Eduard Vilde kodustamine

Inga Saluranna ja Kristo Viidingu teha on lavastuses 16 tegelast, kes kõik oma Eduardi otsivad. Vilde on see-eest üks ja ainus – Indrek Sammul.

MARIS JOHANNES

Eesti Draamateatri „Millest tekivad triibud?“, autor, lavastaja ja kunstnik Urmas Vadi, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Inga Salurand, Indrek Sammul ja Kristo Viiding. Esietendus 17. IX Eduard Vilde muuseumis.

Kolmele näitlejale on see mäng kui ellujäämiskursus. Tuleb olla kolmes kohas korraga: laval ehk elutoas, kust saab söögituppa imbuda, et järgmisel hetkel siseneda publiku selja tagant uues rollis. Vilde korterist saab näitlejate ringrada. Näiteks lahkud lehmana, sisened mõisahärrana. Teed Vildele armukesena skandaali, järgmisel hetkel ülikond selga, vuntsid ette ja oled Juhan Liiv, Poolamaa kuningas. Hullumeelse hasardiga sooritatud rollipöörded nõuavad täpsust ja pakuvad näitlejale mängurõõmu, mis haarab ka publiku.

Inga Saluranna ja Kristo Viidingu teha on lavastuses 16 tegelast, kes kõik oma Eduardi otsivad. Vilde on see-eest üks ja ainus – Indrek Sammul: intelligentne, edev, elujanune, nagu kirjanik olema peab. Habemega laps alustab ja vana Casanova lõpetab. Tema peab õppima keeled ja kandma kübarad, kindlasti ei tohi ta korrata oma isa vigu ja solvata kodanikke sigu.

Fruktid, abikaasad ja armukesed kui Venuse mantlipärijad on Saluranna mängida. Teisest puust on Eduardi ema – ainus normaalne selles groteskses galeriis. Viiding teeb isa rolli vaheldumisi mõisasaksaga – ühed sõgedad mõlemad. Siis mängib veel sutsu ühte, tera teist tüüpi, kes kõik pakuvad Eduardile konkurentsi elus ja loomes. Vahepeal paneb Viiding lehmamaski pähe ja kurvastab inimkonna pärast.

Esimesel vaatamisel kulub kogu aur sellele, et näitlejatega kaasas püsida, rollianalüüsiks ei jätku jõudu. Ühe koha peal ehmatad, et miks selline nukuteatri moodi piimaniristamise stseen. Aga juba on uued rauad tules ning ootamatuid olukordi ja tegelasi tormab su peale ja sinust läbi nagu Monty Pythoni lendavas tsirkuses. Ei mingit kiiktooli klassikat!

Jumalikud Venused. Venuse kuju juhatab sisse näidendi ühe peateema: Vilde ja naised. Poiss, kes Venust suudelnud, hakkab igas naises armastusjumalannat otsima. Siit lähebki lahti Eduardi naistejaht. Üks kübar suurem ja värvilisem kui teine, iga järgmine proua eelmisest sõgedam, kõik trügimas sisse Vilde uksest ja aknast. Kriime muudkui koguneb Eduardi hingele.

Salurand oma fuuriatega püsib uhkelt sadulas. Üks sulnimalt komponeeritud stseene on Vilde kuramaaž Marie Underiga, nurgas kügelemas märkmeid tegev Artur Adson. Paari luulereaga on kõik öeldud, ei mingeid liigseid sõnu. Väikse sutsu Linda Vildet teeb ka Viiding, et publiku silme all kiire parukavahetusega anda teatepulk Salurannale üle. Teada puha, mis siis järgneb.

Samal ajal, kui Eduard loob ja lehvitab, Linda muudkui katsub eluga toime tulla ja toimetab mehe kogutud teoseid, must parukas silmil. Ja kui Vilde peab oma ilmatu pikka Casanova monoloogi, Linda aina toimetab ja mina aina mõtlen (nagu Linda), millal see kuramaaž ükskord lõpeb. Ei jaksa seda valgusesse vahtiva vanamehe armuulgu kuulata, mis sest, et tegu on katkenditega Vilde enda kirjadest ja näitleja esitab neid kirglikult. Casanovat on lavastuses sündsusetult palju. Lavastaja Vadi proportsioonitaju – ärka üles!

Indrek Sammuli mängitav Eduard Vilde on intelligentne, edev, elujanune, nagu kirjanik olema peab.

Kadri Hallik

Neetud mõis. Seal on Eduardi elupahanduste algus: Venus kui ilu ideaal mõisapargis ahvatlemas ning esimesed triibud ihus ja hingel pakitsemas. Seitsmesaja-aastast orjaaega immitseb igast poorist, nii et pole imestada, kui verised triibud pressivad välja ukse­praostki. Veretriibulist särki kannab Eduard kirjutades, ise sulge teatraalselt minevikuvermetesse kastes – et me ikka aru saaks, kuidas nooruses kogetud vägivald loomingusse imbub. Vilde kriitiline realism on jätnud Vadile oma jälje. Või hoopis minu absurditaju ära rikkunud? Või sünnib looming ikka verest ja pisaraist?

Lavastuses on üks geniaalne kordus. Mõisahärra pojaga lapsepõlves peetud dialoog, mis kordub samal kujul ja samade tegelaste vahel diplomaaditööl, kui Eduardist on saanud Eesti Vabariigi suursaadik ja mõisahärra pojast Saksa diplomaat – ehk mis juhtub, kui haritud mats ja matslik saks kokku saavad. Saan kirjanikuks, panen su laulu sisse ja vaata siis! Mahtra õigus ja diplomaatia tuleb maksma panna … Hea kujund.

Ema-isa. Nemad on pärit Vilde juttudest ja romaanidest, sellised alalhoidlikud talupojad. Sekka tänapäeva viiteid. Edukale kupjakarjäärile paneb aluse lapsepeks: kes hästi oma peret rooskab, sobib kenasti teisi peksma. Loogiline ju. Kui juba on head adjustaadid, siis terendab uus väljakutse, piimamehe amet. Ei hakka ütlemagi, mis veel kauba sees, seda teab Vildet lugenu niigi.

Viidingu isa on päris juhmakas, Saluranna ema terasem. Ikka on arutatud, kui palju kirjaniku isiklik elu on tema loomingut mõjutanud ja kas sobib eluloos kiibitseda, parem loe teksti ja analüüsi. Vadi on olukorra pahupidi keeranud. Selle, mis Vildel romaanides, on Vadi pööranud oma näidendi tegelaste elulooks. Sealt tuleb otsida nii ema-isa kui ka mõisahärra prototüüpe.

Kõnekas on lavastuse kujundus. Kirjanik ja lavastaja Vadi on teinud oma esimese stsenograafia (hakkab juba Mati Undiga mõõtu võtma). Kõiksugu rehasid, koote, sugasid, hange – asju, millele nimegi ei oska anda, on kuhjatud Vilde ontlikku elutuppa. Kui ERMis vaatad neid kui etnograafilisi kaunisasju, siis Kastellaani maja väljapeetud interjööris mõjub see põllutööriistade kollektsioon kui taak meie esimese eurooplase turjal. Ole sa linlane, kirjanik ja diplomaat, aga maatöö higi ei haihtu su toanurgast. Jõuline kujund!

Kirjanik Vilde. Vilde teoste kildude ja eluloo põhjal on kokku pandud pusle mõisa arrogantsusest ja kodu allaheitlikkusest. Kasutatud on Vilde näidendite kuulsaid dialooge. Juhan Liiv on Vadi ammune sõber, nii et tema tulekut tegelaste sekka oli oodata, nagu ka teise Eduardi, tädipoeg Bornhöhe ilmumist Vildele konkurendiks koos krestomaatiliste tekstinäidetega. Rääkimata kirjandusauhindade intriigist: kes saab, kes jääb ilma. Johannes Aaviku keeleuuendust mainitakse, nagu ka Jaan Tõnissoni. Tubli kultuurilooline mosaiik vürtsika absurdikastmega.

Kui Jaan Tõnissoni juurest tuleb hüpe Palamusele Lutsu Tõnissonini, löövad aga pidurituled põlema. Miks see? Tahan hoopis konflikti Noor-Eesti seltskonnaga ja „Tokerjate“ rida, mis sobiks revolutsiooni konteksti. Seejuures on selge, et „Tokerjate“-teadlikke on palju vähem kui Palamuse mehi, nii et Vadi publikutundlikku valikut võib mõista. Noor-Eestit ühe suletõmbega ära ei seleta, nagu juhtus Underi rüükahinatega. Revolutsioon ja Marx on ka platsis, nii möödaminnes.

Kui midagi on aegadeülest, siis on selleks kirjutamise äng – tuttav nii Vadile kui ka Vildele. Ei ole aega süveneda, ajakirjanikutöö võtab sind küünte ja hammastega, ideed on otsas, kaevu või närtsinud lillepotti.

Vildele võiks lava-Eduard meeldida: terane vend, olukord on tal alati kontrolli all ja ta räägib tihti Vilde sõnadega. Lehma tegelaskuju las olla, juba „Prohvet Maltsvet“ algab kahe varese dialoogiga. Aga milleks need triibud, on see mingi modernismus? Vildegi võiks kahtlustavalt nii küsida.

Vilde ja Vadi. Pakub kaasaelamist, kuidas tänapäeva kirjanik vaatab oma eelkäija peale. Vadi ja Vilde vahel on sajand ja kaksteist aastat sünniaasta järgi – eesti noores kultuuris pikk aeg.

Mis neid mehi peale ühise nimetähe ühendab? Mõlemad on kirjutanud nii proosat kui ka näitemänge. Vilde oli ajakirjanik, Vadi räägib raadios. Mõlemad on teatriga seotud, Vadil on edumaa, tema lavastab. Vilde piirdus dramaturgi ja kriitiku rolliga. Vilde on olnud Eesti Vabariigi diplomaat Taanis ja Saksamaal. Vadil on ette näidata vaid kirjandusfestivalide adjustaadid. Vadi on elanud Austraalias, Vilde Ameerikas. Vildel on raamat-ausammas Tallinnas ja Tartus pronkspink Oscar Wilde’iga. Niikaua kui Vadil sammast pole, võib ta oma kodulinnas Vilde kõrval suurvaimude pingil jalga puhata.

Vildel on Oscar Wilde’i tuules õnnestunud isegi Iirimaale Galway linna jõuda. Kuigi omakasupüüdlikud iirlased olid juveelipoe-esisel linnaväljakul oma Oscari valgusvihku sättinud ja meie Eduardi pimedusse jätnud, oli öine juhuslik kohtumine Tiiu Kirsipuu skulptuuriga ilmutuslik: musitasime omakandi pronksmeest, istusime põlve peal, tegime pika fotoseansi. Käitusime palju metsikumalt, kui väike Eduard, kes Vadi näidendi avastseenis marmorist Venust hardusega imetleb ja külmetavale kujule teki peale laotab. Revolutsiooniliste talupoegade kombel me skulptuurilt kätt ära ei kangutanud. Muide, Galway on üks 2020. aasta Euroopa kultuuripealinnu – sobilik paik meie esimesele eurooplasele tema 155. sünniaastapäeval.

Vilde on nõukogude esirealisti taagast puhtaks pestud. Vadi ja näitlejad tõlgivad Vilde elu ja loomingu uljalt meie aja keelde. Muuseum oma autentsuses annab lavastusele lisamõõtme, nii et Vilde kodustamine on õnnestunud. Populaarsed on need etendused nii ehk naa, nagu ka Tammsaare muuseumis etenduv Undi ja Tammsaare kokkusaamine. Nüüd oleks Mati Undi muuseumile oma lugu vaja. Toomas Kall tegi kirjandustänava festivalil juba väikese elegantse alguse. Teatrile on see vist suur energiaraisk, sest publikut mahub saali vähe. Aga pole peenemat paika kui kirjaniku elutuba, kus tema vaimuga kokku saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht