Vastulause – Filmiteadlase asjus

LAURI KÄRK

Jaak Lõhmus avaldas 4. detsembri Sirbis vastulause¹ nädal varem ilmunud Aljona Suržikova usutlusele vene filmiloolase Pjotr Bagroviga.² Nimelt leiab Lõhmus sellest usutlusest kummalise ajakirjandusliku kaasuse, siinkirjutaja vaherepliigis kõlanud Lõhmuse nime, mis rasvases kirjas ajalehe veergudel esitatult justkui vahepealkirjaks on tõstetud.

Jaak Lõhmus küll kinnitab repliigis öeldut (et Lõhmus pole filmiteadlane), samas aga püüab leida mingeid talle teada olevaid endisaegseid ridade vahele peidetud mõistaandmisi (et Kärk omakorda on filmiteadlane), küsides retooriliselt, kas minu oletatav torge pole tabanud torkajat ennast.

Kinnituseks viitab ta siinkirjutaja artiklile „Eesti film kohtub eesti kirjandusega”³ Karl Ristikivi osalemisest EV 20 stsenaariumikonkursil 1937. Ja sellele, et ma seejuures Lõhmust ei nimeta. Tõesti, Lõhmuse poolt Ristikivi mainimise fakti mittemärkamine on minu hingel. Ettekande teksti Sirbis avaldades lisasin vastava õienduse kohe teksti alguses joonealuses märkuses. Kui see mingil põhjusel leheveergudele ei jõudnud, ei peaks küsima põhjust minult.

Samuti oli mu teksti rõhuasetus mujal – eesti filmi ja eesti kirjanduse võimalikul kohtumisel a. D. 1937. Milline võinuks olla eesti film, kui kontaktid tippkirjandusega saanuks alguse juba esimese iseseisvuse päevil?

Filmiteaduses ja filmiajaloos pole tähtis üksnes ühe või teise fakti nimetamine, vaid ka oskus seda mõista ja mõtestada. Paraku ei teadnud ma seejuures Lõhmusele osutada, vastasel korral olnuks see kujukaks näiteks, kuidas ei osata näha seda, mis on otse silme ees – nagu fotograaf filmis „Blow-Up“ (Michelangelo Antonioni, 1966), võiks siin kõrvutuse tuua. Mõelda vaid, sellises suurusjärgus looja, nagu oli seda Karl Ristikivi, pealekauba suur filmihuviline – tõesti, suisa ajalooline hetk!

Paraku lõppes eesti filmi kohtumine eesti kirjandusega 1937. aastal just nii, nagu see lõppes. Ühe realiseerimata jäänud ajaloo asemel teostus teine. Endistviisi teelahkmel seisev Ristikivi osales aasta hiljem ühel teisel võistlusel. Teadagi, see oli Looduse romaanivõistlus ning teadagi, et „Tuli ja raud“ kuulutas uue ande tulekut filmi asemel hoopis eesti kirjandusse …

Nüüd tänu Pjotr Bagrovile Gosfilmofondist leitud „Laenatud naese“ juurde. Oli ju Sirbi usutlus, millele Lõhmus reageeris, just sellest ajendatud. Ning just Lõhmus omakorda see, kes tõstatas küsimuse, et kas see ikkagi saab olla eesti film.⁴ Tõsi, me eristame esimesi Eestimaal filmitud kaadreid (Rootsi kuningas Tallinna reidil edasi Peterburi sõitmas, aprill 1908) ning esimesi eestlase poolt filmitud kaadreid, Johannes Pääsukese Utotškini lendamise jäädvustamist Tartus aprillis 1912. Võime siia lisada veel esimese nimepidi teada eestlase jäädvustamise filmilindile – selleks oli Georg Lurich, kummalisel kombel samuti aprill, ainult et 1904 (järgnevalt ka Georg Hackenschmidt 1905).

Mängufilmiga on lugu keerukam. Mängufilmi kultuuriline kuuluvus ei taandu üksnes kaamera taga seisja või režissööri rahvusele, mängufilm on meeskonnatöö, kollektiivne looming (nagu seda siis, aasta tagasi, kommenteeris raadios ka Karlo Funk). Nii on „Laenatud naene“ tänu peaosalistele Paul Pinnale ja Alfred Sällikule kindlasti ka osake kultuuriloost. Peale Estonia teatri juhtivjõudude jäädvustuse, unikaalse võimaluse osa saada meie sajanditagusest näitekunstist, milles näen „Laenatud naese” olulisimat väärtust, nihutab antud ekraanitöö meie mängufilminduse alguse ka vähemalt aasta varasemasse aega.

1 Jaak Lõhmus. Filmi(teadus)loolistest (uus)avastustest, Sirp, 4. XII 2015.

2 Aljona Suržikova. Detektiivitöö arhiivis, Sirp, 27. XI 2015.

3 Sirp, 9. XI 2012.

4 Jaak Lõhmus. Kelle oma on „Laenatud naene“?, Sirp, 14. XI 2014.