Olulised asjad. Hinge asjad ehk Jumala juuksekarv

URMAS LÜÜS

Iga teekond muutub palverännuks kui seda piisava järjekindlusega sammuda. Hakkasin juuli alguses Karula rahvuspargist Kütioru poole kõndima, sealt Obinitsasse, keerasin üles Peipsi suunas ja Emajõe Suursoost läbi jõudes hoidsin läände Jõgeva peale. Teadmata täpset plaani, muutusid kümned kilomeetrid sadadeks, ning mis parata, kurnatuses hakkasid ka minusuguse uskmatu mõtted Jumala poole tüürima. See Jumal, mida kirjutan siiski suure algustähega, ei pruugi kroonida mõnd monoteistlikku religiooni, kuigi setude ja vanausuliste radadel just säherdust sorti vaimsus külapildis kandis ja kambrite pühäsenulkadest vastu vaatas.

Kui seni olen oma peamise uurimisküsimusena sõnastanud „kuidas inimesed loovad asju ja asjad loovad inimesi?“, hakkas pärast paarisadat vihmas ligunetud ja päikesest kõrvetatud kilomeetrit vormuma alternatiivne probleemipüstitus. Mind on juba pikalt häirinud nähtuste dualistlik käsitlemine, mille vastandavast loomusest olen end üritanud distantseerida. Headusele vastanduv kurjus, rõõmule vastanduv kurbus, vaimule vastanduv mateeria, hingele vastanduv keha. Sedasi kritseldasin kusagil Vana-Saaluse ja Jeedasküla vahel märkmikusse: „Kui Jumal lõi maailma ja inimese oma näo järgi, vaatas seda ja arvas, et see on hea, kas võib siis inimeses ning meid ümbritsevas käegakatsutavas olla vähem Jumalat kui pelgas idees temast?“

Juba pea kümmekond aastat tagasi õnnestus mul viibida Väinö Tanneri ühingu kutsel kaks kuud külalisateljees Mazzano Romanos. Sealne majahoidja viis mind kord kaema üht põgusa autosõidu kaugusel asuvat mägikloostrit. Rohelisse taimevahtu mattunud künkad ja kivised kloostrihooned, mille vahele püstitatud puitsõrestikel varjasid lopsakad viinamarjalehed kõrvetava päikese eest. Kohalikud usklikud võtsid teekonna sinna ette ühe olulise reliikvia tunnistamiseks. Eks enamik, kes Itaalias käinud, ole näinud sadu Sebastiani sõrmekonte ja Kristuse risti tükikesi. Sealse kloostri vara eheduses kahelda vaja polnud. Ühes eraldi sissepääsuga kabelis seisis altari asemel tume poodium. Kui kiigata läbi selle kaane sisse süvistatud suurendusklaasi, on näha heledat Johannes Paulus II juuksetutti. Reliikvia autentsust kinnitas kõrval rippuv raamitud foto hetkest, mil seda Jumala saadikult kääridega eemaldatakse.

Piidlesime majahoidjaga püha tutti, kui ta ütles: „Vaatan seda, aga Jumalat ei näe.“ Seejärel heitis pilgu väikesest kabeliaknast tuules vohavatele mäenõlvadele ja jätkas: „Seal, vaat seal ma näen Jumalat. Aga siin, siin ma ei näe.“ Jalutasime terrassile väikeste hapude viinamarjade raksu, mida ei oldud veel jõutud Kristuse vereks transformeerida ja lasime seljataga kibelejad juuksetutilt hingeõnnistust ja armu paluma.

Väeesemete jõus ma muidugi ei kahtle ning kas laekas ikka olid Jumala juuksekarvad, vahest polegi teema­kohane küsimus. Oluline on hoopis see, et üks väike salk suudab panna sajad inimesed iga päev istuma autosse, sõitma mägedesse, vaagima läbi oma ihu ja hingehädad, suruma nad kabelis põlvili ja rebima palveis välja pisarad. See on konkreetne füüsiline jõud, mõõdistatav, liidetav ja võrreldav. Võrreldav energiaga, mis paneb ühe hiigellennuki end stardiraja küljest taevasse rebima, või jõuga, mis liigutab ulpivatel maakooretükikestel mägesid.

USA religioosseid tarvikuid müüvatest poodidest saab osta ka püha Joosepi kujukesi, mille poole pöördutakse siis, kui maja või muu kinnisvara müümine vedu ei võta.¹ Enamasti on tegutsemisjuhised juba pakendi peal kirjas. Kristlikke juhiseid pakkuv veebileht sellmyhouseeasyfast.com (veebileht võiks tõlkes kõlada: müümumajalihtsastikiiresti.com) õpetab, et tuleb võtta kujuke ja matta see müügis oleva vara juurde. Olenevalt piirkondlikust traditsioonist kas maja taha või otse selle ees seisva müügisildi kõrvale. Paljud kujukesest müügiabi leidnud inimesed soovitavad seda matta pea alaspidi näoga maja poole. Teised aga väidavad, et kujuke tuleks auku asetada lapiti. Väidetavalt läheb vara kaubaks üheksa päevaga, kui loetakse usinasti spetsiaalseid Püha Joosepi müügipalveid. Kui kaubad koos, tuleb kuju taas välja urgitseda ja oma elukohas tänutäheks tähtsale nähtavale kohale asetada.

Läbisin oma suvisel teekonnal ka Mustoja maastikukaitseala liivaseid palumetsi. Väga süttimisohtlikud kooslused ongi suuresti välja arenenud pärast ulatuslikke põlenguid, mille kohta on andmeid juba XV sajandist. Eriti hulluks läinud siis, kui sõjavägi hakkas XX sajandi kahekümnendatel piirkonda laskeharjutusteks kasutama. Praegused metsad on enamasti kasvanud 1963. aastal tules hävinud puude asemele. Toonane metsavaht teadis rääkida lugu, kus tule teele ette jäänud talu perenaine vedas majast välja kõik pühapildid ja pani maja seina äärde silmitsi leekidega. Oli tegu õnne, juhuse või jumaliku tahtega, kuid maja suunas arenenud põleng libises talupidamisest 150 meetri kauguselt mööda ja jättis pererahva puutumata.²

Kindlasti pole minu eesmärk lahata püha pühadust ega mõõta reliikviate väeindeksit, vaid juhtida tähelepanu nende esemete tähtsusele. Need tarbetud asjad annavad olemisele mõtet ja elamisele jõudu. Sedasi viib Jaapanis zen-templitesse kolm väravat ja shintō pühamutesse kolm torii’d, kuigi pühamu lukkukeeramiseks ja paharettide eest kaitseks piisaks vaid ühest. Ülempreester ja zen-aedade kujundaja Shunmyō Masuno on nimetanud seda vajalikuks mittevajalikkuseks.³ Väravate läbimine valmistab ette, korrastab külastaja vaimu, on osa palvest, vestlusest iseendaga. Kui mainisin kunagi kolleegile, et sõidan suvel Tšiili poole­teiseks nädalaks üksi selja­kotiga Atacama kõrbesse rändama, küsis ta, kas lähen Jumalat otsima. Vastasin, et pigem ikka iseennast. Viivu mõeldes arvas ta, et siis ikkagi Jumalat.

1 Leonard Norman Primiano, Katoliikliku sakraalse materiaalsuse postmodernistlikud jooned. – Mäe­tagused 2000, nr 12.

2 Mustoja maastikukaitseala infotahvel

3 Shunmyō Masuno, Lihtsa elamise kunst. Tlk Mai Torim. Tänapäev 2019.