Vat lupsadi, luusangadi …

Jaak Lõhmus

Seoses „katkestuse kultuuriga” Eesti filmikunstis kargas millegipärast esimesena meelde labajalavalsi saatelaulu algus. Umbes niiviisi „siitsiiradi” ongi meie mängufilmitegu ja -lugu läbi saja aasta hüpeldes-kareldes kulgenud.

Esimene katkestus
Alguses läks kõik enam-vähem ilusti. Kinematograaf jõudis Tallinnasse ja Tartusse tänu ettevõtlikele inimestele ja keiserlikule raudteele vähem kui aastaga pärast Pariisi esimest kinoseanssi. Filmikatsetusteni läks eestlastel küll natuke kauem aega kui naabritel: soomlaste esimene mängufilm „Salaviina-ajajad” („Salaviinanpolttajat”, Louis Sparre, Teuvo Puro) valmis aastal 1907, Johannes Pääsukese „Karujaht Pärnumaal” esilinastus 1914. aasta veebruaris.
Esimese katkestusena mobiliseeritakse Pääsuke 1915. aastal Vene kroonusse. Noor mundrikandja oskab  tagalateenistuses end laveerida päevapiltniku ja filmimehe ameti juurde, kuid sõjast tagasi ta ei jõua. Pääsukese unistus omatehtud mängufilmidest „Jüri Rumm” ja „Kalevipoeg” elab edasi tänu filmimehe sugulaste mäletustele.
Force majeure’i tõttu kaotatud talentidest hääbus prantsuse filmigeenius Jean Vigó (1905–1934) tiisikusse, olles valmis saanud vaid kaks ja pool filmi, soome mängufilmi tulevikulootus Nyrki Tapiovaara (1911–1940) hukkus Talvesõjas nädalapäevad enne vaherahu sõlmimist. Eesti tegijaist jäämegi kahjuks ette kujutama, missugused filmilavastused oleksid võinud valmida andeka teatrimehe Jaan Sauli (1936–1966) stsenaariumikatsetuste järgi.

Hoovõtt ja uus kollaps
Järgmistest Eestis lavastatud mängufilmidest on üksnes kirjalikud teated, filmid pole säilinud. Kümme aastat pärast Tartus lavastatud poliitilist pilalugu „Karujaht Pärnumaal” väntavad  Valter Palm, Johannes Loop ja Konstantin Märska Tallinnas „esimese rahvusliku suurfilmi” (aadellikult kõlav „suurfilm”, saksa „großfilm”, tähendab tänapäevamõistes lihtsalt „täispikka mängufilmi”) „Mineviku varjud” (1924), mis viib vaataja maarahva muistse vabadusvõitluse aega. Film ei ole alles, aga fotode järgi tundub see olevat „takkuspeafilmide” nagu „Hundiseaduste aegu” (Olav Neuland, 1984) ja „Malev” (Õ-Fraktsioon, 2005) eelkäija.
Kõige viljakamad on meil aastad 1929–1930. Kuna mitmeid toona valminud filme pole võimalik enam algusest lõpuni vaadata, oleks võimatu hakata reastama kõiki õnnestumisi-ebaõnnestumisi, aga säilinud filmidest on professionaalsemad „Tšekaa komissar Miroštšenko” (Paul Sehnert, 1925), „Noored kotkad” (Theodor Luts, 1927) ja „Kire lained” (Vladimir Gaidarov, 1930).
1932. aastal linastub Theodor Lutsu viimane kodumaal tehtud film, „laulu-muusika-heli-kõnefilm” „Päikese lapsed”.  Lutsu kogemus tõestab, et Eestis käib helimängufilmi tootmine üle jõu: uus tehnika on kallis ja turg liiga ahas, et kulutatud raha tagasi teenida. Professionaale on napilt ja välisturgudele pääsemine lootusetu. Riik toetab üksnes ringvaadete tootmist. Theodor Luts leiab tööd Soomes, tõustes nn Soome Hollywoodis (nii nimetatakse 1930. aastaid Soome filmitööstuses) juhtivaks operaatoriks.
1930. aastate lõpus liigub valitsusringkondades idee rajada rahvuslik propagandafilmitööstus ja riiklik kinolevivõrk, kuid samm-sammult peale tungiv okupatsioon ja seejärel maailmasõda jätavad Eesti filmindusse oma purustava jälje.
„Päikese laste” ja järgmise eestikeelse mängufilmi „Elu tsitadellis” (1947) Tallinna esilinastuse vahele jääb peaaegu täpselt viisteist aastat kestev paus. „Elu tsitadellis” võttegrupis oli ainult üks inimene, kes töötanud Eesti filminduses enne 1940. aastat, Lenfilmi operaatori Sergei Ivanovi assistendiks degradeeritud rohkem kui 20aastase kogemusega kaameramees, filmilavastaja ja -produtsent Konstantin Märska. Film on aga eestikeelne ja eesti näitlejaid käidi kinos vaatamas hea meelega.

Gastroll-režissööride aeg  ja selle lõpp
Järgnenud aastatel, mida toonases Nõukogude Liidus on nimetatud ka „väheste filmide ajaks”, jõuab Eestis linale veel kaks Herbert Rappapordi ja sõbralike Lenfilmi kineastide teostatud lavastust: „Valgus Koordis” (1951) ja „Andruse õnn” (1955). Tallinna Kinostuudio oli selleks ajaks valmis tootma oma jõududega esimest täispikka mängufilmi „Jahid merel”, (Mihhail Jegorov, 1955).
Lavastajatoolil olid enamasti mehed, kellest mõned leidsid Eestis uue kodumaa: Mandrõkin, Nevežin jt. Kui sisu kõrvale jätta, loodi tehniliselt ja majanduslikult neil aastatel baas uue põlvkonna filmiloojate tulekuks. Kogu „rahvuslikku” filmindust finantseeris teadagi NSV Liidu Kinokomitee, ühtegi teist võimalust filminduse rahastamiseks ei saanudki olla.
1960. aastate algupoolel jõudsid esimeste iseseisvate filmilavastusteni Kaljo Kiisk, Leida Laius, Jüri Müür, Veljo Käsper, Valdur Himbek, seejärel Grigori Kromanov ja Arvo Kruusement. Aastatel 1962–1968 valmis Eestis keskmiselt kolm mängufilmi aastas ja selliseks jäi Eesti mängufilmitootlikkus veel tükiks ajaks. Kui palju saab üldse ära öelda ja kunsti uuendada kolme mängufilmiga aastas, on omaette küsimus. Üsna arusaadav, et sel perioodil räägitakse eesti mängufilmist üldises kultuurikontekstis kui „suurest üksiklasest”. Nii mõnigi stsenaarium jääb filmiks saamata, mõndagi pannakse riiulisse ootama paremat aega.
Uue laine  mängufilmipõlvkond
1970. aastate teisel poolel tuleb eesti filmi uus lavastajapõlvkond, kelle nimed on lugejal poole sajandi tagustega võrreldes küllap natuke selgemini meeles: Olav Neuland, Mark Soosaar, Peeter Simm, Helle Karis, Valentin Kuik, Peeter Urbla, jätkab veel Jaan Tooming. Uued tulijad pidid konkureerima koos eelmise perioodi klassikutega Tallinnfilmis ühes aastas võimalikule kolmele mängufilmi „ühikule”. Mõnel õnnestus see paremini kui teisel, palju jäi tegemata. Missugune oleks meie pilt 1980. aastate algupoole eesti mängufilmist, kui Olav Neuland oleks saanud „Corrida” asemel teostada „Öölendurid”, Helle Karis enne „Nukitsameest” „Poiste tantsud” või Mark Soosaar sellesama „Öölendurid” või siis omaenda filmikavandid „Teekonna maailma lõppu”  ja „Tantsu aurukatla ümber”? Milline klassik küll ütles, et iga film on kavatsuste kalmistu?

Tallinnfilmi lõpp ja uued katkestused
Hardi Volmeri debüüt „Tulivesi” (1994) jääb Tallinnfilmi märgi all valminud viimaseks mängufilmiks. Algab erastuudiote võidukäik, aga Eesti filmimaastikku 1990. aastate teisel poolel võib nüüd takkajärele kirjeldada Andrzej Wajda mängufilmi pealkirja appi võttes – maastik pärast lahingut. Sõltumatud produtsendid otsivad filmidele välismaiseid finantseerijaid ja levitajaid, vahel midagi ka leitakse. Kombineeritakse pisukest riigiabi sponsorite toega. 1995. aastast alustab päästev kultuurkapital. Kui 1994. aastal jõudis linale ime läbi kolm mängufilmi, siis 1995. aastal ainult üks, Yleisradio osalisel toel valminud „Ma olen väsinud vihkamast” (Renita ja Hannes Lintrop).
Aastal 1996 oleme nullis, ei linastu ühtegi kodumaist mängufilmi.
Aastal 1997 valmib Hardi Volmeri „Minu Leninid”, 1998 Sulev Keeduse „Georgica”.  Mõned väikese eelarvega filmid tulevad veel ja 2000. aastal on meil taas null mängufilmilinastust. Kui tõmbakski siia joone?

Edasi nullindatest
2001. aastast tänini on esilinastuvate kodumaiste filmide arv järjest kasvanud, ehkki aastad pole olnud vennad.
Esimest poolsajandit Eesti mängufilmiloos lõhkus kaks geopoliitilist katastroofi ehk siis Esimene ja Teine maailmasõda (koos kaasnevate tegurite ja mõjudega). Eesti riigi iseseisvuse taastamine viimasel veerandsajal aastal on kaasa toonud (osalt) paratamatuid majanduslikke  ja kultuurilis-ideoloogilisi katkestusi, kindlasti ka ekslikke otsuseid.
Pikema analüüsitagi on selge, et Eesti filmindus ei saa 2010. aastatel jätkata samas tootmismahus nagu 1970. ja 1980. aastatel ehk kolme-nelja täispika mängufilmiga aastas.
Ainumõeldav mängumaa järjepideva arengu ja mitmekesisuse tagamiseks on garantii 5–10 mängufilmi tootmiseks aastas.