Aleksander Eelmaa 6. XI 1946 – 21. VII 2021

Sass. Kolleegid kutsusid teda ikka niimoodi – omaselt, kuid mitte iial familiaarselt. Sass oli leebe, kuid kompromissitu. Uje olek ja habras õlg, kuid kindel tugi. Ta oli kuidagi alati kohal, leides õige tooni ka keerulisel hetkel. Ta oli paljude jaoks oma tõsisel-naerusel viisil väga oluline inimene – kaasteelistel tulvab südamel ja keelel nii palju tunnistusi tänuvõlast.

Mulgimaa väljade ja järvede keskel kasvanud poisil oli suur avaruseigatsus ja soov meremeheks saada, kuid merekooli jäi astumata. Rännukihk viis siis üksi Krimmi ja Kaukaasiasse rändama. Temal, näitlejate poolt oma tsunfti auliikmeks valitul, jäi käimata ka akadeemilises teatrikoolis, tee lavale kulges hoopis läbi lavapoisiaastate Ugalas ja Draamateatris, Tallinna 10. õhtukeskkooli ning teatriühingu pantomiimi­stuudio 1968–1969. Tundlik kehakeel ja isikupärane plastika oli üks Aleksander Eelmaa meistrimärke, ta õpetas lavaliikumist ka noortele näitlejatele.

Eelmaa oli aastatel 1976–1981 Noorsooteatri ja 2007–2014 Tallinna Linnateatri näitleja. Lähedaseks lavastajaks sai algusest peale Lembit Peterson, koostöö kestis kogu elu. Noorsooteatris sündisid olulised rollid Petersoni lavastustes, nagu „Godot’d oodates“ Vladimir (1976), „Suurepärase sarvekandja“ Bruno (1977), „Ramilda Rimalda“ osaline (1979); Kalju Komissarovi lavastuses „„Hamleti“ lavastamine Alamkolka külas“ Joca Škokic, küla Apollo prints Hamleti osas (1980); Linnateatri ajal Elmo Nüganeni lavastustes, nagu „Meie, kangelased“ Isa (2009), „Ma armastasin sakslast“ Parun (2009), „Wargamäe Wabariik“ Bõstrõi (2008), Uku Uusbergi lavastuses „Põhjas“ Luka (2018).

Eino Baskini kutsel läks ta vast­loodud Vanalinnastuudiosse ja mängis teatri esimesel kümnendil 1981–1990 rolle maailma satiiriklassikast päevakajalise huumorini: Möbius („Füüsikud“, 1981), Kunstnik („Naiskond“, 1982), Johannes („Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool“, 1982), Ametnik („Lõunavaheaeg“, 1984), Baloun („Švejk Teises maailmasõjas“, 1985), Rodolfo („Silinder“, 1985), Špekin („Revident“, 1987), O’Hara („Hapu vein ja sinihape“, 1988), Leo Maaten („Salongis ja kongis“, 1990).

Kõige pikemat aega kuulus Aleksander Eelmaa Eesti Draamateatri truppi, 1990–2006 ning taas alates 2015. aastast. Ta mängis Mikk Mikiveri, Mati Undi, Evald Hermaküla, Lembit Petersoni, Priit Pedajase, Hendrik Toompere, Uku Uusbergi, Andrus Kivirähki jt lavastustes, nt Covielle („Kodanlasest aadlimees“, 1990), Näitleja B („Proovid“, 1991), von Kremer („Mäeküla piimamees“, 1992), Nöjd („Isa“, 1993), söör Galahad („Merlin ehk Tühi maa“, 1994), Sprich („Maskeraad“, 1995), Clov („Lõppmäng“, 1996), Serebrjakov („Onu Vanja“, 1996), Tõnno Jehivei („Atentaat“, 1997), Bolotov („Täna õhta kell kuus viskame lutsu“, 1998), Mees/Kelner („Siinseal“, 2001), Härra Loyal („Tartuffe“, 2015), Oculus („Lohe needus“, 2018), Antonov („Päikese lapsed“, 2019), Tuglas („Keiserlik kokk“, 2020), Caesar von Muck; töölisteatri näitleja („Mefisto“, 2021). Ta tegi kaasa legendlavastuse, Kivirähki „Eesti matuse“ kogu 19-aastase lavatee 2002–2021. Draamateatris lavastas ta Õnnepalu „Vennase“ (2014) ja „Mäed“ (2016), ka Mannheimeri „Viimasel minutil“ (2015) ja Hare’i „Eluhinguse“ (2017).

