Sinu ideoloogia on seest tühi

Ksenja Ohhapkina käsitleb dokumentaalfilmis „Surematu“ õpikunäitena ideoloogia toimimist ühiskonnas.

TEET TEINEMAA

Dokumentaalfilm „Surematu“ („Immortal“, Eesti-Läti 2019, 61 min), režissöör-stsenarist Ksenja Ohhapkina, operaatorid Aleksandr Demjanenko, Artem Ignatov, Ksenja Ohhapkina, heliloojad Robert Jürjendal ja Arian Levin, produtsent Riho Västrik.

Kuna Ksenja Ohhapkina lavastatud ja Riho Västriku produtseeritud „Surematul“ on ette näidata Karlovy Vary filmifestivalilt parima dokumentaalfilmi grand prix, võiks sellelt oodata nii mõndagi. Ja see äärmiselt kontrollitud ja selge teemafookusega film suudab tõesti napi tunni ajaga palju korda saata. Putini Venemaa mõjuvõimu kasv ja ettearvamatu välispoliitika loovad soodsa pinnase rahvusvaheliseks leviks filmile, mis on keskendatud tuulises arktilises tööstuslinnas vormuva Vene kodaniku kujutamisele. „Surematu“ on mõistetav ja paralleelid kohalike oludega kerged tekkima kõikjal, kus leidub hirmu autoritaarsusele kalduva võimu ees. Olgu selleks siis filmis kujutatud Venemaa mitte ka (eriti praegusi Hongkongi sündmusi arvestades) Hiina Rahvavabariigi eriilmelised territoriaalalad ja naabrid, Türgi keerulised suhted Euroopa Liiduga või Venezuela ja Süüria olukord. Filmitegijad on ka ise intervjuudes rõhutanud, et „Surematut“ ei peaks mõistma ainult Kaug-Põhja Venemaa spetsiifikast lähtudes. Medali teist külge uurides võib eeldada, et filmis kujutatud kõikvõimas propagandamasin seostub paljudele venelastele, hiinlastele, türklastele, ladinaameeriklastele ja süürlastele pigem Ameerika Ühendriikide imperialistliku hegemooniaga. Siiski, nagu filmis mõista antakse, on paremaid ja halvemaid ideoloogiaid. „Surematu“ korduvatest elementidest koosnev kujundikeel ja universaalne loojutustus võimaldavad nõudlikul vaatajal ette võtta mitmesuguseid vaimseid piruette. Kuidas „Surematu“ sellise tõlgendamisvabaduse saavutab?

„Surematu“ algab kohaspetsiifilise tsitaadiga, mis sedastab, et Venemaa Arktika industrialiseeriti suuresti Gulagi töö- ja vangilaagrite abil. Pärast Stalini surma said inimesed küll vabaks, ent olid juba jõudnud elamiskõlbmatul maal juured alla kasvatada. Endise laagri okastraataiad saavutavad filmi jooksul efektse kujundlikkuse, andes edasi valitseva olukorra absurdsust – tarad, mis kord piirasid vabadust, on nüüd selle garantiiks, hoides eemal nähtamatut vaenlast. Algusread ekraanil võiksid vabalt olla ka olemata, sest juba enne nende ilmumist on „Surematu“ viinud vaataja teisele planeedile. Meisterliku heli ja lummava pildi abil voolib film maastikku, mis oma stiihilises halastamatuses on võõras isegi enamikule põhjamaalastest. Eelnev ei ole kuiv kiitus, vaid „Surematuses“ on tõesti üksjagu suure filmi hõngu, mis tähendab, et nii pildi- kui ka helitöötlusega on tublisti vaeva nähtud. Seepärast on „Surematu“ ennekõike kinofilm, mis telefoniekraanil sama mõju ei avalda.

Kaevandusse ja tagasi liikuvad rongikolaskid mõjuvad rasketena, näpistav tuul ulub kaeblikult ja kõrgepingeliinid krõbisevad külma käes. Teinekord on sula: katused ägavad lumekoorma all, kuskil tilgub räästas ja töölisbussi aknad kattuvad vihmarõskusega. Robert Jürjendali ja Arian Levini loodud napp, ent sugestiivne helitaust eelnevat toetamas.

Pildipool näitab tõelist tuulte tahutud maad, kus lõikav tuul lõõtsub väsimatult, korrastades lõputult oma avaraid valdusi. Tuuleiil pritsib kord lumesädemeid ja keerutab siis õrna härmatist, andes nii kuju polaarjoone taga laiuvale tühermaale. Valdavalt pilkases pimeduses filmitud „Surematu“ ekraan on täis sinihalli külma valgust, mis vaid viivuks suudab tõrjuda polaaröös valitsevat varjumaailma. Lumega kaetud lõdisev koer muutub oma hapruses ja üksilduses lausa skulptuurilaadseks plastikaks. Siruta ainult käsi välja ja tee pai!

Vitaalsed tantsutüdrukud on samast puust mis vaprad sõdurpoisid – jääkülma tooni tõttu on mõlemad ühtemoodi kaunid, ent mõistetamatud veealused näkid.

Kaader filmist

Kõnnumaa karmus annab aimu, et õrn inimloom ei ole selle võõra planeedi pärisasukas. Eelnev on loonud tausta vastamaks filmi põhiküsimusele, mille tegijad ise on sõnastanud järgmiselt: mis ahvatleb inimesi vabatahtlikult maha salgama oma isiksust ja andma end riiklikuks ressursiks?1 Vastus on minu arvates lihtne, ent filmi sirgjoonelisuse tõttu siinsel juhul raskesti tuletatav. Selleks on ellujäämine, eksistents. Karm maa eeldab karedaid inimesi, ent laias laastus toimib sotsiaalne kuuluvus igal pool ühtmoodi. Oma ebastandardsusest tuleb loobuda ühise hüve nimel. Auhinnaks on see, et Maslow’ vajaduspüramiidi alumised astmed on enamikule tagatud. Ometi leidub alati ka vaikseid trotsijaid, kes süsteemi ei sobitu ja kelle nurgelisust ei õnnestu maha lihvida. Nende momentide tabamisega on Ohhapkina saatnud korda väikse ime. Üks jõnglane ei maga lasteaias, kui kõik teised juba nohisevad, vaid vahib vaikselt ringi; teisel ei õnnestu automaadi kiire kokkupanek ja pärast jätab iseloomu näitamiseks kooris laulmata. Individualism alistumist nõudva korra kiuste on kahtlemata vägev sõnum. Kuid nähtusel on ka teine pool.

Inimlik soojus on sellises nõudlikus kliimas väärtus, millega pillavalt ringi ei käida. Sellest tulenebki mu kriitika: sinihalli tonaalsusega võõbates on soojad toonid puhta maha pestud. Võõritusefekt on võimas: kes on need mustad kujud, lõputult ootamas küüti tehasesse? Mida soovivad need inimesed, kes veavad end õhtul väsinult koju läbi räpaste ja lagunenud koridoride? Vitaalsed tantsutüdrukud on samast puust mis vaprad sõdurpoisid – jääkülma tooni tõttu on mõlemad ühtemoodi kaunid, ent mõistetamatud veealused näkid. Ometi on nende räpaste seinte taga kellegi puhas kodu ja pehme voodi, soe toit aurab laual ning ema laulab lapse magama. Seda külge selle salapärase põhja rahva elust me paraku filmis ei näe.

Punavägede muuseum ühes endisaja sümboolika, igaveste sõdurite mälestustahvli ja Putini büstiga mõjub läänlasele veidra eksootikana, kuid rõhub arusaadavalt paljusid siinseid vaatajaid. Teema suurest emotsionaalsest laengust hoolimata tuleb mõista, et iga sümbolsüsteem mõjub võõrale pilgule veidrana. Seda seetõttu, et iga tähendusvälja südames on põimimispunkt, mis on oma olemuselt tühi. Kuidas olekski võimalik ammendavalt defineerida mõistet nagu näiteks „isamaa“, nii et see vastaks kõikide kodanike ootustele ja arusaamistele oma kodumaa kohta? Sellest tulenevalt kipuvadki sõdurpoistel Saksa ja Vene lahingukiivrid sassi minema ning noorte õhina ja ärevuse asemel valitseb vanas kaardiväes tuim tülpimus. Sümboolika on lihtsalt tühi-tähi võrreldes sellega, millele ta viitab või mida esile kutsub. Atribuutika on möödunud aja tunnete jälg ja nõuab pidevat tööd, et see järgmisele generatsioonile tähenduslikuks saaks. Tähendusloome aga sarnaneb Sisyphose tööga, mida sümboolselt teeb filmis üks tume kuju, kes sulatab leegiheitjaga jääd. Töötab alalõpmata, ent nii kui selja pöörab, on taas jääst ümbritsetud.

See, et ideoloogiat on raske mateeriasse püüda, ei muuda seda olematuks ega kasutuks. Tühimikus tähendusvälja keskmes just seisnebki struktuuri tugevus, sest igaüks saab teatud ulatuses süsteemi ise sisuga täita. Nagu „Surematu“ veenvalt vihjab – liigne tõlgendusvabadus ja individuaalsus surutakse küll mõne ideoloogia puhul resoluutselt maha, ent enamik on valmis nende ideaalide eest elu andma. Igapäevaelu korrastav struktuur, mis peab pakkuma turvatunnet, võib äkki käituda risti vastupidi, saates lapseohtu sõdurid lahingusse. Seda, et foto mälestustahvlil ei taga surematust, väljendabki oskuslikult tabatud ärevussäde poiste pilgus. Ent uurides mälestustahvlit, mõistmata, et noormeeste valmidus võidelda on seotud ennekõike siiski oma eluviisi kaitsmisega – olgu pealegi, et võõrale pilgule kummaline – püüame lahendada lootusetult poolikut võrrandit.

* https://www.youtube.com/watch?v=wGwg3xITD58

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht