Organiseeritud asjad

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mäletan üht õhtut Haapsalu kunsti­koolis. Pakun, et võisime olla 12- või 13-aastased. Kas tegu oli nüüd joonistamise, kompositsiooni või maalimise tunniga, enam tagantjärele kindlalt väita ei tihka. Paber igatahes ees oli, mis tähendab, et saviga ei mätserdanud. Istusime sõbraga klassi parempoolses tiivas, otse akna all. Väljas oli juba pime, õhtune aeg, talv. Nagu varateismelised ikka, rääkisime sõbraga kunstist ja elu mõttest, kui ta korraga ütles, et ainult looduses saab kaos kaunis olla, aga kui inimene tahab luua kaunist kaost, tuleb tal kaos mingil moel organiseerida. Juba siis tundus see mulle väga tark mõte.

Inglise keeles tähendab sõna ruler joonlauda ja ka valitsejat. Loodusrahvaste piirid järgivad loomulikke üleminekuid: jõed, mäeharjad, kuristikud, metsaviirud. Need tähistavad nii reaalseid piire kui ka liminaalseid tsoone maailmade või eluetappide vahel. Paljud rituaalid ja muistendite vestmine pole pelgalt meelelahutus, vaid endise maailmakorra taastamine või maailma uueks loomine. Rahvapärimus ja palja persega ümber lõkke kargamine on meil asendunud põhiseadusega. Joonlaud võiks USA osariikides kuuluda kuberneri ametliku atribuutika hulka, nagu on kuningal kroon või riigiõun. Joonlaud on tõeline võimu sümbol, jaga ja valitse, divide et impera.

Mets ei lase endale ligi, ei võta inimest loomuldasa omaks. Mets on endast täieliselt läbi kasvanud. Proovi tungida läbi rinnuni maltsast, padrikust, võsast, mis riiete külge haakub ja nägu piitsutab. Metsas rühmates otsitakse rada, joont, mis kuskile juhataks. Joont, mis ütleb, et keegi teine on siin varem ringi kõndinud ning tal on kuhugi asja olnud. Selleks et metsale hammas peale hakkaks, et seda majandada saaks, jaotatakse kaootiliselt vohav taimeriik sihtidega kvartaliteks. Mahavõetud puud laotakse suuruse järgi virnadesse, et need saekaatris sirgeteks pulkadeks freesida. Prussidest ja liistudest ehitatakse korrapäraseid koopaid, sest looduslikes koobastes meile enam elada väga ei passi. Sirged jooned ja puhtad nurgad rahustavad. Olin hiljuti mitu tundi valgete seintega ümmarguses ruumis, mis põhjustas suure ärevuse ja pearingluse. Ka mööbel selles ruumis järgis seinte kumerust. Ei ühtki punkti, kuhu pilk naelutada, mille järgi end sirgelt püsti hoida või ümbritseva suhtes positsioneerida.

Korda ja organiseeritust ülistav tikitud seinalinik Berliini materiaalse kultuuri ja disainimuuseumis (Museum der Dinge)

Urmas Lüüs

Arhitekt ei loo ruumi. Ruum on kogu aeg olemas, meie kohal, ümber ja all. Suur ilmaruum. Arhitekt organiseerib ruumi. Kui tahta panna 1000 inimest paarisajale ruutmeetrile elama, tuleb organiseerida ruum inimeste pea kohal sedasi, et nad kõik üksteise kukile saaks asetada. Nii nagu arhitekt organiseerib ruumi, kuhu sisse panna inimesed, organiseerib keraamik ruumi hommikuse kohvi, tee või pudru tarvis. Seega on arhitektuur ja disain väga tugevalt seotud.

Me organiseerime liigutused tantsuks ja värvid maalikunstiks. Niidid seame ritta ja põimime risti teiste korrapäraselt rivistatud niitidega, saadud kangad lõigume tükkideks ja õmbleme kokku vastavalt moejoonele. Juveliir organiseerib toored kivid lihvides kalliskivideks ja ärikad sordivad need poolvääriskivideks ja vääriskivideks. Helid organiseerime muusikaks, helide organiseerimise tööriistad organiseerime näiteks keel- või löökpillideks, muusika enda klassifitseerime žanrideks ja igas stiilis seame tükid omakorda edetabelitesse.

Kui kogu maailma kunst oli otsa saanud ja ühtki uut huvitavat mõtet pähe ei tulnud, jagati kogu senine kultuur osadeks, võeti nagu konstruktor kuni kiviajani koost lahti. Neid tükke uuriti ja puuriti ning hakati nagu mitmest komplektist kokku kallatud ja sassi läinud mänguklotsikuhjast uusi põnevaid kooslusi kokku klapitama. See maailma lammutamine ja uutmoodi kokkupanemine nimetati postmodernismiks – lääne kultuuri uudsuseihaluse rahuldas kogu maailma teadmiste uuel moel organiseerimine.

Aga mõnikord viskab kogu see joonehoidmine kopa ette. Niipea kui kaameraga loodusesse lähen, hakkan oma vangistatud pilguga korrapära otsima. Rohelisel võilillelehtedest taustal eredalt välja joonistuv lepatriinu, kaadri keskmest parema serva poole eenduv hommikune pärlendav ämblikuvõrk, ideaalses renessansilikus kolmikjaotuses aasal rohtu näksivad hobused. Samasugusesse joonehoidmise ängi langes ka Indrek Vargamäelt linna õppima minnes: „Linnas on ikka nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja õigel kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud, kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otse edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sulle vastu kraavid, neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösel või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösel, siis parem kuu valgel, nõnda on parem. Aga mine katsu linnas! Siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahemat või paremat, kui üldse tahad kuhugi.“*

* Anton Hansen Tammsaare, Tõde ja Õigus II. Eesti Raamat, Tallinn 1965, lk 157-158.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht