Dramatiseerimata romaan

„Tiit Pagu“ lavastuse puhul on aukartus Krossi ees osutunud Aristotelese korralekutsuvast pilgust vägevamaks.

KAUR RIISMAA

Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli „Tiit Pagu“, autor Jaan Kross, lavastaja Jaak Prints, kunstnik Kristjan Suits, koreograaf Eve Mutso, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran, lauluõpetaja Riina Roose, värsiõpetaja Anu Lamp. Mängivad EMTA lavakunstikooli XXXI lennu üliõpilased Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Hanna Jaanovits, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel ja Edgar Vunš. Esietendus 8. X Salme kultuurikeskuse suures saalis.

„Tiit Pagul“, värssromaanil Salme kultuurikeskuse suurel laval, on nii mitu kihti, et nende eritlemine on aeganõudev, kuigi vajalik töö. „Jevgeni Onegini“ lavaletoomine pole hoolimata puuduvast lõpupeatükist keeruline, hoopis teine lugu on stiili ja ainese poolest tuntud romaanikirjaniku unustatud noorpõlveteose lavastamisega.

Jaan Kross ja tema „Tiit Pagu“. Oma loomisloos läks Kross värssromaanist mööda, et mitte öelda „vaikis selle maha“. Seega oli enne „Tiit Pagu“ ilmumist lugejaskonnale Krossi kooliaja- või tudengitemaatika pigem seotud „Wikmani poiste“ ja novellidega. Samuti polnud Krossile võõras dramaturgiažanr, seda nii näiteks „Macbethi“ tõlke kui ka „Doktor Karelli raske öö“ või nukunäidendi „Olematu Odysseus“ kaudu.

Paralleelselt „Tiit Paguga“ töötas Kross Siberis mitme konjunktuursema tööga (sh „Marc Edfordi kaitsekõne“ või 1924. aasta 1. detsembri punamässust jutustav poeem „Pojad“), millest küll trükiks asja ei saanud. Vaevalt võib uskuda, et Kross igatses ennast Hans Leberechti kõrvale pressida, ent soov saada „tunnustatud kirjanikuks“ on noore inimese puhul vägevam kui selle tunnustusega kaasnevate olmade tunnistamine.

Siberist tagasijõudnuna läkitas Kross Jaan Rummo positiivsest tagasisidest julgust saades „Tiit Pagu“ tuttavatele, luges katkendeid seltskonnas. Katkend „Ühe vabriku lugu“ sai ka 1957. aasta 12. Loomingus ilmuda (stroofid 187–194, viimasest neli rida puudu) ning nende sisu toetas Krossi kui satiiriku renomeed.1

Siis aga jäi „Tiit Pagu“ lõpuleviimine soiku. Üks asi on kauges Siberis vana kommunisti Alma Vaarmanniga sama katuse all elades uskuda punavalget euroopalikku sotsialismi (või isegi kommunismi), teine asi on kogeda omal nahal okupatsioonivõimu argist julma nahaalsust kodulinnas. Kas „Tiit Pagu“ oleks (isegi lõpetatud kujul) saanud 1950. aastate teise poole ENSVs ilmuda? Ilmselt ei: selleks on tekst liiga ambivalentne, kõige paremas mõttes kirjanduslik. See ei esita ideoloogiliselt kindlameelse mehe elukäiku. Siin pole loogilise lõpuni viidud kodanliku inimjulga ümberkasvamise lugu.

Satiirik-Kross pole satiiriline ainult 1930. aastate Eesti Wabariigi suunal, tema terava pilgu all saavad pihta kõik. Peale selle on „Tiit Pagu“ liiga ilus: kuidas sellest tehasetööline ennast pärast vahetust läbi näriks? Noormees, te ei mõista dialektikat! Küllap Kross tundis, et targem on uue materjaliga edasi minna ning võtta nooruslikult uljast, tõeliselt keeruka riimiskeemiga värsspoeemi elus ettetuleva paratamatusena. Igal kirjanikul on tekste, mis lihtsalt tuleb ära kirjutada ja siis unustada, et neist õppinuna küpsema loomingu juurde siirduda. „Tiit Pagu“ pole niisiis „Keisri hullu“ või „Professor Martensi“ masti stiili- ja kompositsioonimeistri teos, vaid alustava kirjaniku monumentaalne kavatsus, koos kõigi noore autori hädadega.

Eelnevat arvesse võttes ei lavasta Jaak Prints päriselt Krossi teksti, vaid n-ö proto-Krossi, autorit, keda meil varem ei olnud. Elamus on võõristav: mingid tegelased, temaatika, suhted tegelaste vahel tuleksid värsilist konteksti arvestades nagu liiga tuttavad ette. Krossi keelekelmused on siin tekstis pigem sünteetilised, riimi ja rütmi loovad, mitte analüütilised nagu tema romaanides, kus ühe sõnamänguga õnnestub kogu tegelase maailma- ja endassesuhtumine ära kirjeldada. Muidugi ei saa mööda minna ka asjaolust, et tegemist on romaani, mitte näidendiga.

Romaan või näidend? „Tiit Pagu“ peaks vaatama mitu korda, soovitavalt esimesel korral teksti lugemata, teisel korral juba lugenult ning kolmas kord jäägu lavastuse nautimiseks (kui lugeja soovib ohverdada selleks avantüüriks oma elust tosin tundi). XXXI lend esitab teksti truult, intoneeritult ja korraliku diktsiooniga, aga selles tekstipilvede maalimises läheb kaotsi detailipõnevus, mis kodus vaikselt lugedes naudingut pakub.

Krossi „Tiit Pagu“ on tihe tekst, hoopis tihedam kui näiteks tema „Macbeth“. Näidendis on omad nõksud, mis liigse seletamiseta tegelaste tausta avavad. Romaanis on paratamatult sissejuhatuse ekspositsiooniosa juba kolmteist stroofi (tõdemuseni, et „biograafiline matk / liig lennukat on võtmas põiget“ jõuab ka jutustaja, õigupoolest tuletab ta seda endale vähemalt viiel korral meelde). Ainuüksi Tiit Pagu ärkamine kestab kakskümmend minutit. Aga mida siis võtta, mida jätta? Ei õnnestu ju ka geniaalseimal butafooril luua laval „lumevahu pehmeid kasse / nii mugavalt ja pehmelt keras“!

Villem Raam kirjutab Krossile 1953. aasta juulis „Tiit Pagu“ esimest peatükki lugenult: „Lugeja igatseb aga konflikti, sisemist dünaamikat, kujude reljeefset esile toomist kontrastidega (kas või Onegin-Lenski).“2 Mitte ainult lugeja, ka kõige intellektuaalsem publik igatseb konflikti, mis aga sellises värssromaani üks ühele lavalepanekus deklamatsiooni ees vaob.

23. stroofis on ajastut ja suhtumist andev konfliktialge, kui Tiidu concoetur’id Soome vaherahu leinates (Talvesõda) on öö läbi joonud, kuid XXI sajandi noorele inimesele, näitlejale ja – olgem ausad – isegi vanema põlve vaatajale selles vaevalt peitub sisuliselt kõnetav nüanss. Tänapäeval on kõnekam Otto Rammuli kuulumine poliitilisse politseisse (25. stroof), mis arvestades idanaabri riigikorda tekitab põneva, eri ajastuid segava marmoriseeritud virvarri. Oma ajastu konflikti annab edasi ka ümberasujate killavooriga kohtumine, milles Tiit märkab kaasvõitleja Paabot.

Siinkohalgi on sobiv Villem Raami kriitika: „Kaalu veelgi teravamalt proportsioone kompositsiooni huvides ja pea veelgi jonnakamalt meeles, et ühe ajastu elu on suur organism, teda tuleb aktsentueerida laia operatiivsusega, aga – kokkuhoidlikult. Siin ei aita olukorrast välja tabavariimiline protokoll, vaid kunstilise vormi primaarne spetsiifika – emotsionaalsus, mis elab ridade vahel, levib marginaaliatele ja hõlmab lõpuks terve teose.“

Kui vaatajal ei ole isiklikku suhet ümberasujatega nach Vaterland (kellel meie ajal enam nii väga on?), siis jääb see situatsioon pelgalt tooni andvaks passuseks. Seda enam, et Paabo kujuga pole ei lugeja ega vaataja varem kohtunud: temaga pole tekkinud suhet ja teda ei tuletata hiljem ka meelde.

Lavakunstikooli XXXI lend esitab „Tiit Pagu“ teksti truult, intoneeritult ja korraliku diktsiooniga, aga selles tekstipilvede maalimises läheb kaotsi detailipõnevus, mis kodus vaikselt lugedes naudingut pakub.

Siim Vahur

Mäng teksti kiuste. Kross on kirjutades olnud nii vaimustunud ajastu detailidest, et ei märka: tegevust käivitav sündmus leiab aset alles 52.–53. stroofis, lavastuses viiekümnendal minutil! Kuld Tiigis kohtub Tiit Lo Tarveliga (Lauren Grinberg või Kristina Preimann) ja selle tausta seletamiseks kulub seitse stroofi (42–49). Näidendi puhul oleks pea tuhat rida teksti publiku suhtes andestamatu, aga värssromaani vaikse lugemise puhul isegi ehk loomulik.

Ometi saab tegevus nüüd hoo sisse. Tiit kohtub metsas Otto Rammuliga (Herman Pihlak), kelle kohta on meile juba vihjatud, et ta on poliitilise politseiga seotud. Situatsioon oleks teravam, kui alles metsas selguks, miks Otto aeg-ajalt öösiti müstilisi pikki retki ette võtab. Siin ongi Raami soovitatud Onegini-Lenski konflikt: Tiit tapab Otto küll raevuhoos, kuid tahtmatult. Tiit jõuab tagasi Tartusse seks ajaks, kui jutustaja on jõudnud lahti seletada, mismoodi Lo Tarvel isa kaotas ja Marxi lugema hakkas. Lo toas kahekesi olles kuuleb Tiit, et Enn Karrus (Markus Andreas Auling), kellele ta Lo kirja viis, on kommunist. Et me seda eelmise stseeni taustapõikest juba teame, ei aita dramaturgilise pinge loomisele sugugi kaasa.

Hoopis eredamalt kui ideoloogilised allusioonid, hakkab näitlejate mängus tööle konflikt mehe ja naise vahel: kui Tiit tahab Lod ja tema kaaslasi kaitsta, aga kiindumus ju motiveerib, peab ta naise juurest ära minema, hoiduma „muidugi te teelt“. Kahjuks jääb see traagiline vastuolu näitlejatel lõpuni mängimata. On iseloomulik „Tiit Pagu“ tekstile, et niipea, kui sündmus käivitub, lisab autor vahepala olustiku- või ajaloolise situatsiooni kirjeldusega – see tõmbab kohe tempo maha (nagu autor 264. stroofis tunnistab: „… lugejad, te vabandage / siin oma saamatut poeeti, / sest tempo pole teps mu ala“).

Lisaks tempole kukub tagant ära ka näitleja, kellel pole midagi mängida. Kui Lo Kuldses Tiigis Tiiduga räägib, kui suhtlevad omavahel mõnus-satiiriline praost Vagavesi (Karl Birnbaum, vist lavastuse õnnestunuim roll) ning Jaak Pagu – need on stseenid, kus näitlejad oma tõelisi võimeid demonstreerivad. Teisal jälle matab jutustus sõna otseses mõttes näitleja mängu: esimeses vaatuses käseb Enn Karrus Mallel Tiidule piima ja einet tuua, aga Mall ei liigu paigast, vaid jutustab edasi. 99. stroofis tõmbab Tiit Lo püsti „nagu suruks / ta aju viimseis kurudes / kõik aru riismed nimme puruks, / näo uppudes ta juustenões“, aga näitlejad seisavad vastastikku pulkas nagu kaks mantlivarna öises kohvikus.

Puuduv dramaturg. Iga romaani lavale­toomisse kaasatakse dramaturg (või lavastusdramaturg), kes teksti uuele meediumile vastavaks kohendab (või libreto kirjutab). „Tiit Pagu“ lavastusel dramaturgi ei ole (vähemalt kavalehel pole märgitud) ning nõnda, kuna teksti esitatakse üks ühele, laieneb Villem Raami kriitika ka lavaversioonile. Kõik Krossi vead on ka lavastuse vead: „Mind huvitab, mille nimel Sa kirjutad. Kunst oma põhijoonelt on võitlev – poliitika, maailmavaade, inimene – kirjuta loosungile mida tahad. Pealelõunal muusikat kriipseldada pole mõtet. Iga kunsti – hea ja suure kunsti sisu on inimene – viimane on aga dünaamiline, kas teadlikult või alateadlikult võitlev, konfliktist konflikti tunglev nähe. Ainult taimed vegeteerivad impressionistlikult.“

Teksti esitamises saab just inimese, tegelase dünaamika kõige rohkem kannatada. Näitlejad ei lase ohje vette, on väga andekaid leide – kui proua Vagavesi ülejäänud tralli taustal põrandalt Jaagu pillutud kroone näppab! – ning ka tekst tuleb kadudeta saali, aga lõpuks jääb see ikkagi … „impressionistlikuks“. Näitlejad ei vegeteeri, kaugel sellest, kuid teravust ei ole: aukartus Krossi ees on osutunud Aristotelese korralekutsuvast pilgust vägevamaks.

Raam luges küll ainult esimest peatükki, aga Kross oleks nagu vedu võtnud ning „Tiit Pagu“ teine osa (ja teine vaatus) on märksa elavam: siingi prevaleerib sündmust katkestav tagasivaatav jutustus, kuid see-eest on sündmusi rohkem. Piduõhtu Pagude juures, kui Jaak Pagu oma poega koju ootab, on valdavalt olevikus jutustatud, ja ka laval toimuv hakkab hoopis uutmoodi hingama. Isal on tarvis, et poeg veenaks oma voodirõõmu Iira Kõhu (Emili Rohumaa) kaudu tolle meest Carolus Kõhki (Richard Ester) Jaagule soodsat tehingut sõlmima.

Ootab lugeja, ootab publik. Ja siis: politsei. Hetkeks pole teada, kas Tiidu pärast – see on põnev ja pinev hetk. Tullakse aga hoopis Carolust arreteerima. Mille eest? Mõne aja pärast naaseb püstivihane Carolus ning selgub – arreteerima tuldi Tiitu. Politseinikud olid arvanud, et Iira embuses meelisklev Carolus on Tiit. 149. stroofis sigineb ka abieluintriig Marta ja Jaagu suhetesse: ilmselt selleks, et markeerida juba siin Pagude pereelu psühholoogilist tausta, mis võib-olla pidi tegevust kujundama kirjutamata jäänud peatükkides.

Dramaturgiliselt oleks tekst hoopis pingestatum ja näitlejatelgi rohkem mängida, kui Jaak Pagu kohtuks praost Vagavee (vrd piiskop Rahamägi) ja linnapeaga esimeses vaatuses. Jaak kirjutab pojale kirja, et too tulgu õhtul kindlasti koju, ja lugeja-publik ei tea, kas Tiidule kiri kohale jõuab (peab Tiit ju oma korterist suusad tooma). Samuti tekiks sel juhul põnev vastuolu Tiidu kahe nais-huvi vahel: kumb jääb peale, meeleline Iira Kõhk või salapärane Lo Tarvel?

Pagude piduõhtu lõpeb lavastuses videoprojektsiooniga: Tiit (selles stseenis Markus Andreas Auling) on jõudnud Tallinna ning otsib Jaan Raua (Herman Pihlak) korterit. Samal ajal neab isa Jaak Pagu (Juhan Soon) oma poega. Isa viha ja maailma üksi jäänud poja pilk on võimas kontrast, mille rikub kohe ära Juhan Soone muundumine jutustajaks. Pinge kukub maha ja jääb elutult lebama.

Lenin Tombis. Noore Krossi fabu­leerimis­oskus vaibub, kui Tiit Pagu valenime all tehasesse tööle läheb ning lõpuks, Lenini „Riik ja revolutsioon“ pea all, magama jääb. Nii värssromaani kui ka lavastuse puhul kehtib veel üks lõik Raami kirjutatud kriitikast: „Sinu puhul ootan põnevusega ühte, pole teda siiani veel avastanud [—] Seda kohta, kas tead, kus Sul süda kipitama kisub, päris valutama, kus läbi muige hakkab särama pisar [—] kas suurest rõõmust või valust [—] Kas mitte sellelt joonelt ei tuleks otsida ehtsa kunsti suurt sisu ja suurt vormi – hinge sündi, ilma milleta ei eksisteeri kunstnik.“

Seda südamekipitust ei leia teise vaatuse teisest poolest, kui Kross kirjeldab Pagu tööd vabrikus ning tema ümberkasvamist klassiteadlikuks nooreks. Näib, et kui esimese vaatuse burši­stseenid on autoril veel värskelt-nostalgiliselt meeles, siis töölisnoorte maailma kirjeldades ei käi Kross lihtsalt teemast üle, ei oska selles sotsialistliku realismi kaanonis päriselt orienteeruda. Ka noored näitlejad jäävad siin kommunismi teooria, praktika ja ajaloolise konteksti osas jänni. Näitlejad-tehasetöölised monteerivad proletaarse sihikindlusega lahti pöördlava, aga lavaline olek ja kohati pudruseks kippuv diktsioon laseb aimata sisulist nõutust. Ei puudutanud vabrikutemaatika õieti Krossi, ei puuduta ka näitlejaid – teise vaatuse teises pooles on tuim tekstiesitamine kõige piinavam.

Muidugi on „Tiit Pagu“ lavastus kooli­töö, milles esiplaanil näitlejate võimete demonstreerimine. Sellises formaadis tulebki tulistada kõigist torudest ja nii valjult, kui ainult annab. Aga natukene dramaturgipilku oleks tekst, seda enam, et lõpetamata ja tihendamata, siiski ära teeninud. Lavakunstikooli kodulehelt selgub, et XXXI lennus drama­turge ja lavastajaid ei olegi. Just „Tiit Pagu“ dramatiseerimine oleks olnud ühele veidi puhevil sõõrmetega noorele dramaturgihakatisele õige sellitöö selle kõige paremas mõttes.

1 Vt Olev Jõgi, Eesti nõukogude kirjandus 1956. – Looming nr 4, 1957.

2 Villem Raami kiri Jaan Krossile 13. VII 1953. Siin ja edaspidi tsiteeritud Jaan Unduski järelsõnast „Tiit Pagu“ väljaandele: Loomingu Raamatukogu nr 1–3, 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht