Viimane kangelane suurel ekraanil

Rašid Nugmanov: „Viktor Tsoi ütles, et ta ei oska ega taha filmis mängida. Mina kinnitasin, et ta ei pea näitlema, vaid olema tema ise.“

LEONID PAVLJUTŠIK

7. kuni 10. novembrini toimuvad Viktor Tsoi filmipäevad on pühendatud kultus­filmi „Nõel“¹ linaletuleku 30. aasta­päevale. Vene rokkbändi Kino liider Tsoi mängib selles filmis peaosa. „Nõel“ mõjus plahvatusena, tegi lõpu stagnaaja filmile ning andis võimsa tõuke filmikunsti arengule laguneva Nõukogude Liidu vabariikides. Tallinnas juhatab Tsoi filminädala filmid sisse „Nõela“ režissöör Rašid Nugmanov.

„Nõel“ kasvas välja lühifilmist „Jahhai“,² mille tegite veel instituudis õppides. Seal ilmuvad esmakordselt ekraanile „mitteformaalid“ Kintšev, Grebenštšikov, Maik Naumenko ja Tsoi. Kuidas sattusite VGIKi üliõpilasena kõrvalistele suletud muusikamaailma?

See oli suletud pühendamatutele. Tänu oma vanemale vennale kasvasin mässulise muusika keskkonnas. Kuulasin Elvis Presleyt, Chuck Berryt, Little Richardit, hiljem tulid Beatles ja Rolling Stones. Kirjutasin isegi dokumentaal-kunstilise romaani muusikalisest subkultuurist … Otsustasin põrandaalusest rokist filmi teha. Sain tuttavaks Alissa liidri Kostja Kintševiga, kes elas meie ühika lähedal koos Boriss Grebenštšikoviga (Akvarium) ja kellele ma korraldasin bändiproovi sildi all VGIKis illegaalse kontserdi. Hakkasin käima Leningradis ja tegelaskuju valima. Kintšev helistas minu juuresolekul Tsoile: „Me teeme filmi, tule sina ka.“ Kohtusime Tsoiga tänaval ja kõndisime rokiklubini. Kui kohale jõudsime, olime juba semud. Pärast said meist lähedased sõbrad. Inimliku kontaktita, muusikute usalduseta, ei oleks filmid ilmavalgust näinud.

Kas Tsoi nõustus kohe „Nõelas“ mängima?

Ta ei pidanud end näitlejaks ega olnudki seda. „Jahhai“ ettevalmistamise ajal ütles Tsoi, et ei oska ega taha filmis mängida. Mina kinnitasin, et ta ei pea näitlema, vaid olema tema ise. Viktor andis järele, kuid ootas juhtnööre. Ta vaatas tollal palju Bruce Lee filme ning oli tegelnud kolm aastat treeneri juhendamisel idamaiste võitluskunstidega. Selgitasin talle, et Bruce Lee ei näitle, vaid jääb alati iseendaks, kaklused, kus ta osaleb, on aga päris kaklused. Tegu ei ole filmitrikkidega, ta lihtsalt oskab seda väga hästi. „On ka niisugune Ameerika iidol nagu James Dean. Tema jäi filmis psühholoogilisi osi mängides samuti iseendaks. Meie ühendame sinu tegelaskujus Bruce Lee ja James Deani.“ Asi hakkas edenema. Samal põhimõttel tegutsesid kaadris teisedki, kes polnud professionaalsed näitlejad, näiteks tõlkija ja muusik Pjotr Mamonov, kellele see oli esimene filmiosa, ning Kino sõber arhitekt Marina Smirnova.

Kas mõistsite, et teete kultusfilmi?

Selles polnud kahtlustki, aga me ei teadnud, kas kinokomitee selle vastu võtab. Isegi palju süütumad filmid jäeti tollal aastakümneteks riiulile vedelema. „Nõelas“ on mingid nurgatagused, kuivanud Araali meri, peategelaste hulgas leidub päevavargaid, bandiite ja narkomaane, keda mängivad amatöörid, sealhulgas Tsoi ja Mamonov, kes olid kantud musta nimekirja. Ma ise olin kindel, et filmi vastu ei võeta. Otsustasin endamisi, et ei hakka midagi ümber tegema, ei jäta välja ühtki kaadrit. Pangu parem riiulile. Tollal toimis Nõukogude Liidus nn samizdat’i võrgustik, mille kaudu levitati põrandaaluste bändide helikassette. Kavatsesime samal moel levitada oma filmi videokassettidel. Minu hämmastuseks tuli NSVL Riikliku Kinokomiteelt palve teha kõigest üks parandus: kustutada filmi lõpust irooniline tiiter „Pühendatud Nõukogude televisioonile“. Mina seda ei teinud, sest „Nõelal“ oli festivalidel menu. 1988. aastal näidati filmi suure menuga Odessas, maailma esilinastus aga oli 1989. aastal Berliini filmifestivalil. Almatõs joosti filmi esilinastusel uksed maha. Rahvast oli tulnud palju rohkem, kui saali oleks mahtunud. Selle kõige tõttu oli filmi nüri keelustamine problemaatiline. Pealegi olid ametnikud demoraliseerunud. Varem kartsid nad NSV Liidus midagi lubada, sest ideoloogilise apsu puhul oleksid nad saanud vastu päid ja jalgu. Perestroika-aastail valitses vastupidine olukord: ohtlik oli midagi ära keelata. Filmi poolt oli filmiteadlane Kirill Razlogov, kes juhtis kinokomitees vastuvõtukomisjoni. Ta veenis asjamehi, et see on filmikunsti uus sõna. Pärast edukat kinolevi sai „Nõelast“ üks laenutatumaid filme, Tsoi aga nimetati ajakirja Sovetski Ekran küsitluse põhjal 1989. aasta parimaks näitlejaks. Muuseas, ta lõi pika puuga nõukogude filmikunsti korüfeesid.

