Vambola Velli-Vällik 3. III 1937 – 6. IX 2022

Lahkunud on Eesti Televisiooni ja Eesti Telefilmi kauaaegne helirežissöör Vambola Velli-Vällik.

Vambola Velli-Vällik pühendas filmi­kunstile 43 aastat. Ta töötas Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis aastatel 1959–2002. Olles aastatel 1960-61 uudistetoimetuse autojuht, ehitas ja sisustas Vambola Eesti Televisiooni esimese filmivõteteks vajaliku helibussi. Üsna pea sai temast helitehnik ja helioperaator. Alates 1970. aastast tegutses ta Eesti Telefilmis ja televisioonis helirežissööri ja muusikalise kujundajana kuni aastani 2002.

Poisikesest peale tundis Vambola huvi elektroonika, fotograafia ja muusika vastu. 12aastaselt ehitas ta oma esimese raadiovastuvõtja. Kuna 1970. aastatel nappis fotograafiaalast kirjandust, kirjutas ta õpiku „Fotograafia noortele“. Kõik need huvialad viisid Vambola pärast kolme aastat armeeteenistust Novaja Zemlja tuumapolügoonil tööle alles äsja alustanud Tallinna Televisiooni stuudiosse. Vambola on oma pika ja väga huvitava tööelu jooksul olnud filmigrupile alati hea partner ja teinud koostööd selliste režissööridega nagu Sulev Nõmmik, Hagi Šein, Andres Sööt, Mati Põldre, Dorian Supin, Mark Soosaar, Jüri Sillart, Vello ja Virve Aruoja. Helirežissöörina oli ta tegev üle saja dokumentaal-, muusika- ja mängufilmi juures. Olgu mainitud vaid mõned: „Hamlet“ (1970), „Noor pensionär“ (1972), „Siin me oleme“ (1978), „Jaan Oad“ (1982), „Ratastoolitants“ (1986), filmid Arvo Pärdist „Siis sai õhtu ja sai hommik“ (1989) ja „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan“ (2015), „Mina, Lennart Meri…“(1993), „Griša“ (1996). Erilist heameelt valmistas Vambolale aastatel 1989–1997 Arvo Pärdist tehtud salvestiste, kuid siiani kasutamata jäänud ajalooliste materjalide korrastamine koostöös Dorian Supiniga.

Alates 1982. aastast oli ta Eesti Kinoliidu liige, 1989. aastal pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase nimetuse.

Hagi Šein: „Vambola oli professionaal, iga võttegrupi raudvara nii tundlikus asjas nagu filmiheli kord on. Teada oli, et Vamps tuleb alati toime, ka täbaras olukorras ja rasketel võtetel. Kolleegina oli ta soe ja väga eetiline mees, temast õhkus heatahtlikkust, muhedust ja optimismi, ikka valmis lugusid rääkima, sageli kerge skepsise ja irooniaga kildu viskama või mõne elutarga lausega üllatama. Talle vastu tulles kohe pidid naeratama, sest tema silmades oli enamasti sära ja näos naerukurd. Helge mees oli ja mälestus temast on ka helge.“

Eesti Televisioon

Eesti Kinoliit

Eesti Filmi Andmebaas

Ärasaatmine Pärnamäe krematooriumist 12.09 kl 12.30.

Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht