilmaga, nagu selle õhtu (25. juuli) etendusel juhtus olema. Kas juhuslikult või meelega on mängupaik valitud nii, et avar ukseava lava tagaseinas avaneb läände, õhtupäikesesse, mida dekoreerib muru ja puude rohelus. Loomulik valgus annab hämarale, peamiselt hallides toonides mänguruumile helge ja sätendava kontrasti, mis trükitekstis loomulikult puudub. Peale selle mõjub eredalt oranžikate pottide küllus lava külgseinte riiulitel. Toimub ju loo areng ühes suunas: kellest, kas Jassist või Mihklist, saab nende pottide ainus peremees? („Räägime nagu mees mehega. Kas mina või sina – muud võimalust ei ole.“) Kolmandaks ei meenuta mängukoha miljöö mitte traditsioonilist mõisaparki, vaid pigem taluidülli. Samasugust helget intiimset miljööd, milles publik mõjub enne ja pärast etendust ning vaheajal nagu lilleaasal mäletsev lambakari, olen kogenud Hiiumaal Soonlepas (Theatrumi „Muna“ puhul). Aga Ohtus oli ka näidendi sisu eksterjööriga harmoonilises kooskõlas. Tegevuse paigutamine kahele korrusele ja nendevahelisele trepile mõjub samuti silma rõõmustavalt, ehkki pole nii omapärane võte.

„See on imeilus!“ ütleb Epp äsja­valminud poti kohta. Sama võib öelda lavastuse kui terviku kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht