Tasakaaluga liialduste vastu

Leri Matehha: „Mulle tundub, et filmikunstis rõhutakse tihti liialt seksuaalsusele. Kui tegelastel on romantiline suhe või kui kedagi kuritarvitatakse, saab sellest peamine tegevusliin. Mina sellest ei lähtu.“

TÕNU KARJATSE

Eesti filme satub Rotterdami filmifestivalile (IFFR) suhteliselt harva. 50 aasta jooksul on seal näidatud hoolikalt valitud Eesti uuema filmikunsti esindust, autoriteks Mati Kütt, Sulev Keedus, Veiko Õunpuu, ka Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, Jaan Toomik. Tänavu, kui tähistati kahes osas festivali tegevusjuubelit, võis äsja lõppenud juunikuise osa kavast leida tuntud ja tundmatute nimede hulgast ka Leri Matehha nimelise filmitegija, kelle nime taga seisab laiend „1991, Tallinn“ ja kelle debüütfilm „Kõrgushüppaja Thomas“¹ linastus programmis „Särav tulevik“ („Bright Future“). Kölni meediakunsti akadeemia lõpetanud Leri Matehha on seni teinud lühifilme, nende hulgas ka festivalidel menukas „Sest on märtsi keskpaik“², ja õppinud enne filmi juurde jõudmist filosoofiat. Filmitegija karjääri alustas ta küll Saksamaal, kuid tõuke sai selleks Tallinnas elades. Ta debüütmängufilm ema range režiimi all elavast noorest sportlasest Thomasest (Max Poerting) on äärmiselt väljapeetud, üpris aeglases tempos kulgev psühhodraama. Filmina toimib see ka protestina filmimaailmas valitseva teravate elamuste kultuse vastu.

Esimene täispikk mängufilm ja kohe Rotterdamis, uute talentide kategoorias. Mida see filmitegijale tähendab?

Ma arvan, et inimesed alahindavad seda, mis sellisele suurepärasele festivalile pääsemine väärt on. Elan ja töötan Kölnis, seega Hollandile väga lähedal, ning olen tudengina tihti käinud Rotterdami festivalil. Kindlasti on see festival muutnud minu suhtumist filmikunsti. Rotterdamis olen näinud just kõige ägedamaid või lahedamaid filme, mitte Berliinis ega Cannes’is.

Tõepoolest, su film on selles mõttes ka rohkem Rotterdami film, kommertslikkusest on asi kaugel. (Naerab.) Aga kas pole ohtu, et su film jääbki tiirlema ainult festivaliringkondades ega pääse kinolevisse, laiema vaatajaskonna ette?

Jah, kui veel Kölni filmikoolis õppisin, siis õpetati, et tudengina saad proovida asju, mis sind ennast huvitavad, ja olla oma otsustes äärmuslik. Seda ma ka tegin. Ma pole ka seotud mingi levi­turuga: rahastus oli väga napp, selle sain kohalikult omavalitsuselt. Aga olin oma otsustes sõltumatu ja sain teha täpselt sellise filmi, nagu ise tahtsin. See oli kindlasti privileeg, kuid mulle muidugi meeldiks, kui seda ka laiemalt nähtaks – eks ikka ole risk, et mu film kinodesse ei pääse. Mõned Londoni ja Hollandi kinod on mulle juba kirjutanud, et soovivad mu filmi näidata. Nad pole festivalidega seotud, seega on lootust.

Kas festivaliring on juba plaanitud – ja kas Tallinn ka sisse mahub?

Ma kardan, et see film ei osutu valituks, kuna me ei saa enam pakkuda rahvusvahelist esilinastust. Muidugi meeldiks mulle seda ka Tallinnas näidata, aga ma pole kindel, millisesse kategooriasse ma peaksin kuuluma, ilmselt mitte Balti võistluskavva, ehkki olen Eesti kodanik. Võin PÖFFi tegijatele muidugi kirjutada, kuid reeglid on neil küllaltki paidgas.

Kui oluline on sulle üldse end määratleda? Kas pead end Eesti filmitegijaks või Saksa filmitegijaks või on sel üldse mingit tähtsust?

Mulle pole oluline see, kust riigist ma pärit olen, vaid see, millises riigis ma tegutsen, sest see on keskkond, mis mind ümbritseb ja mõjutab. „Kõrgushüppaja Thomas“ on minu meelest saksa film, minu ettekujutus sellest, milline on saksa film. Aga selles on palju ka Põhja-Euroopa mõjutusi ja võib olla, et olen ikkagi mõjutatud ka Läänemerest – see jahedus ja eraldatus käib võib-olla minuga kaasas.

Nii et kui oleksid oma esimese täispika filmi teinud Tallinnas, oleks see olnud hoopis teistsugune?

Jah, ilmselt oleks seal olnud vähem dialoogi ja arvatavasti poleks see olnud ka nii protestantlik.

Aga Tallinnas oled ikkagi ka midagi teinud: su kodulehel lerimatehha.com võib näha väljavõtteid fotoraamatust „Kriisis vedelen“. Kas see on tehtud enne, kui läksid filmi õppima?

Jah, ka selle fotoraamatu puhul öeldi mulle, et mõtlen filmitegija moodi, narratiivselt. Mind huvitas see väga ja võib öelda, et filmitegemine oli vältimatu. Filosoofiat õppides tundsin, et on vaja midagi praktilisemat väljendamaks maailma, kus me elame. Filosoofia seda ei pakkunud. See sobis küll selleks, et mõelda ja rääkida elust, kuid sellest ei piisanud. Tundsin vajadust rääkida visuaalselt elust ja inimese kogemusest.

„Kõrgushüppaja Thomas“ on niisiis ka Kölni filmikooli lõputöö?

Jah, tegemist pole otseselt filmikooliga, see on visuaalsete kunstide kool, Kunsthochschule für Medien Köln. Seega oli ka kogu tootmistsükkel keerukas, sest töötasin kunstnikele ette nähtud eelarve piires ja raha kokkusaamine filmitegemise jooksul oli üpris kaootiline.

Kas meeskonna said koolist või tuli ka väljastpoolt otsida?

Operaatori (Jozephina Gocman) leidsin Clermont-Ferrandi lühifilmifestivalilt, kus meie mõlema filmid olid võistluskavas. Kui olin tema filmi näinud, sain aru, et tahan temaga koostööd teha, ja tema nõustus, kuna minu projekt näis talle piisavalt hullumeelne. Ja see oli ka üks paremat sorti koostöö, mis mul olnud. Kogu operaatorigrupp oli Poolast ja rahvusvahelise filmi tegemine piiratud eelarvega oli ikka üsna keerukas. Kõik pidid tegema järeleandmisi – põrandal magamine, odavlennud. Odavam oli isegi tulla Varssavist Kölni kui Berliinist Kölni.

Kui suur või väike see eelarve siis oli?

Mul oli filmitegemiseks kasutada 20 000 eurot. Eesti tudengifilmide eelarvega võrreldes on see muidugi suurem, kuid mul õnnestus saada tasuta väga hea tehniline varustus ja kogu raha kulus kostüümidele, võttekohtadele jne.

Su lühifilm „Sest on märtsi keskpaik“ on linastunud ka Tallinnas, PÖFFi lühifilmide festivalil 2018. aastal.

(Naerab.) Ma olin selle juba unustanud, ma polnud seal kohal. See film sai niivõrd menukaks, et ma kaotasin järje, millistel festivalidel seda on näidatud. Jah muidugi, kui avastasin, et see film oli Tallinnas, oleksin ma tahtnud ka ise seal olla. „PÖFF Shorts“ on rahvusvaheliselt väga populaarne, see festival meeldib paljudele. Ja ka Tallinn meeldib paljudele.

Sa pole siis Tallinnas kaua olnud?

Viimati vist seitse aastat tagasi. Olin Tallinnas võttepaikade otsingul, ehkki ma päris täpselt ei teadnud, mida ma otsin. Mulle meeldib Lasnamäe.

Kuidas siis „Tenet“³ meeldis?

Oo jaa! Olin üllatunud, kuidas Nolanil õnnestus ära näha selle paiga absurdimaiguline potentsiaal. „Tenet“ mõjus mulle peaaegu videokunstina, sest lugu ise tekitab segadust, aga ma nautisin lihtsalt võttepaiku ja Eesti maastike kujutamist.

Filmis „Sest on märtsi keskpaik“ oled keskendunud kehalisusele, kulturismile, „Kõrgushüppaja Thomas“ räägib samuti spordist ja kehast. Mis sind kehalisuse juures võlub?

Kehalisus ja keha on olnud mu peamine lähenemistee elule, sest tegin 17. eluaastani profisporti. Pärast seda jätkasin tantsuga ja mõistsin, et kunstis on füüsilisus peaaegu hüljatud. Kui jätta kõrvale etendus- ja tantsukunst, siis on kehalisust filmikeelde pandud vähe. Seda on teinud näiteks Yorgos Lanthimos, Kreeka uue laine filmitegijad on üldiselt väga füüsilised, aga ma ei näe sellist lähenemist eriti palju. Just see, mida tähendab keha, kuidas sellele kaameraga läheneda ja millise efekti see tekitab, huvitab mind, aga ka keha ja arhitektuuri suhe. Näiteks „Märtsi keskpaigas“ oli küsimus ka oma keha ülesehitamises või arendamises, sest ei saa arendada keskkonda endast väljaspool. Seetõttu tuleb justkui kompensatsiooni või kontrollimehhanismina suunata see jõud sissepoole.

Kas tunned, et võid selle teemaga veel edasi minna? „Thomases“ oli tunda, et pole lihtsalt tegemist väljamõeldud karakteri ja valdkonnaga.

Sul on õigus. Ka endised sportlased on mulle pärast filmi öelnud, et mentaalselt on „Thomas“ väga täpne. Seda kritiseerivad pigem hobisportlased, kes leiavad, et päriselt nii pole ja tegelikult nii joogat ei tehta jne. Küsimus on ilmselt selles, et kui oled midagi teinud professionaalsel tasemel, on su lähenemine ja vaatepunkt teine, rohkem psühholoogiline kui vormi puutuv. Mu järgmine projekt käsitlebki avangardistlikku liikumist XX sajandi esimese poole Saksamaal ja saksa keelt kõnelevais riikides, kus püüti keha emantsipeerida varajasest industrialiseerimisest. Seda liikumist tunti lebensreform’i ehk elureformi nime all ja see koondas enda alla kogu orgaanilise liikumise, ka jooga. Sealt on pärit ka Maria Montessori pedagoogika. Inimesed tahtsid põgeneda industrialiseerimise eest ja asetada keha eksistentsi keskmesse.

Kas see hõlmas ka übermensch’i loomise ideed?

See ideoloogia oli üks tulemustest jah. Liikumise algus oli üsna kena ja inimlik ning sellega on võimalik suhestuda, see oli ka omamoodi übermensch’i antitees. Sinna alla võib tuua ka osaliselt kulturismi kui soovi olla terve ja omada kontrolli oma keha üle, kuid mingis punktis hüpertrofeerub see millekski muuks.

Seda oli tunda ka „Thomase“ karakterites: nad on justkui veretud ja elutud, nukulikud, mitte enam inimesed. Kõik, mis neile alles on jäänud, on nende keha ja füüsilisus, kuid nad ei oska sellega midagi peale hakata.

Jah, see on ka alltekst, mida ma soovisin edasi anda.

Just see, et nad on takerdunud oma harjumustesse ja nende füüsilisus on sedavõrd jõuliselt kohal, et on tõrjunud kõik muu eemale. Eriti tuleb see välja just Thomases ja ka teistes poistes, ehkki nad tunnevad end Thomasest kindlamalt.

On nad päris sportlased?

Nad on spordikoolist.

Küsin sellepärast, et filmis nad suurt ei sportinud. Rohkem seisid, näitasid ennast, vaatasid teisi.

(Naerab.) Tahtsingi teha spordifilmi, kus ma sporti ei näita.

Eksperimentaalne spordifilm niisiis …

Jah, nad on sportlased, kuid ma ei lubanud neil sportida, selle asemel oligi kõik see pinnapealne tegevus, nagu jooga ja joomine.

Jooga on täiuslik. Filmis on ka palju vihjeid intsestile ja homoseksuaalsusele, kuid sa pole neid edasi arendanud. Miks?

Jah, hea küsimus. Mulle tundub, et filmikunstis rõhutakse tihti liialt seksuaalsusele. Kui tegelastel on romantiline suhe või kui kedagi kuritarvitatakse, siis saab sellest peamine tegevusliin. Mina sellest ei lähtu. Pigem nii, et kui midagi juhtubki, pole see nende elus peamine. Mõtlesin kaua ka loo üle, sest ka mu õpetajad koolis ütlesid, et peaks paremini välja arendama Thomase ja Romani suhte või selgitama nende seisukohti ja motiive. Pärast kõiki neid jutuajamisi olin veendunud, et just seda ma teha ei taha.

Kas Thomas siis lõpuks vabaneb? On ta ju distsipliini ja oma keha vang ning selle kaudu ka oma ema ambitsioonide ja võib-olla ka oma mineviku vang?

Jah, emantsipatsioon on väga pikk protsess ja filmis on ka murdepunkt Thomase jaoks. Mulle oli oluline näidata seda protsessi nii pikalt kui võimalik. Vastuse Thomase vabanemise kohta peab aga iga vaataja enda jaoks ise leidma. See vabanemine on peenem kui mõni suudlus või puudutus.

Filmis ei ole kujutatud ka füüsilisi äärmusi, nagu füüsiline vägivald või seks. Kas seda on tänapäeva filmikunstis liiga palju?

Minule kindlasti, olen oma suhtumiselt väga leebe. Äärmuslikku kujutamisviisi, mille eesmärk on silmapilk mõjuda, on äärmiselt palju. Eelistan pigem tasakaalustatumat lähenemist. Ma ei pea silmas psühholoogiliselt negatiivset mõjutamist, pigem tunnet, et oled pidevalt läbi tõmmatud. Kogu see veri, seks ja organid … Seega, jah: mulle on oluline kallutada keset teises suunas, mis on niisiis veidi leebem loojutustamise viis.

Kas su järgmine filmiprojekt hõlmab mingil viisil ka Tallinna, tuled ehk siia seda esitlema?

Seda veel ei tea, selle valmimine võtab veel aega. Olen alles algusjärgus ja seekord kavatsen töötada juba päris produktsioonifirmaga ning sellest tuleb rahvusvaheline projekt, nii et vähemalt kolm-neli aastat läheb veel aega. Aga sinna vahele olen plaaninud veel ühe dokfilmiprojekti Iisraelis. Sellega peaksin valmis saama umbes aasta pärast ja siis tahaksin seda Tallinnas näidata küll, osaliselt ka sellepärast, et see projekt puudutab nõukogude aja järgseid migrante Iisraelis. Nii et, palun väga, Lasnamäe! Võib ka öelda, et võid kolida ükskõik kuhu, aga elad ikka Lasnamäel.

1 „Thomas der Hochspringer“, Leri Matehha, 2020.

2 „Weil es Mitte März ist“, Leri Matehha, 2017.

3 „Tenet“, Christopher Nolan, 2020.