Eelmaa mängis meelsasti erinevates teatrites ja kooslustes: VAT Teatris (nimiosa „Teenris“, 2003), Ugalas (Andres „Woyzeckis“, 1980), R.A.A.A.M-is (Elmar Kits „Kitses viiuli ja õngega“, 2006), Tartu Uues teatris (Johannes Krapp „Sümfoonias ühele“, 2017) jm, ning mängis ka filmis („Metskannikesed“, 1980; „Ferdinand“, 2002; „Ruudi“, 2006; „Vanameeste paradiis“, 2005; „Üks mu sõber“, 2011). Mart Kivastik oli talle üks lähedasi autoreid, Eelmaa lavastatud Kivastiku „Külmetava kunstniku portree“ (2004, R.A.A.A.M.) andis Eestis hoo sisse kultuuriloolistele isikulavastustele ja kinnitas Viinistu kui teatripaiga mainet. Jaan Krossi „Vastutuulelaeva“ lavastus (2006, Nargen Opera) julgustas teatritegu Naissaarel.

Küllap leidub neidki, kes teavad Aleksander Eelmaad hoopis 25 aastat mängitud telerolli põhjal – alates 1996. aastast oli Eelmaa seriaalis „Õnne 13“ Uuevariku Ülu.

Eriline lähedus oli tal aastakümnete pikku kahe teatriga: Theatrum ja Saueaugu teatritalu.

Theatrumis oli talle hingelähedane teatrilaad ja eetiline hoiak elu ja loomingu suhtes. Ta mängis Lembit Petersoni lavastustes Serebrjakovit (Tšehhovi „Onu Vanja“, 2012), Poloniust ja hauakaevajat (Shakespeare’i „Hamlet“, 2003), Escartefigue’i (Pagnoli „Tuule­saared“, 2010), Manueli (Eva ja Indrek Kofi „Tagasi“, 2020).

Saueaugu oli vahest rohkemgi kui teater, see oli kodune, looduse- ja südamelähedane, oluliste väärtuste ja inimeste teatripere – lavastaja Margus Kasterpalu, autorid Jaan Kruusvall ja Tõnu Õnnepalu. Saueaugul mängis ta Meest Kruusvalli „Kustutage kuuvalguses“ (2005) ja Meistrit Põldma „Ilmavõõras“ (2018), lavastas Kruusvalli „Tasandikkude helinad“ (2011) ja Õnnepalu „Ingelandi“ (2015). Saueauguga oli ta seotud alates sealsest avalavastusest (Hadar lavastuses „Kumalasemesi“, 2001) kuni elu viimase lavaleastumise ja elupäevani, mängides 20. juulil 2021 Priit Põldma „Kadunud kodu“ esietendusel Saare vana.

Mis jääb? Kõige olulisem, väärtuslikum ja haruldasem, mida näitleja üldse suudab – mõni välkvalge hetk, mis avab elu õrnvõimsat tuuma ja olemasolemise tähendust. Jäägitu austus elu vastu. Kompromissitu loometöö. Napp hingestatud žest prožektorivalguses. Sirge selg. Hele pilk. Kebja sammuga habras kuju vana teatrimaja hämaras garderoobikoridoris. Põuasuvise vereva päikese loojang kuldse nurme taha.

 

Eesti Draamateater

Tallinna Linnateater

Theatrum

Saueaugu teatritalu

Vana Baskini teater

Tartu Uus teater

Von Krahli teater

R.A.A.A.M.

Ugala

Eesti Teatriliit

Eesti Näitlejate Liit

EMTA lavakunstikool

Eesti Rahvusringhääling

 

Aleksander Eelmaa ärasaatmine on 29. juulil Eesti Draamateatris. Hüvastijätuks avatakse uksed kell 12, leinatalitus algab kell 13.

Aleksander Eelmaa maetakse Metsa­kalmistule teatriliidu matuse­platsile.