Valged kuldsed mehikesed

Miks tuleb suhtuda tõsiselt filmilevitajate Oscari-haipi1

TEET TEINEMAA

Taas on kätte jõudnud aeg, mil Ameerika filmiakadeemia mõjuvõim pressib sisse uksest ja aknast. Ava ükskõik milline leht, vaata Facebooki uudiseriba või tee vahelduseks lahti telekas, ikka puutud otsapidi kokku ka Oscari-haibiga. Esitatud sõnum paneb paratamatult tundma, et sel aasta tuleb kevad teisiti ja kohe-kohe on toimumas midagi eriti vahvat, progressiivset ning masse ühendavat. Ometi teame kõik, et selle joovastava ühisosa loomise tuhinas sõlmitakse meid üha rohkem lahti nendest, kellest võõrandumise kaudu seda ühisosa ülal hoitakse. Erinevalt Timo Dienerist, kes leiab, et mingit poliitikat ei ole Oscarite tagant mõtet otsida,² leian vastupidi: Ameerika filmiakadeemia auhinnad paistavad silma eriti riukaliku poliitikaga, kus progressiivse klantspildi taga peitub spetsiifiline konservatiivne meelestatus. Siinkohal ei ole rõhk sõnal „konservatiivsus“, sest miks ei võiks üks kollektiiv anda välja auhindu oma maailmavaatest lähtuvalt, vaid sõnal „riukalik“, kuna püütakse jätta muljet, et auhinnatakse filmimaailma edasipüüdlikumat osa. Seega ei ole Oscarid mingi swedbanklik annan-võtan auhinnaraha-amatöörlus, kus ei suudeta ära otsustada, kas toetatakse konservatiivseid või liberaalseid väärtusi, vaid kindlatest põhimõtetest lähtuva maailmavaate propageerimisega.

Las parem võidab! Suure tõenäosusega võidabki

Tänavu on kõrvalejääjad moodustanud eriti hääleka leeri, kuna näiteks kahekümne näitlejanominatsiooni hulgast ei leia ühtegi mittevalget. Vaatamata sellisele ebaproportsionaalsusele heidab Diener mõneti üllatuslikult aga ette just auhinnatseremoonia boikoteerijatele (neist kuulsaim Will Smith), et igasugused rassismisüüdistused ise on ebaproportsionaalsed. Pealegi juhib akadeemiat mustanahaline naine, seega on otsused tehtud tema käe all, väidab Diener. See, et Dienerit intervjueeriv saatejuht pöörab tähelepanu asjaolule, et akadeemias on 94% valgenahalisi ja 77% meesterahvaid keskmise vanusega 62 aastat, lükatakse nagu möödaminnes ümber väitega, et uurimine pärineb 2012. aastast.³ Nüüd aga on juba aasta 2016. Seega on sellega asi ants!?

Julgen siiski pakkuda, et ehk mängib akadeemia juhi Cheryl Boone Isaacsi mustanahalisusele vaatamata rolli ka asjaolu, et 51 liikmega juhatuses on peale tema veel ainult üks mittevalge liige, kes valiti kohale alles möödunud suvel.⁴ Ehk avaldab avaldab filmiakadeemia president osalt seetõttu ka ise kahetsust, veelgi enam, ta „süda on murtud“ etnilise mitmekesisuse vähesuse üle nominentide seas.⁵ Diener ei oska küll öelda, kui suur hulk akadeemia ligi 6000 liikmest on rahvusvähemuste esindajad. Seda ei saa talle ka ette heita, sest pehmelt öeldes ei kiputa nende näitajatega just ülemäära eputama. Siiski väljendab potentsiaalset suhtarvu fakt, et Ameerika režissööride gildi 4000 liikmest moodustasid kõikide vähemuste esindajad mõni aeg tagasi alla 3%.⁶ Vahepeal on kvootidega kõvasti vaeva nähtud ja jõutud 8%ni, kusjuures naisterahvad võivad eriti uhked olla, kuna moodustavad ametivendade kõrval juba suisa 14%.⁷

Kas maitse üle ikka ei vaielda?

Kuigi järgmised väited pärinevad 2011. aastal ilmunud artiklist ja võivad seega mõne arvates olla ammu minetanud oma aktuaalsuse, ei ole minul küll mingit alust uskuda, et möödunud viie aastaga oleks olukord kardinaalselt muutunud. Jonathon Saia väidab artiklis „Kas Oscarid loevad?“,⁸ et Oscari-edu tagab ennekõike haip, mida luuakse väljaannete reklaami kaudu ja selle abil, et filmitutvustustel viidatakse alati tagasi varasematele Oscari-võitudele ning nominatsioonidele. Tekib suletud ring, kust vaatavad aasta-aasta järel vastu samad näod. Saia toob näiteks Harvey Weinsteini, kes oli tema artikli kirjutamise ajaks suutnud võita oma produtseeritud filmidele sadade nominatsioonide kõrval suisa 75 Oscarit. Usun, et siia kõrvale võib vabalt paigutada ka Walt Disney oma 32 Oscariga, eriti kui pidada silmas, et ainult režissööridega piirdudes ei ole D. W. Griffithil, Orson Wellesil, Howard Hawksil, King Vidoril, Alfred Hitch­cock­il, Stanley Kubrickul, Akira Kurosawal, Fritz Langil, Sam Peckinpah’l, Arthur Pennil, Rainer Werner Fassbinderil, Werner Herzogil, Ridley Scottil ja Spike Leel olnud ülemäära põhjust isiklikult galaetendusel kohal käia.

Saia toob välja mõned põhjused, mis tagavad edu parima filmi Oscari võitmisel. Kuna näitlejate osakaal on akadeemikute hulgas suurim, siis võidavad parima filmi auhinna alati filmid, kus näitlemistöö on kesksel kohal. Nalja ei maksa siiski teha, kuna komöödiate seast on läbi aegade valituks osutunud vähem kui kümme. Küll aga on komöödianäitlejal hea võimalus saada Oscar, kui ta esitab draamarolli. Saia nimetab Robin Williamsit „Heas Will Huntingus“ („Good Will Hunting“, Gus van Sant, 1997), Dan Akyroydi filmis „Sõidutades Miss Daisyt“ („Driving Miss Daisy“, Bruce Beresford, 1989), Eddie Murphyt „Unistuste tüdrukutes“ („Dreamgirls“, Bill Condon, 2006) ja Mo’Nique’i filmis „Precious“ (Lee Daniels, 2009). Nendele võib kindlasti lisada Tom Hanksi Pauluseks pöördumise filmidega „Philadel­phia“ (Jonathan Demme, 1993) ja „Forrest Gump“ (Robert Zemeckis, 1994). Siiski on komöödia üks kahtlane žanr ja edu ei pruugi tuua isegi õnnestunud karjääripööre, mõelgem siinkohal vaesele Jim Carreyle, kes paistab juba ammu silma korralike ja tõsiste rollidega.

Saia leiab, et lisaks heale näitlemisele tuleb kasuks, kui sa mängid tegelast, kellel on erivajadus, kes tantsib või laulab, on joodik, on kuidagi seotud holokaustiga või on „rikutud naine“, mida iganes see ka konkreetses filmis ei tähendaks. Hea on, kui näitleja on läbi teinud füüsilise transformatsiooni. Viimane on eriti edukas, kui ilus (naine) muutub inetuks, näiteks nagu Charlize Theron „Koletises“ („Monster“, Patty Jenkins, 2003). Saia toob välja, et kindlasti ei tohi Oscarit ihkav inimene olla avalikult gei, ent kui sa oled hetero, siis kiidab akadeemia sind igati „julgustüki“ eest, mida kujutab endast gei mängimine (Annette Bening, Philip Seymour Hoffman, Sean Penn, Hilary Swank, Heath Ledger, Jake Gyllenhaal, ja Felicity Huffman). Saia väidab, et ainuke avalikult geist näitleja, kellel on Oscaritel hästi läinud, on Ian McKellen, kuna ta pole mitte ainult tunnustatud Shakespeare’i loomingu esitaja, vaid ka piisavalt vana, et mitte olla enam avalikkuse silmis n-ö seksualiseeritud.

Etenda stereotüüpi

Kui hetero saab geid mängida suhteliselt lihtsalt, siis teise nahavärvi esindajad valgete mängimisega nii kergelt läbi ei löö – kui meenutada kas või jubedust nimega „Valged tibid“ („White Chicks“, Keenen Ivory Wayans, 2004). Mustnahaliste edu pant Oscaritel seisneb seega ennekõike ühiskonnas valitsevate rassistereotüüpide kinnitamises. Saia kirjutab, et 2011. aastaks oli näitlemise eest Oscari võitnud viis mustanahalist naist ja kaheksa meest, kes kehastasid sportlasi, toimetulekutoetuse eest elavaid emmesid, teenijannasid, sõdureid, politseinikke, töömehi, šarlatane ja meelelahutustöötajaid. Nüüdseks on naisi seitse ja lisandunud taas teenijanna (Octavia Spencer) ja – üllatus-üllatus – ka ori (Lupita Nyong’o).

Stereotüüpe esitab ka näiteks 2006. aastal parima filmi Oscari võitnud „Kokkupõrge“ („Crash“, Paul Haggis, 2004), mille sõnum on lühidalt kokkuvõttes: „Ära muretse, me kõik oleme rassistid!“. Kuigi „Kokkupõrke“ auhinna põhjal võib eeldada, et filmi praegusaegse rassismiproblemaatika käsitlus väljendab suuresti ka akadeemia arusaama asjast, tasub siinkohal mainida, et film kipub olema üliedukas ka kõikvõimalikes halvimate parima filmi Oscari võitnud filmide nimekirjades.⁹ Tema põhikonkurent selles rallis on üldjuhul akadeemia teine lemmik rassifilm „Sõidutades Miss Daisyt“, kus on kujutatud rikka juudi ja mustanahalise sohvri vastastikku rikastavat läbisaamist. Sellelt pinnalt ei ole vist raske mõista, miks leiab Ameerika filmiinstituudi ja Sight and Soundi filminimekirjade tipust suhteliselt vähe Oscariga pärjatud linateoseid.

Vahet pole?

Dustin Hoffman leiab antud teemat kommenteerides, et tegu on lihtsalt ühe vaimse rassismi avaldumisvormiga ning et suurem probleem on pigem sellise rassismi avaldumine elus, kui politseinikud surmavad tihti põhjuseta mustanahalisi noormehi.¹⁰ Elu ja kunsti vahele võrdusmärki tõmbamata saab siiski esitada ka julgema seisukoha: filmid mõjutavad meid (muidu me neid ju ei vaataks). Seega: kas olukord, kus mustanahaliste inimeste panust filmikunsti hinnatakse Oscari-vääriliseks siis, kui see kordab ühiskonnas levinud stereotüüpe,¹¹ ei toeta just nimelt sedasama vaimset rassismi? Samuti ei kõla hästi kraad nõrgem väide, et probleem seisneb pelgalt selles, milliseid kujutluspilte me tahame tulevaste põlvede jaoks kultuurimälus talletada. Kui ma kunagi mõtlesin, miks filmiteadus väldib Oscarite temaatikat ja miks uurijad ometi oma elevandiluust tornist alla ei tule ning laiema üldsusega ühte jalga ei astu, siis mõistan ma nüüd, et seda teemat ei ole võimalik käsitleda ilma haibimasinasse hagu juurde lisamata.

1 Tõesti, selline võõramaine reklaamistrateegia vajabki võõristust esile kutsuvat väljendit.

2 Timo Diener, Madis Aesma ja Indrek Vaheoja, Timo Dieneri filmisoovitused. Kõik järgmised viited Dienerile on samast intervjuust. http://r2.err.ee/v/hommik/timo_soovitab/saated/fd834682-cfd1-413b-bbb8-b412497fd450/timo-dieneri-filmisoovitused

3 Vt ka http://www.latimes.com/entertainment/envelope/oscars/la-et-unmasking-oscar-academy-project-20120219-story.html

4 http://www.dailymail.co.uk/news/article-3409594/The-Academy-Motion-Picture-Arts-Sciences-Board-Governors-just-TWO-non-whites-51-elected-members.html

5 http://www.radiotimes.com/news/2016-01-19/academy-president-heartbroken-and-frustrated-about-lack-of-ethnic-diversity-in-oscar-nominations

6 Shohat ja Stam Unthinking Eurotsentrism.

7 http://www.dga.org/The-Guild/Diversity-FAQ.aspx

8 Jonathon Saia, Do Oscars Really Matter. Kõik järgnevad viited Saiale pärinevad samast artiklist.

9 Vt http://www.filmcomment.com/article/extended-trivial-top-20/ http://blogs.indiewire.com/theplaylist/every-best-picture-oscar-winner-ranked-best-to-worst-20140224?page=1

Ranked: Every Oscar Best Picture Winner from Worst to Best

http://www.azcentral.com/story/entertainment/movies/2015/02/17/worst-best-picture-oscar-winners/23568625/

http://www.moviefone.com/2015/05/06/best-picture-oscar-winners-ranked/

10 http://www.bbc.co.uk/news/entertainment-arts-35370284

11 Stereotüüpsust kinnitavad ka Dieneri mainitud filmid nagu „Omakandi poisid“ („Boyz ’n the Hood“, John Singleton, 1992), mis kujutab getovägivalda, ja „Tuulest viidud“ („Gone with the Wind“, Victor Fleming, 1939), kus Hattie McDaniel kehastab kõige ehtsamat mammy’t, mis eufemistlikult väljendudes ei ole näitlejale just kõige inspireerivam roll.