Aga kuidas see tegelikult oli?

Musta Kasti „Memmes“ mängitakse mäletamist kui subjektiivset ja ebatäpset sidet minevikuga läbi mitmel viisil, iga kord uue nurga alt.

KERLI EVER

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Musta Kasti „Memm“, trupitöö, lavastaja Maret Tamme, dramaturg Joosep Susi, kunstnik Keili Retter, valguskujundaja Karl Marken, helikujundaja Juhan Vihterpal. Mängivad Kristo Kruusman, Laura Kalle, Karl Edgar Tammi ja Kaija M. Kalvet. Esietendus 12. IX Tartus Genialistide klubis.

Kuidas seletada mälupilte külla tulnud lapselapsele? Nii võiks kõlada Musta Kasti lavastuse „Memm“ tuumküsimus. Lavastuse sirelioksaga plakat on aga petlikult malbe, tekitades koos pealkirjas sisalduva hellitusnimega ootuse helge ja heldima paneva järele. Enne etendust jalatsite ukse taha jätmine ning nõnda ka ise haavatavamana justkui kellegi isiklikku ruumi astumine häälestab veelgi kindlamalt ees ootavale nostalgiale ja intiimsusele. Laval kerkib lurisevast kohvikannust paks aromaatne pilv, silm haarab nõukogudeaegseid mööblitükke … Ent nostalgitsemise asemel tõmmatakse vaataja lennukasse ja ühtlasi tundlikku mängu aja ja mäluga.

Tõepoolest, truppi pole huvitanud vanaemasse puutuvate stereotüüpide lahti harutamine. Neile on memm eakas naine, kelle pikast elust moodustab vanaema roll vaid lõigukese. Memmele on antud nimi ja minevik, teda pole taandatud sugulussuhetele ega nendega kaasas käivatele normidele-tabudele, nagu eriti ema, aga ka vanaema rollis võib naisega juhtuda. Laval on Linda, kelle elukäigust vilksatavad läbi ka süngemad teemad nagu perevägivald või otsajäänud lähedase eest hoolitsemine – eesti naisele liigagi tuttavad probleemid. Taustsüsteemi loovad küll Linda põlvkonda vorminud ajaloosündmused, ent keskmes on siiski naise isiklik suhe nendesse. Nii näiteks võib sõit sõja eest Siberisse muunduda hoopiski erootiliseks maastikuks rongiakna taga – selle aasta üks meditatiiv-nõiduslikumaid stseene teatrilaval nähtuist.

Lavastaja Maret Tamme ja dramaturg Joosep Susi rääkisid „Deltas“,* et kuigi lavastuse eeltööna paluti paarikümnel vanavanemal-lapselapsel kirjeldada omavahelisi suhteid, said inspireerivamaks hoopis intervjuudest esile kerkinud mustrid sellest, kuidas elu jooksul talletunud mälestusi iseendale ja teistele vahendatakse. Nii nagu jutustatud mälestuskatked hüplevad siia-sinna ja sulanduvad üksteisesse, nii sulatatakse ka lavastuses kokku ajakihid, võimalik ja võimatu, teatraalne ja metateatraalne. Etendajad võtavad rolle ja heidavad need endalt taas, minevikupilte ehitatakse käepärastest vahenditest ning lagundatakse need hüpetega eri ajastute vahel, sekka kõlamas mõni repliik, mis paratamatult meenutab, et ollakse Genialistide klubi teatrisaalis, mitte näiteks Pargi ja Kalevi tänava nurgal 1944. aasta sügisel.

Kõige laiema registri nii ilmetes, liikumises-žestides kui ka hääletoonis avab Laura Kalle – igas olukorras eripalgeline.

Sasha Heifets

Mäletamist kui subjektiivset ja ebatäpset sidet minevikuga mängitakse läbi mitmel viisil ning olulisema juurde uue nurga alt tagasi pöördudes, tundub see siis toimuvat memme enda peas – kas magus hõng tänaval oli toona ikkagi sõnniku- või laibalõhn? – või näeme hoopis lapselapse kujutluspilti talle jutustatud sündmustest. Vanaema noorpõlve köögipeo taustal kõlab Nick Cave, teisal aga esitavad mahalaskmisele käsutatud trupiliikmed räuskavale püssimehele arglikke küsimusi selle kohta, kuidas just seina ääres seisti ja kas kõlanud fuck ei ole mitte ajalooliselt ebatäpne. Vaataja võib esialgu vajada paari kohanemis­hetke, et talle avaneva lavamaailma loogikat tabada, kuid kui juhtlõng käes, kerkib esile mängu leidlikkus.

Minevik on paratamatult vahendatud ja poolik nagu ragisev kassettmakile lindistatud monoloog. Seejuures võib vahendatus olla ootamatult kehaline. „Memmes“ kasutatakse atmosfääri loomiseks muu hulgas lõhnu, mõistuse-eelset kiirteed mälestusteni. Lõhnakogemust luua pole muidugi lihtne, arvestada tuleb oma kaitsvas mullis istuvate maskikandjate ja ventilatsiooniga, aga ka protsessi ennustamatusega – üks vale liigutus ja ruum täitub magusa siirupi asemel kõrbehaisuga. Igal juhul antakse vaatajale topeltülesanne. Ühelt poolt peaks ta kogu aeg toimuvale keskenduma, kuna mõni juhuslik kild asetub hiljem üldpilti, teisalt eksitatakse teda nõudlike tajuõrritustega – aga kes ütles, et minevikus sonkimine lihtne peab olema?

Kui rollid rändavad laval olijate vahel, neid aeg-ajalt ka omapäi jättes, asetub rambivalgusesse etendaja omapära. Missuguste detailide abil kujundab igaüks memme, lapselapse, armunu; mil viisil improviseerib, kuidas hoiab tagaplaanile? Kõige laiema registri nii ilmetes, liikumises-žestides kui ka hääletoonis avab Laura Kalle – igas olukorras eripalgeline, ent ühtviisi köitev nii ülemeeliku flirtija kui ka hale-rõveda juuksekollina. Kristo Kruusman leiab erilise sära memme rollis, kus tema (pealtnäha nii kergelt, nii orgaaniliselt!) improviseeritud jutuvada uperpallitab argise ja absurdse piiril, keeramata kordagi vanainimese rolli üle võlli ega seda naeruvääristamata. Karl Edgar Tammi mängib peamiselt karuseid mehi ning paistab isegi pisikese tüdruku rollis energiast pakatavana. Kaija M. Kalvet mõjub teistest hillitsetumalt, ent tema intensiivsus tuleb esile teda pikemalt jälgides – kuidas võib raputada lapselapse ja vanaema juukselõikamise stseenis tema habras, kühmu vajunud kehahoid ning tühi, alla andnud pilk!

Oma osa on laval ka dramaturgil ja lavastajal. Etendajate erisugune taust andis tervikule juurde lihvimata hoogu, ebaõnnestumisvõimaluse elusust. Seejuures tekitas küsimusi igaühe eripära veelgi rõhutamine kostüümide kakofooniaga, kus kõrvuti satuvad näiteks Kalle endisaegsena mõjuv maalähedastes toonides maani kleit ja Tammi urban-cool’id oranžid püksid. Nii ilmnevad eri ajastud ühekorraga ka etendajate riietuses ja tekitavad vaatajale peamurdmist otsuse tagamaade kohta.

„Memm“ võib küll pakkuda äratundmisrõõmu ja -valu neile, kes on kuhtuva vanainimese usaldusisikuks jäänud, kuid lavastuse suurem väärtus (peale ilmselge nakatava mängulusti) seisneb jutustamise hüplikkuse uurimises – lavastuse aja- ja tõenäosuskihtide segamises on lausa midagi madiskõivulikku. Lavastuses peituv pöörasus, õrnus, huumor, süngus, helgus ja süütunne on tundlikul moel tasakaalu seatud, tähelepanelikult on käsitletud ka sugu ja vanust. Jah, just sellist jutustamise kunsti tahaks rohkem kogeda – kohvi võib juba hakkama panna!

* Delta, toimetaja Kaisa Ling. – ERR, Klassikaraadio, 23. IX 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht