Disko. Ilma tuumasõjata

Soome-taani koreograaf Taneli Törmä: „Kuhu on kadunud diskotantsu algusaegade underground’i rassiline ja sooline eneseväljendusvabadus?“

KAI VALTNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kas mäletate filmi „Laupäevaõhtune palavik“ („Saturday Night Fever“) algust, kui John Travolta kõnnib vetruval sammul mööda tänavat ja kaamera püsib pikalt tema jalgadel. Bee Geesi irriteeriva falsetiga ette kantud „Stayin’ Alive“ taustaks. See stseen võtab minu arvates, rohkem isegi kui klassikaks saanud tantsunumbrid, kokku disko tuuma: naiivselt arrogantne hoiak, puhas rahulolu enese eksponeerimisest, esteetiline igas mõttes. Nüüdisaegne diskotants on muidugi midagi hoopis muud, ala, mis kuulub pigem spordi alla. Normaalne keskkond selle etendamiseks pole mitte klubi, vaid spordihall.

Soome-taani koreograaf ja tantsija Taneli Törma tõi läinud nädalavahetusel Sõltumatu Tantsu Laval välja disko­tantsulavastuse „Open Your Heart“ („Ava oma süda“), kus otsitakse võistlusliku diskotantsu fenomeni ja esteetika kaudu täiskasvanutes kaduma läinud tantsurõõmu. Törmä on selle varem lavastanud Taanis, Soomes, Islandil ja Rootsis.

Kas ja kuidas sobivad kokku võistlemine ja tants? Kui keegi võidab, siis keegi peab ju kaotama. Kas tahad oma lavastusega muuta suhtumist diskotantsu kui sporti ja laialt levinud arusaama, et diskotantsu ainus loomulik viljelemisvorm on võistlus?

Mind huvitab, kuidas diskotants on ajas muutunud. Disko on pärit 1970. aastate Ameerika underground-klubidest. Loopida puusi või tantsida flirtivalt kellegagi koos, seljas ekstravagantselt sädelevad rõivad – selles oli mässumeelsust ja vabaduse hõngu. Praeguseks on diskotantsust saanud nähtus (Euroopas kohtab nimetust freestyle), mis on tõesti rohkem sport kui tants ja mida etendatakse enamasti võistlusolukorras. Ja veel, kui vaadata nüüdisaja artiste, siis kohtab enamasti blonde ja valge nahaga diskotantsijaid. Kuhu on kadunud algusaegade underground’i rassiline ja sooline eneseväljendusvabadus?

Lavastuses „Open Your Heart“ olen püüdnud kokku tuua midagi mõlemast: 1970. aastate mõtlemisest ja tänapäeva diskotantsust. Ma ei ole võistlemise suhtes sugugi ainult kriitiline. Võistlusel on üheks etteasteks aega 45 sekundit. Selle aja jooksul peavad tantsijad välja panema kõik trikid, mida oskavad. Mind see olukord lummab, sest küsimus pole ainult tantsutehnikas. Kuidas selle lühikese aja sees publikut üllatada? Mängu tuleb puhas etendaja geniaalsus, tema sisu. 45 sekundit on ühismeediaplatvormide loogika. Miks keegi suudab olla selle jooksul huvitavam kui teised?

Olukord teeb mind siiski ka murelikuks, kuna näiteks televisioonis näidatakse diskotantsu ainult võistlevas kontekstis. Arvan, et nii võib kaduda kontakt teadmisega, kust see tants on tulnud, miks seda on tantsitud ja et see võib olla ka midagi muud kui võistlus. See seostub kohe järgmise küsimusega: kuidas me õpetame uut põlvkonda? Kui võtta näiteks folktants, mida ma pole kunagi ise tantsinud, ei ole selle puhul eesmärk etendada kellelegi midagi, vaid koos tantsimine. Kui tantsija ei pea mõtlema, kas ta sooritab liigutust õigesti või valesti, tegutseb ta ka hoopis teisiti. Tervet põlvkonda ainult võistlusteks treenides kaotame kindlasti midagi. Mille? See huvitab mind praegu kõige rohkem.

Teisest küljest ei ole ma sellel teemal väga kriitiline. Noorena olen isegi palju võistelnud ja näen, mida see annab: kui oled tantsija, siis sulle meeldib esineda, kohtuda oma iidolitega, nende nägemine teeb ambitsioonikaks.

Kas eelistadki töötada teismelistega?

Jah, sest nendega on kõige huvitavam. Eesti lavastuse tarvis otsisime 10–18aastasi tantsijaid. Väga keeruline vanuserühm. Selles eas muutuvad drastiliselt inimese unistused, arusaam endast, maailmast, tantsust. Koreograafina on põnev näha kõrvalt, kuidas kõik muutub. Kui alguses meeldib noorele lihtsalt enda lõbuks tantsida, siis teismelisena mõjutavad teda juba vanemad ja ühiskond, kes võib-olla arvavad, et tantsija elukutsega korralikult raha ei teeni. Sel ajal hakkab noor suhtuma oma kehasse kriitiliselt, leitakse, et ollakse liiga pikk, kõhn, nõrk jne. Kogu selle uue reaalsusega peab teismelisena hakkama saama. Väga tihti kaotatakse tantsurõõm just selles eas, hakatakse oma keha ja tantsimist häbenema.

Täiskasvanud proffidega töötades huvitab mind, kuidas saada tagasi lapselik süütu rõõm tantsimisest, kuidas jõuda tagasi alguspunkti: ma teen seda sellepärast, et mulle meeldib – ja pole tähtis, kas teen seda õigesti. Noored õpivad aga väga kiiresti, ja seda oli vaja, sest prooviprotsess enne esietendust kestis väga lühikest aega, vaid viis päeva. Selle ajaga tuli luua noorte tantsijate vahel energia, nii et nad hakkaksid ise proovides üksteist üllatama, olles järjest kiiremad, täpsemad ja osavamad, on väga huvitav ülesanne.

Milline on tantsu ja ühiskonna suhe?

Tants toob põlvkonnad kokku. Lihtne küsimus kõigile: kas olete kunagi oma vanematega koos tantsinud? Millal te tantsisite oma vanaemaga? Tundub, et see on justkui tabu, liikuda koos. Võib-olla tuleb see häbi või hirm ka arusaamast, et koos tantsimine peaks olema justkui kohustuslikult ka flirt. Rõõm tantsust ei tähenda alati seda. Põlvkonnad kasvavad lahku ning popkultuuril ja nüüdistantsul on selles lahkukasvamises oma roll. Mina tahan ehitada sildu: kõigil on ju lõppude lõpuks õigus ja luba liigutada oma puusi, tantsutreening siin ei loe.

Milline on su enda taust tantsijana?

Mul on balletitantsija haridus Soome rahvusooperi balletikoolist. Aga enne veel, kui sinna jõudsin, tegelesin kommertstantsuga, võistlesin palju. Enne balletikooli tegutsesin juba ka koreograafina, tegin soolosid, duette, aga näiteks ka massitantse 24 osalejale. Pärast balletikooli lõpetamist tegutsesin kümme aastat aktiivselt tantsijana muusikalides, lastelavastustes, go-go-baarides, televisioonis, osalesin audition’itel üle Euroopa – ühesõnaga, tegin kõike.

Olin tehniliselt kõrgvormis, suutsin kõike, aga motivatsioon oli kadunud. Tahtsin juba tantsimisest loobuda. Pidin leidma uuesti üles tantsukire ja läksin Itaaliasse nüüdistantsu õppima. Aasta Sitsiilias muutis mu suhtumist ja mõtlemist täielikult: mu ees avanes uus maailm, tekkisid uuesti küsimused, kuidas ja miks liikuda, mida mõista tantsu­lavastuse all, kuidas sellest rääkida. Tantsijana tegutsen tänini, aga nüüd teen rohkem lavastaja- ja koreograafitööd.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht