Ühe kuritegeliku sõja lugu

„Riigisaladus“ näitab ilmekalt, kuidas äärmuslikus olukorras võib ka demokraatlik õigusriik muutuda indiviidi suhtes repressiivsüsteemiks.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Riigisaladus“ („Official Secrets“, Suurbritannia-USA 2019, 112 min), režissöör Gavon Hood, stsenaristid Gregory Bernstein, Sara Bernstein ja Gavin Hood, operaator Florian Hoffmeister, heliloojad Paul Hepker ja Mark Kilian. Põhineb Marcia ja Thomas Mitchelli raamatul „Spioon, kes püüdis peatada sõda: Katharine Gun ja salajane plaan sanktsioneerida rünnak Iraagile“ („The Spy Who Tried to Stop a War: Katharine Gun and the Secret Plot to Sanction the Iraq Invasion“). Osades Keira Knightley, Ralph Fiennes, Rhys Ifans, jt.

Vilepuhumisest ehk salajase loomuga, ent potentsiaalselt illegaalse või ebaeetilise informatsiooni avalikuks tegemisest on viimase kümnendi jooksul räägitud palju. Nii avalikkuses kui kinolinal. Näiteks WikiLeaksi asutajast Julian Assange’ist valmis 2013. aastal põnevik „Viies võim“,1 Ameerika Ühendriikide riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) üleilmse jälgimistegevuse kohta tõendeid lekitanud Edward Snowdenist biograafiline draama „Snowden“ (Oliver Stone, 2016), Afganistani ja Iraagi sõda puudutavaid dokumente WikiLeaksile jaganud Chelsea Manningust tänavu dokumentaal „XY Chelsea“ (Tim Travers Hawkins, 2019). Iraagi sõja seaduslikkus on ka „Riigisaladuse“ keskseks küsimuseks, sest ligi kümme aastat enne Assange’i, Snowdenit ja Manningut ümbritsenud meediakära lekitas Briti meediale plahvatusliku sisuga salajase kirja Briti luure heaks töötanud Katharine Gun.

2003. aasta jaanuaris oli sõjaline konflikt Saddam Husseini mõrvarliku režiimiga alles kavandamisel. Ameerika Ühendriigid koos liitlastega, neist lähimaks Tony Blairi juhitud Suurbritannia, otsisid sissetungile juriidilist alust. Hiina keele tõlgi Guni postkasti potsatas ühel hommikul kiri NSA luuretöötajalt Frank Kozalt. Selle sisuks oli laias laastus abipalve otsida pealtkuulamise kaudu komprat kuue ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme ametnike kohta nende mõjutamiseks. Sedasama staatust ajas kohalik diplomaatiline korpus agaralt ning lõpuks ka võidukalt 2020. ja 2021. aastaks taga ka Eestile. Massihävitusrelvade omamise kohta kahtlastel ja (nagu tagantjärele teada) lihtsalt valedel tõenditel põhineva sõja alustamine hakkas Guni südametunnistust piinama ning ta jagas e-kirja tuttavaga, kes omakorda edastas selle ajakirjanikele.

Riigisaladuse“ on lavastanud Johannesburgist pärit Gavin Hood, kes kogus tuntust võõrfilmi Oscarile nomineeritud draamaga „Tsotsi“ (2005). Seejärel Hollywoodi siirdunud mees prantsatas suure-eelarveliste tellimustöödega ninali ning „X-meeste“ seeria eellugu „Wolverine“2 tehti kriitikute poolt pilbasteks, suurepärase ulmeromaani „Enderi mäng“3 ekraniseering hävis lisaks jahedale vastukajale ka kassas.

Hood rehabiliteeris oma karjääri silmnähtavalt põnevikuga „Silmad taevas“,4 mis mängis ühe droonirünnaku näitel läbi kogu terrorivastase sõja tumeda külje. Ajakirjandusliku tähelepanelikkusega käis film läbi pika võimu- ja otsustusahela, kus tuleb piiratud info, kaheldava väärtusega moraalsete otsuste ning hajuva vastutuse tingimustes teha rohkete inimelude saatust määravaid otsuseid.

„Riigisaladuses“ karjääri ühe parima rolli teinud Keira Knightley rikub Kariibi mere asemel seadusi XXI sajandi Inglismaal.

Kaader filmist

Samasugust uurivat tööd jätkab Hood ka „Riigisaladuses“. Ehkki peamiselt näeb vaataja sündmusi läbi Katherine Guni (Keira Knightley) silmade, põimib Hood siia oskuslikult kõrvaltegelasi, ajakirjanikest juristideni. Sõjahüsteeriaga sisuliselt kaasa läinud ajalehe The Observer toimetuses tuuakse vaataja ette keerulised küsimused, mis kaasnevad allikate kontrolli, osalise informatsiooni ja toimetajavastutusega. Briti tippnäitleja Ralph Fiennes kehastab inimõiguste jurist Ben Emmersoni, kes otsustab riigireetmises süüdistatud Guni peaaegu lootusetuna näivas olukorras kaitsma asuda.

Puhta žanripõnevikuna vaadates napib „Riigisaladuses“ kaelamurdvat pinget, psühholoogilise draamana aga süvitsi minekut erinevate tegelastega. Pomm viimaseid sekundeid ei tiksu, ühtki asteroidi Maa suunas ei kihuta – peavoolu keskmisega võrreldes on tegemist vaikse ning vaoshoitud filmiga. Hood on suutnud vältida kiusatust sündmusi dramaatilisemaks mängida või üle kirjutada, ja see tuleb filmi usutavusele üksnes kasuks. Individuaalsete kangelaste ninaotsast kaugemale vaatav sotsioloogiline jutustamisstiil toob meelde Tom McCarthy võrratu filmi „Päevavalgele“ või François Ozoni teose „Jumalale tänu“.5 „Riigisaladus“ on asjaosaliste mälestustega kõrvutades seejuures harukordselt faktitäpne ja tasakaalukas käsitlus, mis väldib kategoorilisi üldistusi ja püüab heita valgust laiemale malelauale, millel suur mäng toimub.

See mäng on suuresti ebavõrdne ja räpanegi ning pole raske aru saada, kellele kuulub Hoodi sümpaatia häguse moraaliga olukordades. Kui salastatud info lekitaja isik selgeks saab, algatatakse Guni vastu kohtuasi riigireetmises, mis muutub põhjalikuks tagakiusamiseks. Olukorra teeb eriti markantseks see, et naise abikaasa Yasar Gun (Adam Bakri) on Iraagi päritolu ning saanud elamisloa abielu kaudu. Ühtäkki leiab oma riigile ja rahvale parimat soovinud naine end kafkalikku absurdi kalduvate sündmuste keskelt. Film näitab ilmekalt, kuidas äärmuslikus olukorras võib ka demokraatlik õigusriik muutuda indiviidi suhtes repressiivsüsteemiks.

Küllap tahaks paljud endiselt näidata Guni-suguseid riigireetureina, kelle otsused on seadnud ohtu sõjaväelaste elusid, kahjustanud rahvuslikke huve ning õõnestanud demokraatlikult valitud valitsuste tegevust. Riigisaladus on selles mõttes keeruline termin – justkui oksüümoron. Demokraatlikus riigis on kõrgeim võim ju teoorias rahva käes, ent saladusi hoitakse mitte üksnes teiste riikide ja rivaalide, vaid ka omaenda kodanike eest. See eeldab, et rahval on saladusi haldavate institutsioonide vastu kõvasti usaldust. Geopoliitika lähiajalugu on paraku näidanud, kui heldelt seda usaldust kuritarvitatakse. Institutsioonid koosnevad ikkagi inimestest ning mängu tulevad arvukad erihuvid, suured egod, võimu väärkasutamine, paha tahe, ahnus, ebakompetentsus või lihtsalt pime veendumus oma otsuste õigsuses. Ameerika ja Briti salateenistuste postkoloniaalne sehkendamine Lõuna-Ameerikast ja Indohiinast Lähis-Idani pakub ühe näite teise järel võimu ja materiaalsete huvide nimel tehtud õõvastavate tagajärgedega otsustest.

„Mul ei ole vähimatki kahtlust, et massihävitusrelvade olemasolu kohta leitakse selgeimad võimalikud tõendid,“ ütles Briti peaminister Tony Blair 2003. aastal parlamendi alamkoja ees. Instinkt ei olevat teadus, on ta nentinud oma otsuseid hilisemas kõnes põhjendades, ning ajalugu andestavat Ameerika Ühendriikidele ja Suurbritanniale. Maailm on vaatamata mõningatele tehtud vigadele tänu Iraagi sõjale parem paik, on ta väljendanud oma tõekspidamisi veel mõne aasta eest.

Ma ei ole kindel, et erinevatel hinnangutel saja tuhande kuni ligi miljoni Iraagi sõjas hukkunu omaksed sellega nõustuks. Tänaseni vaieldavatel õigus­likel alustel ja valetõendite abil algatatud sõda lõppes ametlikult USA vägede lahkumisega 2011. aastal, kuid järeltõuked kestavad edasi. Lisaks arvukatele inimohvritele on sõja taagaks niigi keerulise piirkonna püsiv destabiliseerimine ning kurikuulsa terroriorganisatsiooni Islamiriik sünd. Terrori väljajuurimiseks algatatud sõda Afganistanis vältab aga endiselt ning Ameerika julgeolekuringkondades on rohkelt neid, kes otsivad soodsat võimalust marssida järgmiseks Iraani.

Rohkelt ebamugavaid küsimusi on siin peidus ka Eestile, kes on osana koalitsioonivägedest sellesse sõtta panustanud. Reaalpoliitika, noh. Tõenditele ja faktidele tuginemise osas on olukord maailmas aga vahepealsete aastate jooksul kõike muud kui paremaks läinud. Seda enam tuleb tunnustada filme nagu „Riigisaladus“, mis teevad kasvõi tagantjärele ära üha kollasemaks muutuva ajakirjanduse töö ning näitavad, kuivõrd kolossaalselt võivad valitsused, riigid ja ühiskonnad omaenda eksimatustunde otsa komistada.

1 „The Fifth Estate“, Bill Condon, 2013.

2 „X-Men Origins: Wolverine“, Gavin Hood, 2009.

3 „Ender’s Game“, Gavin Hood, 2013.

4 „Eye in the Sky“, Gavin Hood, 2015.

5 „Spotlight“, Tom McCarthy, 2015; „Grâce à Dieu“, François Ozon, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht