Asjad, materjalid ja inimesed

96 paidelase asjadest ja nendega seotud lugudest saab kokku Paide rahva muuseum, mis sünnib endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis igal etendusel uuesti.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paide teatri „Teine asi“, autorid, lavastajad ja koreograafid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, kunstnik Kärt Ojavee, lavastusdramaturg Oliver Issak, helikujundaja Alvin Raat, valguskujundaja Kermo Pajula. Esietendus 16. II Paides, endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis.

Paide inimestele algas lavastus „Teine asi“ küllap talvisest üleskutsest: „Paide Rahva Muuseumi tarvis vajavad Toompere ja Tõniste ilusaid ja erilisi asju. Kui teile tundub, et kodus ringi vaadates seisab laual mõni kaunis küünlajalg, ripub seinal vana maal või lesib riiulil mõni eriline ese, siis andke sellest teada. Täpsemalt – saatke pilt ja kirjutage paar lauset, miks see asi on teile oluline. Ja kui teate, et naabrimehel, kälil, lapsepõlvesõbrannal või töökaaslasel on kodus midagi, mis kindlasti vääriks kohta muuseumis, siis andke ka sellest teada, muidu võibki mõni varjatud aare Paides kadunuks jääda.“

96 paidelase asjadest ja nendega seotud lugudest saab kokku Paide rahva muuseum, mis sünnib endise Järva teedevalitsuse maja palmisaalis igal etendusel uuesti. Lint lõigatakse läbi ja õhtu algab. Paide teatri „Teisele asjale“ eelnenud näitus-lavastusest „Uhkusasi“ (2021) olen ma kohanud küll vaid kataloogi, kus on sees inimeste ja nende valitud asjade lood. Asjad ei ole butafooria, vaid elu representatsioon. „Teises asjas“ on võetud asjade ja materjalide käsitlemine ette abstraktsemalt, tõlgendatud teemat hoogsalt ja vabalt. Lõpuks võib inimesestki saada eksponaat. „Asjad“, „materjalid“ ja „inimesed“ võikski olla lavastuse tinglik jaotus.

Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere antropoloogiline huvi kogukondade, inimsuhete toimimise ja suhtlemismehhanismide vastu sobib hästi Paide teatri laiema fookusega. Linn, teater selle sees ja inimesed seal ümber on kujunenud huvitavaks eksperimendiks, mis ühendab kunstilise ja sotsiaalse. Kaotada ei paista sellest olevat kellelgi, küll aga võita. Kui paljud Paide inimesed on oma teatri üles leidnud?

Giidi rolli võtavad lavastuse autorid-etendajad. Publik, kes enne etendust saalis ringi on uudistanud, jõuab kohtadele või seisukohtadele. Viimast esialgu veel otseses tähenduses. Laest tõmmatud kangastel on esemete kujutised. Küllap need ongi need ilusad ja erilised, mida otsiti. Nõud, kolmerattaline jalgratas, uisud, tükike Gagarini langevarjust ja palju muud. Aga tähelepanu suunatakse ka kangapaanidele endile. Iga asi, selle funktsioon, taust ja materjal on seekord ruumi ja inimeste pideva tähendusliku ümbervormimise teenistuses. Etendajate valgete kõrge kaelusega sviitriteni välja, mille hinnasildid on nähtaval ja rõhutavad kaubastumist.

„Teises asjas“ (fotol Üüve-Lydia Toompere) on võetud asjade ja materjalide käsitlemine ette abstraktsemalt, tõlgendatud teemat hoogsalt ja vabalt.

Priit Jõesaar

Asjade kaudu, mille ajalugu ja võimalik eluiga publiku ette tuuakse, näitavad etendajad ka aja dimensiooni. Tõsi, asjaolu, et selle esitlusviisiks on valitud trükisõna ja asjade omanikud on loost peaaegu välja jäetud, kahandab emotsionaalset potentsiaali, võtab võimaluse suhestuda nostalgilisemalt ja isiklikumalt.

Etenduse teises osas asutakse esemete juurest materjalide kallale ja publik läheb taas liikvele. Kuidas selgitada vett või põrandapesu kellelegi, kes neist midagi ei tea? Alustuseks võiks olla näiteks … toatemperatuuril vähese viskoossusega transparentne aine, mille sisse saab kasta pehme kangatüki ja sellega siis oskuslikult mööda põrandat nühkida. Puidust saab aga etendajate selgitusel palju enamat kui praktiline materjal – puit võtab südilt üdini sensuaalsed jooned.

Muide, käsi südamel, see on esimene kord, kui näen, et saalitüüp, mida olen harjunud seostama kultuurimajadega, on tõesti põnevaks tehtud. Kärt Ojavee kujundusest on etendajatele kogu ruumi elluäratamisel palju abi.

Selles ruumis leiab iseennast võimaliku eksponaadina ka publik. Täpsemalt, publikust saab keegi, kelle puhul just nimelt potentsiaal välja tuuaksegi: saalis on küllap keegi, kes lõhnab hästi ja kellel on potentsiaali leida kaaslane, keegi, kellel on potentsiaali saada osalusteatri osaks.

Asjade ja inimeste kõrval on üks muuseum-etenduse eksponaate ka inimese vaatenurk. Täpsemalt: võõra pilk. Ühismeedia kaudu otsiti peale Paide inimeste asjadele ka inimest, kes pole eales Paides käinud. Ja ongi leitud neiu, kellele antakse mikrofon ja kes räägib oma esimesest päevast Paides. Jään mõtlema, aga ei küsi, kas ta on oma teksti ise kirjutanud. Kui palju on ta harjutanud? Üldistused ja struktuur on siin paigas, nii et dramaturg on olnud kas abiks või on esinejal endal selleks soont. Kas see inimene on etendusest etendusse sama? Ka selle jätan pärast küsimata. Nähtud etendusel oli esineja ise oma rõõmsa ja siira kohaloluga sümpaatne, ent mulle tundub, et lavastuse seisukohalt ei täitnud see stseen päriselt oma eesmärki. Võõritust ei teki, linn ei näi olevat – hoolimata valmisolekust seda huviga uue nurga alt vaadata – kuigi palju pakkunud.

Saalis on ka lava, koht, mis mõeldud esiletõstmiseks, ent mida lavastuses enamjaolt teadlikult ignoreeritakse. Ometi seostub see viimaks ühe esteetiliselt mõjusaima stseeniga, millest liiga palju ära anda ei tahagi. Kui, siis vaid niipalju, et tonaalsuselt peegeldab see Shibari tehnikaid sisse tuues varasemat puidustseeni, ent sisuliselt saab suure objektide galerii viimaseks eksponaadiks ikkagi inimene ise.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht