Võim ja sugu. Ära kärata mu peale

PIRET KARRO

Vaatamata praegusele emotsionaalselt köetud ahjude, ptüi, üles köetud naiste kultuuriklišeele, on minu vaatluste kohaselt pigem naised need, kes väljenduvad kontrollitumalt kui mehed. Naistel on rohkem kaalul: üks krõbedam ütlemine ja pälvid hüsteeriku tiitli – see on juba oodanud, et saaks sulle kaela hüpata. Naistelt eeldatakse leplikkust ja teiste eest hoolitsemist. Meie ühiskonna arusaam maskuliinsusest sisaldab mh agressiivset käitumist, mis tähendab, et mees võib oma sõna maksma panna rusikaga lauale virutades. Vahel isegi noogutatakse selle peale tunnustavalt, nagu õigele mehele kunagi. Ennast kehtestatakse viisil, millele meessoost olemine justkui voli annab: oma erimeelsus kallatakse raevukalt välja ilma igasuguse tähelepanuta juuresolijate tunnetele. Tavaliselt on mõni naine see, kes peab ruumis emotsionaalse taseme uuesti normaalseks tõstma, öeldes midagi pehmendavat, lohutavat või lõbustavat, pingutades selle nimel, et parasjagu käsil seminar, koosolek või perekondlik eine saaks jätkuda rahumeelselt.

Mõiste, mille abil seda nähtust lahata, on tundetöö. See on „nagu nähtamatu liim, mis hoiab suhted korras ja tegutsemiskeskkonna lugupidavana ning mille olemasolust tuntakse puudust, kui seda tööd järsku enam ei tehta.“¹ Aet Kuusik kirjeldab Feministeeriumis avaldatud artiklis ka emotsionaalset tööd, mida teevad teenindustöötajad, kes pidevalt naeratama peavad, või samuti sellena võetavat üksteisele toe pakkumist, ärakuulamist, küsimist, kuidas päev on läinud, jne. Keskendun siinkohal pigem igapäevasele tundetööle töökollektiivis (või peres, kooliklassis), kus väljendame paratamatult iga päev suheldes ka oma tundeid parasjagu käsil asja suhtes. Tavaolukorras tehakse seda justkui märkamatult, sest oma tunnetega toimetulek on enamikule inimestest siis lihtne. Tundetöö või selle tegemata jätmine tuleb aga välja konflikti korral, mõnikord ka kõige väiksemate erimeelsuste ilmnemisel, kui tegu on inimese või ka mitmega, kes kohe üldse ei halda oma emotsioone. Siis plärtsatab üks midagi välja ja teised peavad siluma.

Britta Benno. Madonna lapsega (Raphael XI). 2015, ofort.

Karel Koplimets

Muidugi sõltuvad käitumismustrid suuresti inimeste iseloomust. Teinekord võibki suhe toimida nii, et üks on tasakaalukam ja teine võib endale selle võrra lubada neurootilisust. Probleem tekib siis, kui ebavõrdsus kurnab ühte liialt. Igal juhul vormivad meie iseloomu ühiskonna võimusuhted, milles üles kasvame. Emotsioonide haldamisega seotud ootused ei tulene ainult soost, vaid seda eeldatakse enamasti marginaliseeritumalt grupilt, kellel on nähvamisele vastu haukudes rohkem kaotada kui sellel, kes nähvas. Nemad peavad olukorras rahulikuks jääma ja enesevalitsuse säilitama. Küllap on paljud kogenud, et bossiga rääkides on tulnud huulde hammustada, et end vaos hoida. Rassismi kogevad inimesed riskivad sellega, et kui nad enda kaitseks välja astuvad, võib too rassistlikult käitunud võimukandja oma positsiooni kuritarvitada. Või kleebitakse neilegi hüsteeriku silt: see oli lihtsalt nali, miks sa tuju rikud jms. Seejuures on patriarhaalsed võimusuhted nii tugevad, et võivad kehtida ametlike hierarhiate kiuste: madalamal pulgal onkel võib naisjuhiga ülbitseda või valge tudeng mustanahalise professori autoriteedis kahelda.

Lugematute kordade kõrval erasfääris tajusin, et pean tundetööd tegema, sest olen naine, ka Eia Uusi romaani „Tüdrukune“ ümber toimunud kirjanduskriitikute heitluses. Mäletatavasti kirjutas üks meeskriitik selle romaani kohta mitu pikka teksti, mis on väga emotsionaalsed.² Kirjutasin vastuse.³ Seejuures tundsin, et ma ei saa lubada endale seda, mida oli lubanud endale meeskriitik – kümneid tuhandeid tähemärke põhiliselt oma isikule tagasiviitavat tiraadi. Mind oleks emotsionaalselt ülesköetud naisena maha kantud. Pidin olema oma argumentide esitamisel eriti vaoshoitud. Selle peale sain lugejatelt kiita rahuliku selgitamise ja muu sellise eest ning toimetaja nimetas seda tsiviliseeritud vastukajaks. Mind nähti inimesena! Noore naissoost autori tööriist on kirjalik tundetöö – mul pole privileegi jaurata. Kes veel mäletab seda onklite marssi, millega reageeriti ühe teise noore naisautori puhul, kes julges kirjutada „Mine putsi, Eesti ühiskond, oma start-up’ide, Muhu leiva ja privaatsete inimestega“.⁴

Tunnete haldamine üksteisega suhtlemisel on meie igapäevane pingutus. Kes jätab selle tegemata, riputab oma töö teiste kaela. Selle, tihti soolisi või teisi võimusuhteid pidi jooksva ebavõrdsuse tasandamiseks oleks hea, kui ka mehed, valged inimesed, ülemused, enamusrahvuse liikmed, vanemad (ja mingist vanusest jälle nooremad) inimesed panustaksid sellesse, et me kõik tunneksime end kollektiivides hästi. Tahan väga, et liiguksime edasi idaeuroopa macho-kultuurist, kus käratamine on normaalne suhtlusviis, ning et inimesed käituksid üksteisega rahumeelselt. Ka siis, kui nad kellegi peale vihastavad.

1 Aet Kuusik, Emotsionaalne töö. Mis see on ja kes seda teevad? – Feministeerium, 17. IX 2018.

2 Vt nt Alvar Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? – Postimees, 14. V 2020.

3 Piret Karro, Kuidas arvustada feministlikku kirjandust? – Postimees 22. V 2020.

4 Triin Heinla, Vabadusest ja mugavusest – reisikiri hipisaarelt. – Müürileht 5. V 2017. Loe analüüsi: Joonas Kiik, Meie eitus, meie jaatus. – Sirp, 26. V 2017.