Sirgjooneline lugu abordist

„Katsumus“ näitab, mida tähendas naise soov oma keha üle otsustada ajastul, mil Prantsusmaa oli end sõja järel taas üles ehitanud.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Katsumus“ („L’événement“, Prantsusmaa 2021, 100 min), režissöör Audrey Diwan, stsenaristid Marcia Romano ja Audrey Diwan, operaator Laurent Tangy. Põhineb Annie Ernaux’ samanimelisel romaanil. Osades Anamaria Vartolomei, Luàna Bajrami, Sandrine Bonnaire, Kacey Mottet Klein jt.

Režissöör Audrey Diwani „Katsumus“ noore andeka kirjandustudengi Anne’i (Anamaria Vartolomei) püüdlustest teha 1960. aastate Prantsusmaal aborti on üsna sirgjooneline lugu. Siin ei rullu erilisi kõrvalliine ning kõik, mis ekraanil toimub, on allutatud põhisüžee teenistusse. Ent vahel tuleb selline sirgjoonelisus vaid kasuks.

Filmi aluseks olnud romaani autori, prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ loomingut iseloomustab autobiograafilisus ning oma ajastu halastamatu peegeldamine. Halastamatult mõjub ka „Katsumus“, näidates, mida tähendas naise soov oma keha üle otsustada ajastul, mil Prantsusmaa oli end sõja järel taas üles ehitanud, riiki oli juhtima asunud Charles de Gaulle ning muusikas möllas rock’n’roll. Niisiis ajastul, mis annab põhjust nii mütologiseerimiseks kui ka romantiseerimiseks. Mida tähendas neis tingimustes noortele prantslannadele ootamatu rasedus?

Seksuaalsus võiks justkui olla iga inimese eraasi, aga ometi on see asunud alati selgete keeldude ja käskude piirimaal, peegeldades ühtlasi ühiskondlikke protsesse. Ja on seda isegi tänapäeval, saati siis 60 aastat tagasi. Kontratseptsioon lubati seadusega Prantsusmaal 1967. aastal. Ka siis ei muutunud hoiakud üleöö, sest lisaks irratsionaalsetele hirmudele leidus palju neid, kes olid põhimõtteliselt vastu naiste võimalusele hoida seksuaalsust lapsesaamisest lahus. Eks ole – küll põrkus see ühiskondlike väärtustega, küll jumala tahtega. Abordi legaliseerimiseni 1975. aastal läks veel hulk aega ning tabletiabordist ei julgenud ilmselt keegi veel oma kümme aastat unistadagi (see lubati Prantsusmaal 1988. aastal). Nagu filmist selgub, siis 15 aastat varem kuldsetel kuuekümnendatel ei tähendanud abort kõigest ohtlikuvõitu ebaseaduslikku protseduuri, vaid võis asjaosalised, s.t rasestunud naise ja aborditegija, koguni vangi saata.

„Katsumus“ võitis viimasel Veneetsia filmifestivalil peaauhinna, parima filmi Kuldlõvi. Pildil peaosaline Anne (Anamaria Vartolomei).

Kaader filmist

Filmis tõstatatakse naise keha autonoomsuse kohta universaalseid küsimusi, mis on kummalisel kombel ikka veel aktuaalsed. „Haigus, mis tabab ainult naisi ja muudab nad koduperenaisteks,“ sõnastab Anne ise filmi jooksul oma seisundi, pidades samal ajal võidujooksu ajaga. Sest eks ta ole, kust leida informatsiooni infovaesel ajastul teema kohta, mis on nii tabu (raamatukogust, näeme ekraanil). Ja tabu on abort lausa sel määral, et selle kohta puudub isegi sõnavara. Rasedust ei nimetata, sellest räägitakse märksõnade keeles ja riivamisi – umbes nagu väikesed lapsed, kes vahel pelgavad öelda mõnda koledat sõna.

Lapseootusega ei seostu ainult tabud, vaid ka puhas, toores hirm. Kardavad need, kes ootamatult rasestuvad, aga ka sõbrad ja sõbrannad, keda see otseselt isegi ei puuduta. Ja kardavad ka meditsiinitöötajad, kelle kõne mandub „kaotamisest“ kuuldes poolenisti sosinaks. Ajastule omast hirmu annab edasi ka asjaolu, et empaatia on häbiasi, seda väljendatakse salaja. Avalikult tegutsetakse aga üksteise suhtes moraalipolitseinikena. Abordi ühiskondlikku hukkamõistu antakse edasi igal tasandil – alates meesarstist, kes halvemal juhul töötab silmakirjalikult naisele vastu, kuni tüdrukuni, kes kibeleb oma seksuaalsust avastama, jäädes samal ajal internaliseeritult misogüünseks (mis on ju omane ka meie kaasajale). Solidaarne saab olla vargsi, sest hirm ise häbiga nakatuda on lihtsalt nii suur ja reaalne. Ning intiimsuse asemel jääb valitsema üksildus.

Paralleelselt näitab film, kuidas sellises ühiskonnas jääb soovimatu rasedus puhtalt naise õlule. Isani jõutakse alles poole filmi pealt. Alles siis saab mees viimaks ka nime, sest seni on ta olnud näo ja nimeta varjukuju. Võimalik, et pilti tuuakse isa vaid selleks, et näidata tema täielikku emotsionaalset ja sotsiaalset ebaküpsust. Nimelt pole mehel midagi naise vastu, küll aga lapse, tuues veelgi selgemalt välja, kuidas laps on naise probleem.

Muide, Nõukogude Eestis said naised teha aborti juba 1955. aastast, mida nii mõnigi tuttav naine on meenutanud kui pereplaneerimisvahendit. Seda, et aborti tehti palju, teavad ilmselt kõik. Meenub kunagi loetud statistika selle kohta, kui vähe oli eesti mees teadlik oma naise katkestatud rasedustest. Nii et ilmselgelt puuduliku seksuaalhariduse tõttu tähendas soovimatu rasedus ka siinsete naiste jaoks omaenda personaalset vastutust.

Anamaria Vartolomei on peaosalise rolli hea valik oma lapselikult pehme lõuajoone ning iseteadliku silmavaatega, näoilme peegeldamas nüansirikkalt emotsioone, mida masendav kogemus kaasa toob. Film ise on aeglane ja pigem introspektiivne, mida rõhutab sedavõrd napp muusika, et helid omandavad mitmetähenduslikkuse. Stseenid seatakse ritta selliselt, et seksuaalsus seostub ohuga, paiguti talumatult graafiliselt. Katsed ise lootest vabaneda jooksevad tühja, tee abordini viib läbi piinlike uudishimulike vestluste, saatjaks loomulikult tihti slutshaming e litsiks häbistamine. Ebaseaduslik abort ei ole mitte ainult ohtlik, vaid ka kallis ja seda kõike näidatakse detailselt. Näiteks stseenis, kus peategelane müüb oma ehteid ja Sartre’i raamatuid, et vajalik summa kokku saada. Teistpidi antakse edasi, kui erudeeritud, moodne ja paljulubav on kirjutamisambitsiooniga Anne ise.

Perspektiivi (üksik)emana ilmestatakse pisikestes stseenides, kui Anne vaatab ema käsitsi köögis pesu pesemas ja seda kuivama riputamas. Ka peategelase suhet muutuva kehaga antakse edasi sama tillukeste detailidega, keskendudes söögile, tähendusrikastele žestidele, puudutustele, pilkudele ja mõõtmistele peegli ees. Kahtlustan, et ilmselt tulevad need tuttavad paljudele naistele, kes on sünnitanud või olnud rasedushirmus. Nagu eespool öeldud, on film üpris sirgjooneline, teenides vaid ühte eesmärki – peategelase teekonda raseduse katkestamiseni. Võiks ju nuriseda, miks on vaja film nii lihtsakoeliselt üles ehitada. Ent võib-olla on just see kulgemine põhjuseks, miks film vaataja endasse tõmbab. See tekitab tunde, nagu ei jälgikski mängu, vaid püüad ise põletavale probleemile lahenduse leida. Seda toetab ka kaameratöö, mis annab subjektsuse selgelt peategelasele.

Film tõstab esile, kui ohtlik on abordiõigusega mängimine. Kuidas abordi keelamine (diskussioon, mis kummastaval kombel ka Eestis aeg-ajalt päevakorrale kerkib) ei lahenda probleeme. See asetab vastutuse puhtalt naise õlule ning seab ta elu ja tervise mitmekordselt ohtu. Annaks jumal, et keegi meie tüdrukutest eales enam selliste katsumustega rinda ei peaks pistma.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht