See on alles algus

„Düüni“ keskmes on inimeste lood. Suur pilt nende taga on olemas, kuid mitte rõhutatud.

TRIINU MERES

Mängufilm „Düün“ („Dune: Part One“, USA-Kanada 2021, 155 min), režissöör Denis Villeneuve, stsenaristid Jon Spaiths, Denis Villeneuve ja Eric Roth, operaator Greig Fraser, helilooja Hans Zimmer, põhineb Frank Herberti samanimelisel romaanil. Osades Timothée Chalamet, Rebecca Ferguson, Oscar Isaac, Jason Momoa, Stellan Skarsgård, Josh Brolin, Javier Bardem, Dave Bautista, Zendaya, Charlotte Rampling jt.

Alustuseks olgu öeldud, et mulle meeldib hirmsasti Frank Herberti „Düün“. Lugesin seda eestikeelses tõlkes esimest korda 18aastasena ja kohe tulid otsa ka teine ja kolmas lugemiskord: kui olin raamatu läbi lugenud, alustasin sellega uuesti otsast. Jah, kui ma nüüd mõtlen praegu sellele teosele erapooletult, siis on tegu kahtlemata homofoobilise raamatuga ja pahad on ikka hirmus pahad. Kuigi ka kõigile ülejäänud olulisematele tegelastele pole miski inimlik võõras, tunduvad nad nende jubedate kurikaeltega võrreldes ikka head. Jah, isegi kõrgeauline ema Gaius Helen Mohiam näis hilisteismelisena mulle täiesti inimlik, kuigi veidi armutu.

Kindlasti on sel raamatul veel ajastuomaseid vigu. Näiteks kõik tegelased on europiidsest rassist või vähemalt sobib selle järeldusega viimane kui üks inimesekirjeldustest. Filmis on, muide, teistsuguseidki, kuigi ka film on ses mõttes üsna vanaaegne: mida kaugemal on tegelase nahavärv päris valgest, seda kindlamalt ta surma saab. Kuid ma ei tunnista ka relva ähvardusel, et raamatu kujul „Düün“ pisendab naisi ja naiste rolli maailmas: seal on hulk argielu stseene, mis filmist välja jäetud, ning seal esinevad tähtsate ning pädevatena ka teised naised peale emand Jessica. Naiste osas on raamat erakordselt mõistlik ning sellisena äärmiselt nauditav.

Isegi filmis on naistega stseenid Herberti „Düüni“ lugenule parema maiguga, sest nendega kaasneb ohtralt sisekõnet ja juurde veel teisigi stseene, mis lisavad nüansse ja intensiivsust. Kõlab, nagu ma filmi väga ei hindaks? Nooh, seal kahtlemata on vähe naisi. Palju vähem, kui raamatus, sellest hoolimata, et Liet Kynes on naiseks tehtud.

Villeneuve’i filmi vaadates torkas üpris väga silma, et mehi on igasuguseid, aga naised on ainult emand Jessica (Rebecca Ferguson), Chani (Zendaya, kellest põhiliselt nähakse und või nägemusi) ja Kynes (Sharon Duncan-Brewster, raamatus mees), või on nad mingid ilma näo ja isiksuseta slepikandjad, mustades rüüdes benegesseriitlased, teenijad või sardokaride-laubale-punase-kriipsu-värvijad.

Mulle tundus küll, et üks sardokar oli naine, aga kindel ma ei ole. Fremeni võitlejate seas oli Chani kindlasti ainus naine, selles olen veendunud.

Raamatu jõhker homofoobia on filmist välja roogitud ja hästi tehti, aga muidu on maailmapildilt tegu üpris vanaaegse, üpris selgete soorollidega filmimaailmaga ja sealjuures vähemalt raamatust, mida olen lugenud umbes 37 korda, märgatavalt naisi eitavamaga. Mõneti on see arusaadav: tsiviilpildikesed, kus ilmneb naiste mõjukus ja roll, said välja kärbitud lahingustseenide kui pildiliselt haaravamate tõttu, ja ega ma vaatajana ei kurda. Need on head lahingud seal, head individuaalsed võitlused. Kordagi polnud tunnet, et igav, kaua te vehite seal, vaid võitlused olid alati ka emotsionaalselt olulised. Aga pidulikud dineed ja vihmatoad, ühe Bene Gesseriti õe kiri teisele, tunne, et naised on orgaaniline osa maailmast, mitte lihtsalt meeste kallimad või emad, on läinud.

Ja sellest on kahju.

Tagasi küsimuse juures, et mulle siis film ei meeldinud, jah?

Jubedalt meeldis. Nii hea film! Tundlikud näitlejatööd ja näitlejad on ka väliselt hästi valitud: Gurney (Josh Brolin) nägi välja nagu Gurney, Leto (Oscar Isaac) nägi välja nagu Leto, Paul (Timothée Chalamet) oli vahest veidi pikem ja mehisem kui raamatus, aga 15aastase poisi mulje andis kätte küll. Jessica nägi välja nagu Jessica (ja tal polnud rohkem nähtavat meiki kui meestegelastel) ning ma leppisin isegi Jason Momoaga Duncan Idaho rollis, sest ta sobis nii hästi (raamatus on Duncan mõnevõrra pisem). Pealegi on Momoa kaheldamatult ilus mees ja teda on meeldiv vaadata. Režissöörile on ilmselt Idaho tegelasena meeldinud ning tal on palju toredaid stseene.

Aga mis eriti ja ootamatult tore: Harkonnenid. Need pahad tulevad filmist läbi täiesti normaalsetena. Jah, nad ei ole eriti ilusad vaadata, ent nad ei nõreta õelusest, vaid tunduvad täiesti inimlikud. Gurney ütleb Paulile umbes nii: „Sa ei ole Harkonnenidega kohtunud. Mina olen. Nad ei ole inimesed, nad on hirmsad!“ Neid filmi-Harkonnene nähes on selge, et Gurneyl on lihtsalt trauma. Tema vaen on isiklik ning irratsionaalne.

Olgu, Harkonnenide kiilaspeaesteetika ning valged kahvatud näod meenutavad üsnagi mõnede teiste filmide kurje maa-aluseid eluvorme, kuid nad ei käitu tegelikult hirmuäratavamatena.

„Pigista neid!“ ei kõlanud paruni suust mitte kui „tulgu palju kohutavat piinamist“, vaid kui „kohalikele ärgu jäägu isegi piisavalt toitu“.

Iseg Yueh’ (Chen Chang) pimestanud äng ei ole mitte vaen-jälestus paruni vastu, vaid ta tahab tõesti ja siiralt päästa oma naise piinadest. Et surm on kannatuste lakkamine, ei tule talle üllatusena ei filmis ega raamatus, ent film ei jätnud ka tunnet, et vana parun tükeldaks kedagi aegamisi lõbu pärast, lihtsalt seepärast, et ta saab.

Filmis on tema kireks toit. Muidu tegutseb ta kuiva ratsionaalsusega. Raamatus – noh, seal on teine lugu.

„Düün“ on mulle olnud sama palju Jessica kui Pauli lugu ning filmgi ei erinenud ses osas raamatust. Emand / leedi Jessica on sama palju peategelane kui tema poeg ning talle saab ka kaasa elada sama palju ja sama kaua. Näitlejanna on hästi valitud ning elukogenud naisena, kel 15aastane poeg, tundsin selgemalt kui kunagi, miks ta nutab ja kahvatuna ukse taga ootab, kui Paul sees gom jabbar’iga vastamisi seisab.

„Muidugi teeb Paul katse läbi, mida ta õieti mõtleb?!“ oli mu tunne, kui 18aastasena „Düüni“ esmakordselt lugesin. Aga nüüd tean, et kui tahes väga sa oma lapsesse ka ei usu, soov kaitsta, hoida, aidata jääb. Jessica on elus naine inimlike soovide ja vajadustega, hoolimata kõigest oma koolitusest ja treeningust, erivõimetest ja päritolust.

Ei, selles filmis tema päritolust ei räägita, sest film hõlmab ikkagi „Düüni“ raamatu esimese poole ning edaspidiseks on jäetud mõndagi avastamisväärset. Ses osas on film väga raamatutruu: ei tõtata ette, ei räägita asju, mis lugejale hiljem avaldatakse. See ongi esimene film. Kuigi see on terviklik ja tegelased on väga õige, väga raamatuliku tundega edasi antud, pole see ometi kogu raamatu lugu. Muu hulgas ei selgitata, kuidas ikkagi see kwisatz-haderach-olemine välja peaks nägema, mis värk on üleuniversumilise ristisõjaga (mulle on „džihaad“ ja „ristisõda“ täiesti samaväärsed sõnad, ühe asendamisel teisega on lihtsalt natuke islamivaenulikkust ära hoitud) – kuidas, kes, miks ja millal.

Filmiga puistatakse need küsimused vaataja ette küll, ent ei käida peale. Keskmes on inimeste lood. Suur pilt nende taga on olemas, kuid mitte rõhutatud. Võib-olla on raamatut lugenud filmivaatajal täiesti eelkogemuseta vaataja ees eelis? Vihjed on olemas, aga raamatut tundmata võib need silmist-kõrvust mööda lasta kui „ilmselt mingi ebaolulise tulevikutunnetuse“. Mõni võib ka mõelda, et kui miski on oluline, siis küllap see korratakse üle.

Raamatus on Pauli nägemused korduv motiiv, mis mõjutab suuresti lugemist ja lugemiselamust. Vähemalt „Düüni“ esimeses filmis on tulevikupildid nii napid ja juhuslikud, et meelde kippus jääma vaid Chani, muu valgus ka minu – raamatu armastaja – ajust välja. Mingid skandeerivad mehed – noh, üsna samasugused kui „Atreides, Atreides. Atreides!“ karjujad, jah? Pole suurt vahet.

Palju huvitavam on, mis siis ikkagi ootab Tabri šiitsis, mille tõukel Pauli ja Chani esimene suudlus siis aset leiab, mis saab Gurneyst ja kuidas liivaussidel ratsutamine ja fremenite sõjavägi aitab kaasa Atreideste kättemaksule – sest no selgelt see peab tulema! Isegi neile, kes pole raamatut lugenud, ütleb looloogika nõnda. Ei saa ju olla, et edaspidi nad kasvatavad kõrbes taimi, õpivad liiva­ussidega sõitma, on mõned religioossed nägemused ja muud ei juhtugi.

Ei, Atreidesed tõusevad taas ja imperaator ning tema sardokarid saavad seda samuti nägema. Teise filmi lugu on vähemalt natuke juba aimatav.

See – see on alles algus, nagu Chani filmi lõpus naeratusega ütleb.