Võitlus tõemonopoli pärast

Tänavuse Cannes’i filmifestivali žürii otsused ei ole kunagi lahknenud sellisel määral kriitikute prognoosidest ja avalikust arvamusest.

TRISTAN PRIIMÄGI

Cannes 2016 põhivõistluse auhinnavõitjad

Kuldne Palmioks (I) – „Mina, Daniel Blake“ („I, Daniel Blake“, Ken Loach)

Grand prix (II) – „See on vaid maailmalõpp“ („Juste la fin du monde“, Xavier Dolan)

Žürii auhind (Prix de jury) (III) – „Ameerika mesi“ („American Honey“, Andrea Arnold)

Parim režissöör – Oliver Assayas („Isiklik poodleja“ / „Personal Shopper“) ja Cristian Mungiu („Lõpueksam“ /„Bacalaureat“)

Parim meespeaosa – Shahab Hosseini („Müügimees“/„Forushande“, Asghar Farhadi)

Parim naisosa – Jaclyn Jose („Ma’ Rosa“, Brillante Mendoza)

Parim käsikiri – Asghar Farhadi („Müügimees“/„Forushande“, Asghar Farhadi)

Pühapäeva õhtul lõppes Cannes’i filmifestival tõelise elamusega: justkui oleks näinud tulnukate aeg luubis rünnakut Croisette’ile. Üks uskumatu otsus teise järel ja tseremoonia lõpuks oli selge, et kõik arvatavad favoriidid on mängust väljas.

Kuidas hinnata žüriid?

Üks filmikunsti edasiviivaid jõude on pidev võimuvõitlus Kunsti ja Kaubanduse vahel. Selles positsioonisõjas apelleerib kunst ehk pigem ainulaadsusele ja kaubandus familiaarsusele. Autori asi on tuttavlikkus ja üllatuslikkus segada kokku mingis korrelatsioonis, kuidas keegi. 90 : 10, 70 : 30 … Skaala ühes otsas on näiteks kas või romantilised komöödiad, mille võlu seisnebki selles, et lõpp on ette teada, ja suures osas ka teekond finaalini – need, ja paljud teised žanrifilmid mängivad oma koodides kõrge äratundmisprotsendiga, mis võimaldab meil filmi vastava(te) žanri(te) esindajana identifitseerida. Teises osas on ehk eksperimentaalne filmikunst, kus mõjuvahenditena kasutatakse ärritust ja eksitamist, ning mille eesmärk on lõhkuda või tundmatuseni moonutada juba tuttavaid koode ja allkoode.

Tuttavliku ja uudse piirjooned asuvad, olenevalt filmikogemusest, erineva taustaga inimestel eri kohas. Need, kes end filmikunstiga kursis hoiavad, teavad enam-vähem ka seda, mida on juba tehtud ja mida mitte. Loomulikult ei saa seda kõigilt oodata, kuidas aga on filmifestivali žüriiga, eriti kui on kõne all Cannes? Sellise kaliibriga hindamiskomisjon peaks olema nendes küsimustes orienteeritum, kui nad sel aastal tundusid olevat. Mitmed auhinnatud lavastajad – Assayas, Dolan, Farhadi, Mendoza – on teinud märksa paremaid filme kui tänavused. Mitmed paremad filmid jäid tähelepanuta. Auhinnaotsustel võib olla tegelikku võimu kirjutada filmid ajalukku või sealt välja. Cannes’i põhižüriis oli üheksa inimest, neist viis näitlejat (Donald Sutherland, Vanessa Paradis, Valeria Golino, Mads Mikkelsen ja Kirsten Dunst), kolm režissööri (George Miller, Arnaud Desplechin ja Lázló Nemes) ja üks produtsent, iraanlanna Katayon Shahabi. Alates 2011. aastast on žürii soolist võrdõiguslikkust jälgitud üsna täpselt, aga alati veidi meeste kasuks – eranditult on kuuel viimasel aastal olnud koosseisus viis meest ja neli naist. Olen alati arvanud, et näitlejad filmide hindamiskomisjonis on üks kaootiline kontingent. Tundub, et nad võivad hinnata kõrgelt pigem traditsioonilisemaid filme, millel on selge narratiiv ja tugevad rollid, ennekõike selgepiirilised peaosad ja (anti)kangelased. Võib-olla kõlab see alusetu üldistusena, mis ei kehti kindlasti kõigi kohta, aga siin on üle poole liikmetest näitlejad, nii et sellisel statistikal on kindlasti teatud otsustusjõudu.

Ootamatu lõhe

Ootamatu erisus auhinnatud filmide ja varasemate favoriitide vahel võib näida ka maitseküsimusena ning selle arvamuse kummutamiseks tuleb appi võtta statistika. Cannes’i filmifestivali ajal ilmub jooksvalt mitu prestiižset kriitikute edetabelit, valime neist kaks. Üks on ametlik, Screen Internationali festivaliaegse päevaväljaande punkti­tabel, kus filmidele annab jooksvalt hindeid kümme tippkriitikut, pluss Screen International ise. Hindamine toimub neljapunktisüsteemis. Teine on mitteametlik, kriitikute endi kokku pandud edetabel, mis on seotud veebisaidiga Todas las Criticas ja koondas sel aastal tabelisse 46 kriitikut. Kõrgeim hinne kümme punkti.

Kui panna neis kahes tabelis filmid paremusjärjestusse, on pilt ootamatu ja üllatav. Auhindu saanud kaheksast filmist jõuab esikümnesse mõlemal juhul vaid Cristian Mungiu „Lõpueksam“ (4. ja 8. koht), Screen Internationali kümnendal kohal on Palmioksa laureaat, Ken Loachi „Mina, Daniel Blake“, TLC tabeli üheksas aga parima režissööritöö auhinna saanud „Isiklik poodleja“. See on kõik. Kuhu jäid siis ülejäänud?

Festivali vältel oli kriitikkond tegelikult väga positiivselt meelestatud, kuigi kvaliteet langes viimases kolmandikus tuntavalt. Õhus oli ootust ja lootust ning taastunud usku filmikunsti võimalustesse. Mängulistest ja vaimukatest filmidest puudust ei olnud. Sakslanna Maren Ade tragikomöödia „Toni Erdmann“ näitab, kuidas meeleheitele viidud isa loob viimase päästva õlekõrrena endale alter ego Toni Erdmanni, et taastada purunenud suhe tütrega, kes on libisemas jäädavalt korporatiivse maailma hakklihamasinasse. Filmi viimane pooltund on ehk kõige võimsam episood kogu festivalil nähtud valikust. Mainitud Screen Internationali tabelis sai film kõigi aegade kõrgeima keskmise tulemuse (3,7) ja oldi kindlad, et kui ei õnnestu naisel nüüd üksi seda Palmioksa kätte saada (Jane Campion võitis ainsa naisena 1993. aastal, aga kahasse Chen Kaigega) siis tuleb vähemalt mõni suur preemia. Kui „Toni Erdmann“ laskus edukalt grotesksesse janti, siis Jim Jarmuschi „Patersoni“ koomika oli väga delikaatne ja peen isegi tema kohta. Lugu ühest bussijuhist, kes elab oma pisiasjades täpset ja pealetükkimatult meeldivat elu koos tüdruksõbra ja koeraga, meenutas mulle jaapani dokfilmi „Jiro näeb sušit unes“ („Jiro Dreams of Sushi“, David Gelb, 2011), kus peategelase, kuulsa sušikoka Jiro filosoofia on filmis sõnastatud nõnda: „Kui oled endale ameti valinud, mattu töösse, armu sellesse. Ära virise. Elu tuleb pühendada oskuste lihvimisele, selles on edu saladus.“ Ka filmi peategelase Patersoni (Adam Driver) elu võib siin filmis näha kui elamisoskuse järkjärgulist korduse kaudu lihvimist. Jarmusch pole iial varem olnud ise lähemal selle filosoofia rakendamisele kinolinal, ja kaugemal lääne kultuuriruumi arusaamadest filmikunstist. Klassi näitasid ka vanameistrid. Peale ühe kõrvalprogrammis linastunud, 87aastase Alejandro Jodorowsky uue, sürrealistliku ja vaimustava autobiograafia „Lõputu poeesia“ („Poesia sin fin“) oli võistlusprogrammi üks ehk šokeerivamaid teoseid legendaarse Paul Verhoeveni „Elle“, mis rikub iga hea tava reeglit selles küsimuses, kuidas peaksime defineerima ja kujutama vägistamist, seksuaalset ambivalentsust ja vabadust. Ainus põhjus, miks parima naisnäitleja auhinda ei võitnud Isabelle Huppert Elle’i rolli eest, on ilmselt see, et teda on juba omajagu pärjatud. Selle asemel anti auhind filipiini näitlejale Jaclyn Josele, kelle südamlikku esitust filmis „Ma’ Rosa“ (Brillante Mendoza) kippus varjutama tõsiasi, et tegemist on narkokaubandusega tegelema hakanud matrooniga, kes jääb politseile vahele ja peab hakkama end võimalikust karistusest iga hinna eest välja lunastama. Moraalses plaanis ei suuda ma lõpuni kaasa tunda inimesele, kes ei mõista valitud professiooniga kaasnevaid ametiriske.

Mõlema Rumeenia uue laine superstaari Cristian Mungiu ja Cristi Puiu (kes muuseas pidid teineteist vihkama) uued filmid on suurepärased realistlikud lood elust, suhetest ja moraalist. Mungiu vähemalt võitles endale ka auhinna välja filmiga „Lõpueksam“, kus noore tüdruku ründamine otse kooli ees päise päeva ajal sunnib tüdruku isa astuma samme, milleks ta enne ehk poleks suuteline olnud. Mungiu kuvatud korruptiivne tsunftisuhete maailm toob ehk Nõukogude aja teravalt meelde neile, kes seda mäletavad. Puiu „Sieranevada“ aga oli kolmetunnine meistriteos patriarhaadi surma järel klaustrofoobsesse korterisse kogunenud perekonnast, kes peab korraldama ühe iidse ärasaatmisrituaali.

Samuti loeksin huvitavate, ent tunnustamata jäänud filmide hulka kaks prantsuse linateost, mis olid mõneti väga sarnased. Nii Alain Guiraudie kui Bruno Dumont on alati flirtinud absurdiga, nii ka nüüd. Guiraudie „Jääda vertikaalseks“ („Rester vertical“) rabab vaatajat sellega, kuidas eemaletõukav ja liigutav võivad käia käsikäes selles eneseotsingu (või enese täieliku kaotamise) loos. Dumont oli täiesti endaga vastuvoolu minnes aga teinud puhta slapstick-komöödia „Ma Loute“, kus ta pilab osavalt nii prantsuse ja maailma filmiajalugu kui ka iseennast. Absurdne ja groteskne ajalooline draama kannab kõik klišeed hõbekandikul vaataja ette ja valab need siis ketšupiga üle. Bon appétit! Igaühele küll ei maitsenud, oli reaktsioonist aru saada.

Koomiku surm

Mis iseloomustab kõiki neid nimetatud filme? Ade, Jarmusch, Verhoeven, Puiu, Guiraudie, Dumont … Need filmid ei leidnud äramärkimist ja kõigis neis on olulisel kohal huumor. „Ma Loute’i“ lauspalaganist läbi filmide „Jääda vertikaalseks“, „Elle“ ja „Toni Erdmann“ kohati lõikava absurdini ja Jarmuschi „Patersoni“ delikaatselt muigama ajava toonini. Nali oli tänavu kõikjal, välja arvatud lõpptulemuses.

Sõna, mida tabasin end võistlusfilme vaadates tänavu korduvalt kasutamast oli „jant“, ja tundus, et ka inimesed vajasid vabanemist, mingit ventiili ja olid nõus naljaga kaasa minema. Tundub, et samal lainel olid näiteks kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ žürii esindajad (nende hulgas ka Ruben Östlund ja Jessica Hausner), kes andsid peaauhinna filmile, mis toetus vägagi huumorile, põhjanaabrite soomlaste pehmele arthouse-hittfilmile „Naeratav mees“ („Hymyilevä mies“ – soojale loole Soome 1950. aastate poksijast Olli Mäkist, kelle poksimatšile valitseva maailmameistriga hakkab vahele segama armastus.

Võidufilmidest võib ainukesena humoorikaks pidada võidufilmi „Mina, Daniel Blake“. Ken Loachi sotsiaalkriitika on tihti olnud pikitud musta huumoriga – „Riff-Raff“ (1991), „Mu nimi on Joe“ („My Name is Joe“, 1998), või „Ericut otsides“ („Looking for Eric“, 2009) on selle veenvaks tõestuseks. „Daniel Blake“ on paljuski naasmine talle tuttavate liistude juurde, ja kriitika meelepaha pole minu meelest suunatud ei Loachi ega ka filmi, vaid selle pihta, et oleks leidnud ka midagi innovaatilisemat kui „Loach oma tuntud headuses“. Samal ajal on „Daniel Blake“ auhinnafilmidest minu arvates ainus täistabamus. Emotsionaalne, südamest tehtud üleskutse muutusele, mis on kohati tapvalt naljakas (peaosalist Daniel Blake’i mängib koomik Dave Johns, kellega selles Sirbis ka intervjuu) ja järgmisel hetkel nii kurb ja liigutav, et pisaratele suutsid vastu panna vähesed. Oluline sotsiaalne sõnum annab filmile vajaliku kaalu ja ehk on see preemia sammuks olukorra paranemisele Briti töötukassasüsteemis. Kahju ainult, et Loachi teenitud triumfi kipub varjutama ülejäänud otsuste ebakompetentsuse tõttu tekkinud vihane reaktsioon.

Tõemonopol

Kui eelmise aasta žürii esimeestelt Ethan ja Joel Coenilt küsiti, miks otsustati palmioks anda „Dheepanile“ (Jacques Audiard, 2015), mida ei peetud ka kohe kindlasti peafavoriidiks, vastasid nad napilt: „Sest me pole kriitikute žürii.“ Tundub, et tänavu tõelisuseks saanud konflikt on küpsenud juba mõnda aega. Ometi oli kriitikute maitse vastupidiselt tava­arusaamale seekord märksa rahvalikum kui žürii oma. Meedia hüsteeriline reaktsioon paneb mõtlema selle üle, et kuigi meedia jäme ots on kriitikute käes, piisab vaid neile isepäisest vastuastumisest tekitamaks neis tunnet, et justkui ainult nende valdusse kuuluv tõemonopol hakkab käest libisema. Tegelikult sellist asja muidugi pole. Kirjutistega luuakse küll filmidele sobilik metatekst nende filmide käsitlemiseks ja analüüsimiseks tulevastel kümnenditel, aga samal ajal võib nüüd näiteks „Toni Erdmanniga“ tekkida olukord, mida spordikeeles kirjeldatakse umbes nii: tõeliselt andekas saksa sportlane oli tegelikult selles võistluses parim, aga tuli lõpuks kuuendaks. Kas ajalool on sellele aega raisata? Kas kirjutistega on võimalik päästa meistriteos unustusest? Tuleb anda selleks oma parim.