Vaikimine kuld

Tänavusel Oscarite galaüritusel juhtus nii mõndagi erakordset, ent kahjuks jääb sealt kummitama vägivallaintsident – näotu isegi siis, kui oli lavastatud.

TRISTAN PRIIMÄGI

Oscarite mänguväljak oli nominentide faasis kirju ja mitmekesine ega andnud küll kuidagi aimu, et selja taga on kogu maailma filmindust korralikult pärssinud koroona-aastad. Majesteetliku rahuga kulgevad nii ulmefilm „Düün“, revisionistlik vestern „Koera võim“ kui ka Haruki Murakami teose ekraniseering „Drive My Car“.1 Žanrifilmide mängulisust kuvavad eri vaatenurgast klassikalise muusikali uusversioon „West Side’i lugu“, vähem klassikalise kõhediku uusversioon „Luupainaja allee“ ja düstoopiline must komöödia „Ära vaata üles“.2 Oscarite paisutatud sentimenti ja raskuste ületamise triumfi pakuvad nii biograafiline „Kuningas Richard“, autobiograafiline „Belfast“ kui ka indie-pärl „CODA“.3 Ja suurmeistri Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsa“4 sasib nostalgial sarvist kinni ja raputab seni, kuni sealt on välja pudenenud tundeid kogu vikerkaare ulatuses. Igal filmihuvilisel on nende hulgas omad lemmikud ja ilmselt ka paariad, aga ei saa väita, et ses nimekirjas poleks olnud mitme­kesisust, seda enam et ära said mainitud vaid peamise kategooria, parima filmi nominendid. Õhtu tõi nii kinnituse kujunenud favoriitide osas, aga oli ka piisavalt ootamatusi, seda nii asjasse puutuvates küsimustes kui ka muus.

Ootused ja lootused

Paras segadus on selle tänavu osaliselt kaadri taga määratavate auhindade uue süsteemiga, sest kui lülitasin end ülekande alguses Hollywoodi lainele, selgus, et „Düün“ oli juba võitnud mitmes kategoorias kokku neli auhinda: parima heli, muusika, montaaži ja kunstnikutöö eest. Imeilus algus – ja õhtu jooksul lisandus veel kaks: parim operaator Greig Fraser ja parimad eriefektid. Tunnustus teeb meele rõõmsaks eriti seetõttu, et natuke oli karta konservatiivsemat lähenemist, kuna tehniliselt on tegemist poole filmiga, s.t esimese osaga. Nagu tehnilise poole auhindade puhul ikka, peab vaatama, kui kõrgele (ja kas üldse) küünditakse nende n-ö kunstilisemateks peetud olulisemate kategooriate puhul. „Düüni“ tänavune edu annab alust loota, et teise osaga kandideeritakse edukamalt ka põhipreemiatele. Denis Villeneuve’i ulme-eeposed liiguvad aga järjekindlalt peavoolu heakskiidule lähemale: kui „Saabumine“5 võitis ühe Oscari heli eest ja „Blade Runner 2049“6 kaks tükki operaatoritöö (Roger Deakins) ja eriefektide tõttu, siis nüüd kombineeriti need kõik ja lisati veel kolm. Muidugi, ka „Düüni“ sarjale on Villeneuve’i sõnul mõeldud teha kolm osa. Meenutagem siinkohal võrdluseks kas või „Sõrmuste isanda“ saaga kolmandale filmile7 osaks saanud ühtteist auhinda.

Ulmefilm „Düün“ tuli võitjaks enamikus tehnilistes kategooriates, tuues ära kokku lausa kuus Oscarit parima heli, muusika, montaaži, kunstnikutöö, kaameratöö ja eriefektide eest. Timothée Chalamet (pildil) peaosalise Paul Atreidese kehastamise eest nominatsiooni ei saanud.

