Tuttava linna tuled – Viljandi olendid ja muud malendid

VALNER VALME

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinn on linn, kus on mu kodu, aga Viljandi on kodulinn. Iga maja ja tänav räägib seal minuga elavalt, vahel viskab sekka koledamaid noote, kui mõni tuttav maja on lammutatud või puid maha võetud, aga põnev on iga nurga peal.

Põnevaks teeb juba see, et linnas on kaks järve ja orud, künkad, mäed. See pole mingi lame maa! Vallikraavid-värgid. Võtame nende ümaruste vahel ette mõned lennud unes ja ilmsi.

Ma olen droon ja tean, kus on parimad vaated, lendan nõlva kohale, mis laskub Viljandi järve poole. Oru, Liiva, Kõrgemäe, Supeluse tänav. Metsik ja maaliline. Viljandis on leiutajad mõelnud välja pakiautomaadid ja juhita bussid, aga juhita busside seas levib legend, et hoopis nemad mõtlesid välja inimesed, muidu poleks neil kedagi sõidutada.

Järveäärne linnaosa lossimägedest Tartu tänavani on sada protsenti küte. Vanad puumajad, salapärased kaldus hoovid, kitsad ja mõnusalt ebaloogilised tänavad, kus inimloom saab käia ainult jala. Üle katuste kumab all orus järvejää helk. On talveõhtu, aga ainult mõne maja aknas põleb tuli, mõnest korstnast tuleb suitsu. Puuriida varikatuse alt hiilgab kaks silma. Sugulane-droon on hädas? Või on see pakirobot? Pakirobotid on ka Viljandist pärit, aga siin neid millegipärast eriti ei näe, ja see ongi hoopis kass, silmad põlemas nagu nende silme taga lõõmaks pisikeses keres terve linn. Oota, see kass juhib mind!

Ma olen kass Hubert, tegin puuriida all suitsupausi. Mul on tuvi, kes arvab, et ta on droon. Kohe lähen tagasi kodusesse Kantrekülla, kus mu gäng koguneb. Kantreküla on koht, kust inimesed millegipärast ei lähe läbi, kui tulevad rongilt ja tahavad minna kesklinna. Kui ma kõnniks kahel jalal (vahel käin ka), siis tuleks rongi pealt, nokats peas, läheks mööda Vene tänavat, majad on madalad, kassi mõõtmetega, paljud neist kuuluvadki kassidele. Eriti mõnus nurgapealne on seal, kus Vene ristub Kalevi tänavaga, seal saab vahepeal passida, vahtida neid, kelle peremehed me oleme, ja siis läheks otse läbi hoovide (inimestel vist on mingi jama aedadega, et nad ringiga käivad, aga saab ka pisikesi tänavaid pidi) ja varsti ongi linna keskus ehk Valuoja org. Meie, kassid, tajume geograafiat. Seal on tiik, kus vanasti oli mõni kala ka. Tiigi kaldalt paistab Ugala ja lühike maa on lossimägedesse, kus mul on tuttav inimnaine.

Mina olen ordulinnuse teenijanna Margareta, õigemini tema vaim. Vaim! Või veel! Ma elan kahes ajas. Osa minust jäi sinna 800, täpsemalt 799 aasta taha, mil jubedad mehed, kohalikud saksa larfid, tõusid meie üllaste orduvendade vastu üles ja tapsid linnusetäie rahulikke jumalasulaseid. Ja mille pärast! Paar kamalutäit kuldmünte ja mõni mõõk.

Asfalt ei ole siia veel jõudnud isegi ridade vahele mitte. Munga tänav Viljandis.

Merike Valme

Olen näinud müüride langemist ja taastamist ja lagunemist. Kummalisel kombel kuuleb viimastel aastatel siin raffalikku muusikat. Varem käidi siin rohkem lustimas, kaasas pudelid, need peksti teinekord puruks, millised barbarid, viimastel aastatel on inimesed mõistlikumad ja jalutavad isegi niisama ringi, ilma reinveinita. Muidugi! Vaim peab virge olema! Rippsillal saan vaimujõuga kiikuda ja konvendihoone katuselt kiikan alla kitsukesele järveniidile, mis meenutab mulle Trave jõge sünnilinnas Lübeckis. Lossimägedest kaugemal ma ei käi, vaimudel, iginoortel naistel ikka on nähtamatu niit, mis hoiab neid koha küljes kinni. Mul on linna peal tuttavaid, kes toovad sõna, kuidas kaugematel küngastel ja orgudes elu käib. Räägitakse, et vanalinna müüride asemel on moes uued kantsid – kaubandusekantsid, mis olevat püsti pandud transpordijaama kanti.

Ma olen Valner ja tuian Paalalinnas, kus mu vanemad siiani paneelikas õitsvalt elavad. Longin vana kooli, praegu Paalalinna gümnaasium, poole, ei viitsi kah, keeran majade vahele, kus noorena jõlkusin, siin tuleb vene kool (praegu Kaare põhikool), mille hoovis sai kogunetud, õlut joodud, jalkat mängitud, vene õpilastega ei kakelnud, me ei pannud üksteist tähelegi, ja eks käisime seal ka õhtuti, eriti pärast keskkooli lõppu.

Tagasi Kauge tänava kollase kodumaja poole ja edasi kohta, mida kuttidega nimetasime sooks. Teispool sood, mis tegelt päris soo ei olnud juba siis, on Viljandi haigla ja Jämejala haigla. Need on alles, aga soo – meie jaoks isegi džungel – on muutunud. „Soo“ kaldal on ontlikud elamud, aga tuttavaid radu pole. Kas inimesed ei sõelugi enam hullumaja vahet? Kunagi mängisime seal sõda ja luurekat, suuremana tegime lõkkeõhtuid õllega, öösekski on jäädud, ja ilma telgita. Noorena polnud sellega üldse muret, kus magada.

Lähen vanaema ja vanavanaema kunagise maja poole. Kõnnin piki Uut tänavat, tegelikult ei kõnni. Poisikesena meeldis alati lõigata väikestest tänavatest, Ilmarisest Allikani, tegelikult tegid need ilgeid jõnkse sisse, aga oma arust keerasin alati õiges suunas varem ära. Vanaemade maja, nüüd enam mitte, aga mõni mälupilt on nagu eile. Kreegipuu maja ees. Hekk on kõrgeks kasvanud, aga tundub, et kreek on alles. Kreek oli haruldus tollases Viljandis, ei tea, kuidas tänapäeval kreekidega on, pole kuulda olnud.

Siit paistaks Viljandi järv, kui majad ees poleks. Mitte et kõrged majad oleks, aga järv on all orus.

Lähen vanalinna poole. Kesklinnas on pisikesed muruplatsid, mõni ainult mõni ruutmeeter, enamasti alles, nende peal oli noorena kombeks lömasklemas käia, koguneti, visati külili ja hakati kelbast ajama. Justkui et midagi teha ei olnud, aga oli küll. Mõtlesime asju välja ja nalja sai. Et nüüd jälle õllega või?, küsib hea lugeja. Harva! Seda pold alati saada (raha oli, kellelgi alati oli) ja teiseks polnud vajagi, siis oli ka niisama mingi sõgedus peas.

Lossi tänavale, kus elasin esimese klassini. Siit ümber nurga alla mööda Pikka tänavat Viljandi järve poole, kus selle kandi lapsed käisid ujumas ilma igasuguse järelevalveta. Ma ei osanud ujuda, siis teesklesin madalas vees. Lossimäed olid kodust 50 meetrit, see oli loomulikult põhimänguplats. Kuueaastasena turnisin müüridel, kõrgusehirm tuli alles hiljem. Aga võib-olla lossivaimud kaitsesid lapsi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht