Valguse ja varju maailm

Graafiline romaan „Hukkunud Alpinisti hotell“ järgib nii algset romaani kui ka selle ekraniseeringut, kuid pakub oma uues formaadis ainulaadse tõlgenduse.

LAURENCE BOYCE

Graafilised romaanid on ekraniseeringuks viljakas pinnas. Peale enesestmõistetavate inspiratsiooniallikate nagu DC ja Marvel on palju esoteerilisemaid filme, mille puhul tuleb nende sarnane päritolu üllatusena. Cannes’i Kuldse Palmioksa laureaat „Adele’i elu“¹ või David Cronenbergi „Vägivaldne minevik“² alustasid oma elu samuti koomiksina.

Tavapärane on ka vastupidine liikumine – graafilise romaani kujul antakse uuesti välja proosateoseid ja vahel ka filme. Nagu koomiksiekraniseeringute puhulgi, on tihti tegemist üsna mõttetu ettevõtmisega, mis võib küll pakkuda haarava kunstilise elamuse, aga ei võta midagi huvitavat ette selle meediumi võimalustega, millesse kunstitekst tõlgitakse. On ka märkimisväärseid erandeid. Näiteks ei keegi teine kui Robert Crumb on adapteerinud esimese Moosese raamatu, mis tõi kaasa süüdistuslaine seksi ja vägivalla liigse kujutamise eest, kuigi Crumb on peaaegu sõna-sõnalt kujutanud seda, mis piiblis kirjas.³ Paul Karasiki ja David Mazzucchelli koomiksiversioonis Paul Austeri „Klaaslinnast“⁴ kasutatakse meisterlikult visuaali, selleks et laiendada Austeri kurikuulsat postmodernistlikku stiili. Kunstnikud Andrzej Klimowski ja Danusia Schejbal pakuvad aga peadpööritavat visuaalset väljundit Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“⁵ sürrealistlikele elementidele.

„Hukkunud Alpinisti hotelli“ adaptsiooni puhul tuleb Veiko Tammärvel tegelda kahe meediumi tõlkimisega, sest ta arvestab teadlikult sellega, et tõlgendab nii vendade Strugatskite romaani kui ka Grigori Kromanovi filmi (mille stsenaariumi on samuti kirjutanud Strugatskid). Ehk on just viimane kujundanud paljude ettekujutuse sellest loost – oma kitšiliku esteetikaga, mis on jätnud kustumatu jälje nii Eesti filmiajalukku kui siinse vaatajaskonna mällu. Oma tõlgenduses vähendab Tammjärv teatud veidramaid ebamaiseid momente, mida on läinud kümnendite jooksul selle loo narratiiviga tihedalt seostama hakatud, ning tõstab esile karmimat noir’ilikku stiili. Neile vähestele, kes pole asjaga kursis, ütlen tutvustuseks, et lugu keskendub politseiinspektor Glebskyle, kes leiab end pealkirjas nimetatud hotellist keset jahmatama panevat müsteeriumi. Ümbritsetuna arvukatest kummalistest külalistest ja sündmustest avastab Glebsky peatselt, et kõik pole nii, nagu paistab ning hakkab mõistma, et on midagi, mille selgitamiseks on vaja enamat kui taevast ja maad.

Ootuspäraselt on Veiko Tammjärve värvigamma summutatud. Peale musta kasutatakse paneelis enamasti veel vaid üht värvi.

Repro

„Hukkunud Alpinisti hotelli“ üheks kestvamaks väärtuseks on žanrite pidev segamine. Ühest küljest on lool kõik klassikalise whodunit-krimiloo jooned: kamp gangstereid, detektiive ja imelikke asju ajavaid müstilisi võõraid kinnises keskkonnas võiksid väga vabalt kuuluda Agatha Christie maailma. Kui hiljem avalduvad loo käigus ulmeelemendid, on need teravaks kontrastiks loo algusosa realistlikule kulgemisele. Kuigi see võib kaasa tuua ebaühtluse, on loo ootamatud pöörded pidevaks üllatusallikaks ning pakuvad (kohati kibedat) avastusrõõmu. Glebsky on üllatusliku sündmustiku foonil tüüpiline kangekaelne ja külmavereline detektiiv. Isegi maavälisuse tõendid on temale justkui pusletükid, mis tuleb asetada oma kohale.

Peidetud ja müstikasse kalduvad ideed on Tammjärve esteetikas omal kohal, sest ta kasutab pidevalt – ja andekalt – valgust ja varju. Karakterid on joonistatud paksu musta joonega ning näevad välja vaata et impressionistlikud (kuigi paljud neist on kohe äratuntavad, näiteks Glebsky väljanägemises on ilmselgelt silmas peetud näitleja Uldis Pūcītist). Tammjärv kasutab julgelt pimedust, kartmata täita raame mustaga, millest paistavad välja vaid mõned piirjooned. See on varjude, müstika ja varjatud saladuste maailm. Siluetid seostuvad film noir’i sünge realismiga, aga eriti osa visandlikumate karakterijooniste puhul ka mingisuguse ebamugavustundega, et kõik pole päris korras. Raamatu stiil meenutab kohati Frank Milleri „Sin City“ (1991-1992) jutusarja, kus samuti segatakse karmi realismi fantastikaga.

Ootuspäraselt on Tammjärve värvigamma summutatud. Peale musta kasutatakse paneelis enamasti veel vaid üht värvi, tavaliselt eredat veripunast või ehataeva purpurit. See range lihtsus on tihti rabav ja täisvärviplokid mõjuvad muidu monokroomsel foonil julgelt kontrastsena. Taas on siin mindud vastanduseni: lihtne ja külalislahke maailm, kus kõik on ilmselge ja turvaline, põrkab kokku tundmatusega, kus pimeduses luurab midagi muud.

Kuigi raamatus on esiplaanile tõstetud detektiivlugu, on siin ka grandioosseid efektistseene. Laviini, mis eraldab loo tegelased muust maailmast, kujutatakse üle mitme lehekülje, kui tegelase nimi kaigub üle kogu sealse piirkonna mõneti ähvardaval moel.

Loo lõpp on suurejooneliselt troostitu. Mõistatus lahendatakse, aga sellega koos hävitatakse ka imelisus. Kogu sünguse ja müstika juures pakub Tammjärv ka kuivalt humoorikaid momente. Kui bernhardiin Lel kannab Glebsky koti tema tuppa, näeme ta mõttemullis konti, mis teda tehtud korraliku töö eest on ees ootamas. Isegi inimeste – ja teiste – maailmas, kus tegude motiivid ja moraal on ähmased, on ikkagi kohta ka ühele tegelasele, kelle eesmärk on lihtne ja selge.

Tammjärve adaptatsioon on märkimisväärne esteetiline saavutus, mis näitab tema arvestatavaid kunstnikuvõimeid. Aga „Hukkunud Alpinisti hotelli“ sellise uusversiooni edu põhjuseks pole vaid Tammjärve võime näha originaalloo komplekssust ja nüansse, vaid ka arusaamine, kuidas see kõik edukalt panna valitud uude formaati. Originaalromaani ja selle põhjal tehtud filmi elemendid on loosse põimitud küll kogu raamatu vältel, kuid välja tuleb ainulaadne tõlgendus, mis pakub värske vaatenurga müstika ja identiteedi teemadele, mis on originaalloo keskmes.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „La vie d’Adèle“, Abdellatif Kechiche, 2013.

2 „A History of Violence“, David Cronenberg, 2005.

3 Robert Crumb, The Book of Genesis. W. W. Norton & Company, 2009.

4 Paul Auster, Paul Karasik, David Mazzucchelli, Paul Auster’s City of Glass, Avon Books 1994; Paul Auster, City of Glass. The New York Trilogy. Faber & Faber, 1987.

5 Andrzej Klimowski, Danusia Schejbal, Mihkail Bulgakov’s Master and Margarita. Metro Media, 2008. Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita. 1966-1967.