Kas teil oli plaanis teha midagi koos Viktor Tsoiga ka edaspidi? Võib-olla „Nõel 2“?

See lugu oli meil juba läbi töötatud: „Nõela“ järg pidi algama kaadrist, kus Mamonovi kirurg õmbleb operatsioonisaalis haavatud Morot ja süstib talle morfiini. See loba ei kohustanud meid siiski millekski. Tõsiselt ei arutanud me kunagi kavatsust teha „Nõelale“ järg. Koos Tsoiga tahtsime teha aga midagi küll, näiteks „Päikese lapsed“, „Seitsme samurai“ omamoodi tõlgendus, oli juba ettevalmistamisel. Ühtaegu tegime koostööd nimeka Ameerika produtsendi Ed Pressmani ja kirjanik William Gibsoniga, küberpungi isaga, NSV Liidu kodusõda käsitleva antiutoopia loomiseks. Varuks hoidsime lugu Almatõ kesklinna lõngustest. Viktor Tsoi surm tõmbas kõigile neile plaanidele kriipsu peale.

Elasin sõbra ja mõttekaaslase surma väga rängalt üle. Täiskasvanuna ei olnud ma veel nutnud. Kui olin saanud Tsoi surmateate, hakkasin nutma.

Kuidas suhtute sellesse, et Tsoi nime ja loomingu ümber on viimastel aastatel puhkenud tõeline filmibuum? Hiljuti tuli välja Kirill Serebrennikovi „Suvi“,³ järjekorras on veel kaks filmi Tsoist. Kas teil ei ole olnud soovi ise oma sõbrast film teha?

Mulle on tehtud korduvalt ettepanek Tsoist film teha. On öeldud, et kes siis veel, kui mitte mina, kes ma teda hästi tundsin. Aga just seepärast, et ma tundsin Tsoid hästi, ei hakka ma kunagi temast filmi tegema. Me olime Viktoriga liiga lähedased, nii loominguliselt kui ka inimestena. Eluloofilmi režissööri ja peategelase vahel peab olema mingi distants, muidu võid näitleja hauda ajada etteheidetega, et ta ei suuda täielikult ümber kehastuda. Ja kuidas mängida Tsoid, kes ise kunagi ei näidelnud laval, ekraanil ega elus? Seda distantsi on muide delikaatselt hoidnud Serebrennikov. Mingeid õudusi, mida juba enne filmi väljatulekut ennustasid Boriss Grebenštšikov ja Andrei Tropillo, ma „Suvest“ õnneks ei leidnud. Serebrennikov ei ürita jätta muljet, nagu oleksid ekraanil tegelik Viktor Tsoi ja reaalne Maik Naumenko, keda ta ei tundnud. Ta on loonud mingi paralleelse reaalsuse, oma fantaasiamaailma, avaldades armastust ja tänu neile inimestele ja sellele muusikale, mille nad meile päranduseks jätsid.

Mis puutub filmi, mida teeb Aleksei Utšitel, siis suhtuvad paljud, mina kaasa arvatud, sellesse mõttesse negatiivselt. Lugu muusiku surnukirstust, mida veetakse Leningradi, ei paista just hea maitse näitena. Ma soovitasin Utšitelile, et ta mõtleks teisele projektile, rokkbändi Kino tegelikule loole, või filmile mis tahes muu süžeega, mille Tsoi kõige lähedasemad inimesed saaksid heaks kiita. Utšitel ei ole aga nõuannet kuulda võtnud ja jätkab oma filmi tegemist, vaatamata asjaolule, et autoriõiguste valdajad keelavad tal kasutada oma nime ja Tsoi muusikat. Keda aga huvitab praegu anonüümne täispikk film surmaga lõppenud liiklusõnnetusest?

Tõlkinud Mait Eelrand

1 „Игла“, Rašid Nugmanov, 1988.

2 „Йя-Хха“, Rašid Nugmanov, 1986.

3 „Лето“, Kirill Serebrennikov, 2018.