Kaader filmist

Ootuspäraste võitude alla võib liigitada ka kõik neli näitlejaauhinda. Pole ilmselt kellelegi saladus, et Ameerika filmiakadeemial (see koosneb suures osas ka näitlejatest) on nõrkus reaalsete inimeste kehastamise vastu kinolinal. Kuni selleni, et päris inimestel põhinevatel filmikarakteritel on fiktiivsete ees selge eelis, mis on kahjuks hakanud tublisti mõjutama ka näitlejate rollivalikut. Tõesti: miski pole sama dramaatiline kui järjekordne teos, mis „põhineb tõestisündinud lool“. Kui nominente vaadata, siis on nii nais- kui ka meespeaosa kategoorias päris inimestega seotud viiest lausa kolm rollisooritust ning neile võis seetõttu ennustada ka võitu. Naispeaosa konkurentsis pälvis eelnenud kampaania käigus mõningat tähelepanu ka Kirsten Stewart printsess Dianana filmis „Spencer“8, aga lõpuks pälvis auhinna siiski juba mõnda aega favoriidistaatuses püsinud Jessica Chastain, kes kehastab tuntud telejutlustajat filmi „Tammy Faye silmad“9 nimiosas. Siin tuleb mängu veel üks huvitav tegur, mis just naisnäitlejate valiku puhul võib tulemust mõjutada. Tundub, et mingis äraspidi languse ja lunastuse narratiivis eelistatakse kauneid naisi, kes on end rolli nimel koledaks teinud ja seeläbi justkui „alandanud“ Ameerika ühiskonnas, kus ilu on tõesti enamasti vaid nahapaksune. Vaatajal on võimalus tunda tema kui meist parema langemise üle kahjurõõmu ja vaataja käes on ka andestuse võti, et tõsta ta fööniksina tagasi endistesse kõrgustesse. Stewartil oli ehk keeruline konku­reerida, sest ta kehastab küll psühholoogilist lagunemist, aga välispidiselt näeb ta Diana rollis välja ilusam kui varem. Chastain seevastu triivis groteski kummi­maskide, paksu meigikorra ja kunstküüntega, pannes meid selle kõige alt otsima (ja leidma) Tammy Faye sisemist ilu. Oscari võitsid ka need, kes olid Chastainile need kihid peale ladunud (parim meik ja soeng). Saatuse iroonia, et aasta parima meigitöö tulemusena nägi Chastain välja umbes samasugune, nagu üks tema tänavusi konkurente Nicole Kidman ilma igasuguste proteesideta. Kidman sai küll nominatsiooni Lucille Balli kehastamise eest filmis „Ricardode elu“10, aga tema plastiline kirurg ära­märkimist ei leidnud, kuigi ka tema sundis meid oma subjekti maski tagant otsima sisemist ilu.

Meespeaosa üheks tugevaks kandidaadiks oli ka Benedict Cumberbatch oma latentse geikauboi osatäitmisega filmis „Koera võim“, aga suurfavoriidiks peeti siiski Will Smithi Venus ja Serena Williamsi tennisetreenerist isa Michaeli rollis. Märgiliseks ei osutunud aga Smithi esimene Osacri-võit, vaid napilt enne seda aset leidnud ja tegelikult kogu õhtu varjutanud intsident: Smith kõndis koomik Chris Rocki etteaste ajal lavale ja andis talle kõrvakiilu, kuna Rock oli teinud talle täiesti tavapäraselt maitsetu nalja Smithi naise Jada Pinkett-Smithi aadressil. Järgnes üks viimase aja kummalisemaid Oscari-gala momente, kui Smith kohapealt Rocki veel ebatsensuursete sõnadega kostitas ja auhinnakõne ajal emotsionaalselt pealtnäha täiesti koost lagunes. Sellest hetkest peale pole eriti veebis muust räägitudki ning arvamused, kas intsident oli tõene või lavastatud, lähevad keskelt lahku nagu Punane meri Moosese käsu peale. Aeg annab arutust ja eks ole järgmiste päevade jooksul näha, millise selgitusega keegi lagedale tuleb. Kahju ainult tõesti, et mitmed märkimisväärsed saavutused seetõttu üsna tähelepanuta jäid. Näiteks on märkimist väärt mõlema kõrvalosa laureaadid: naiskõrvalosa sai Ariana DeBose („West Side’i loo“ seitsmest nominatsioonist ainuke võit) kõigi aegade esimese musta geinaisena, meeskõrvalosa läks aga kurdile Troy Kotsurile viipekeelse rolli eest filmis „CODA“. Ta on üldse teine kurt näitleja, kellele on nii suur tunnustus osaks saanud. Esimest korda õnnestus see Marlee Matlinil 1986. aastal peaosa eest filmis „Vähema jumala lapsed“11 ja Matlin teeb ka „CODAs“ suure­pärase rolli Kotsuri abikaasana.

Tühjad pihud

Iga Oscari-gala järel loetakse kokku ka need, kelle püüdlusi tabas ebaõnnestumine. Mulle valmistas pettumuse, et Paul Thomas Andersoni „Lagritsapitsal“ ei õnnestunud võita ühtki preemiat kolmest, aga ega film sellest halvemaks lähe. Ilmselt on see üsnagi vabalt voolav teos konkreetsemate võidufilmide kõrval siiski liiga laialivalguv. Jaapanlaste „Drive My Car“ tegi nominentide väljakuulutamisel ilmselt kõige enam rõõmu ootamatute äramärkimiste tõttu parima filmi, režissööri ja mugandatud stsenaariumi kategoorias (ligi kolmetunnine jaapanikeelne film – kas tõesti?), kuid lõpuks võideti see üks, millele võidi tegelikult ka loota – parima rahvusvahelise filmi auhind. Pettumuseks on seda raske nimetada, aga veel mõni auhind oleks olnud tore jätk Aasia filmikunsti hiljutisele edukäigule pärast korealase Bong Joon-ho „Parasiidi“12 ja hiinlanna Chloé Zhao „Nomaadimaad“13.

„CODA“ kaluriperekonnas võib näha mõlemat tänaseks näitleja-Oscari saanud kurti näitlejat: Troy Kotsur (keskel vasakul) võitis parima meeskõrvalosa kuldmehikese tänavu, Marlee Matlin (keskel paremal) aga naispeaosa Oscari 1986. aasta filmiga „Vähema jumala lapsed“. Nende lapsi mängivad filmis Emilia Jones (vasakul) ja Daniel Durant (paremal).

Pressifoto

Suurelt kaotas aga voogedastusplatvorm Netflix, kelle aastaid kestnud püüdlused (ja ilmselt ka megainvesteeringud) võita Oscar parima filmi kategoorias ei teostunud ka nüüd. Veelgi enam: seni ette kujutatud nähtamatu sein voogedastusplatvormide ja Ameerika filmiakadeemia vahel joosti maha küll, aga hoopis teisest lõigust, kui keegi oleks osanud oodata. Parima filmi võitis küll VOD-firma, aga selleks ei osutunud mitte Netflix, vaid Apple TV, kelle tiiva alla võetud „Sundance’i“ hitist, Ameerika indie-filmist „CODA“ sai mõneti ootamatult õhtu põhiauhinna laureaat. Net­flixil oli võistlustules lausa kolm tugevat kandidaati: „Ära vaata üles“, „Kadunud tütar“ ja „Koera võim“. Kaks esimest jäid vastavalt nelja ja kolme äramärkimisega mõlemad nulli peale, „Koera võim“ oli aga lausa 12 nominatsiooniga üks õhtu põhilisi favoriite, ent sai lõpuks vaid ühe võidu, seda küll parima režissööri kategoorias Jane Campionile. See on Campioni teine Oscar pärast parima stsenaariumi auhinda tema tuntuima filmi „Klaver“14 eest peaaegu 30 aastat tagasi. Naiste võim oli üldse võrdlemisi märkimisväärne, sest ka võidufilmi „CODA“ lavastaja Sian Heder oli üldse kolmas naislavastaja Kathyn Bigelow’ ja Chloé Zhao järel, kelle filmile on osaks saanud peamine Oscar.

Kuldne mitterääkimine

„CODA“ viis ka mõtted mitterääkimise või rääkimata jätmise motiivile tänavusel Oscari-galal. Peaauhinna võitis film, kus räägitakse ilma sõnadeta, aga see puudujääk kompenseeritakse emotsionaalse panusega, mis on selline, et raske on „CODA“ algusest lõpuni kuiva silmaga ära vaadata. Viipekeele teema tuleb sisse ka parima rahvusvahelise filmi auhinna saanud jaapani filmis „Drive My Car“, kus üks näitetrupi osatäitjatest, korealanna Lee Yoon-a (Park Yu-rim) on kurttumm ning suhtleb ja näitleb ainult viipekeeles, esitades filmis vähemalt kaks nii jõulist viipekeelset monoloogi, et on isegi raske uskuda, kuidas olnuks võimalik saavutada samasugune efekt keelt traditsiooniliselt kasutades. Mõlemas filmis räägitakse oma lugu osalt vaikuse jõu kaudu, kui aga sama üritati teha auhinnatseremoonial, oli tulemus vastupidine. Asi, millest õigupoolest vaikiti, oli Ukraina sõda. Kõige suurema tähelepanuavaldusena ilmus ekraanile kuldne kiri, mis kutsus üles kuldsele vaikusele – vaikimisminutile Ukraina toetuseks. See vaikus viis arusaamisele, et vaikimine on ju tegelikult rääkimise vastand, seega mitterääkimine. Üleskutset vaikida saatis teemaviide #standwith­ukraine – seisame vaikuses ega räägi sellest, mis toimub. Üks õhtu juhtidest Amy Schumer, kes oli kuuldavasti teinud suuri pingutusi, et tseremoonial antaks videosilla vahendusel sõna ka Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile, pidi oma plaanist siiski loobuma, kuna produtsendid hakkasid ilmselt värisema. Schumer väljendas oma meele­paha paari salvava torkega à la „Ukrainas on genotsiid ja inimõigusi tallatakse jalge alla, aga läheme nüüd oma õhtuga edasi“. Paar viidet hoidsid Ukraina teema küll silmapiiril: Daniel Kaluuya ja H.E.R. kandsid teadustajatena Ukraina värve ja Francis Coppola lõpetas oma sõnavõtu hüüdega „Viva Ukraine!“. Meie vaates sai Ukraina sel õhtul siiski suure kaotuse osaliseks. Võib ju vaielda, et pole õige aeg ja koht, aga siiani pole Ameerika filmiakadeemiale olnud liigne politiseeritus probleem – Ukraina on aga kauge ja Vene oht abstraktne.

Eks siis peame ise selle töö ära tegema ja hoidma tähelepanu suurel plaanil ja olulistel asjadel, selle asemel et lõputult arutada, kas üks must mees andis teisele kere peale meelega või kogemata.

1 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „The Power of the Dog“, Jane Campion, 2021; „Drive My Car“, Ryûsuke Hamaguchi, 2021.

2 „West Side Story“, Steven Spielberg, 2021; „Nightmare Alley“, Guilermo del Toro, 2021; „Don’t Look Up“, Adam McKay, 2021.

3 „King Richard“, Reinaldo Marcus Green, 2021; „Belfast“, Kenneth Branagh, 2021; „CODA“, Sian Heder, 2021.

4 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021.

5 „Arrival“, Denis Villeneuve, 2016.

6 „Blade Runner 2049“, Denis Villeneuve, 2017.

7 „The Lord of the Rings: The Return of the King“, Peter Jackson, 2003.

8 „Spencer“, Pablo Larraín, 2021.

9 „The Eyes of Tammy Faye“, Michael Showalter, 2021.

10 „Being the Ricardos“, Aaron Sorkin, 2021.

11 „Children of a Lesser God“, Randa Haines, 1986.

12 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

13 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

14 „The Piano“, Jane Campion“, 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht