See, mis vaikselt hinge närib …

Minisarjas „Teenijatüdruk“ portreteeritakse vaesust, koduvägivalda, düsfunktsionaalsete käitumismustrite kandumist põlvest põlve, aga seda tehakse tundlikult ja liialdustesse kaldumata.

BIRGIT DRENKHAN

Minisari „Teenijatüdruk“ („Maid“, USA 2021), autor Molly Smith Metzler, osades Margaret Qualley, Nick Robinson, Rylea Nevaeh Whittet, Andie MacDowell jt. Netflix.

Netflixi üheksaosalises, läinud aasta oktoobris ilmunud sarjas „Teenijatüdruk“ portreteeritakse vaesust, koduvägivalda, düsfunktsionaalsete käitumismustrite kandumist põlvest põlve, aga seda tehakse tundlikult, liialdustesse kaldumata. Sarja aluseks on Stephanie Landi raamat „Teenijatüdruk. Raske töö, madal tasu ja ema tahe ellu jääda“,¹ mille on ekraanile kohandanud Molly Smith Metzler. Tuleb tõdeda, et adaptatsioon on suurepärane. Tegelasi kujutatakse mitmekülgsena: kõigil on heldimust tekitavaid omadusi, aga ka varju heitvaid deemoneid, nagu inimestel ikka. „Teenija­tüdruk“ on oluline, sest käsitleb koduvägivalda loomutruult ja liialdustesse kaldumata peegeldades.

25aastasel neiu Alexil (Margaret Qualley) saab kannatuste karikas täis, ta võtab oma peagi kolmeaastaseks saava tütre ning lahkub joodikust partneri haagiselamust. Viimase raha kulutab ta kütuse ostmiseks, kuid satub peagi avariisse. Nüüd pole naisel raha ega ka autot, mis oli lühikest aega kodu eest. Alexil ei jää muud üle kui pöörduda koos väikese lapsega hoolekandeasutusse. Seal püütakse tema kodust olukorda selgitada, aga naine keeldub seda vägivaldseks nimetamast: „Aga mul ei ole ju sinikaid. Ta ei löö mind, vaid seina minu kõrval.“

Ehkki „Teenijatüdruk“ ei ole moraliseeriv näpuga näitamine, tuleb autoritele tänulik olla ridade vahelt loetava koduvägivalla teemalise teavitustöö eest. Kaassuhtevägivald algabki seina löömise ja ähvardamisega. Sellele eelneb pangakaardi võõrandamine ja rahale juurdepääsu piiramine („Kallis, sa ei pea raha pärast muretsema. Ma käin ise tööl ja hoolitsen kõige eest.“ Kõlab romantiliselt?). Nii jääb ohver sõltuma oma kaaslasest, kes hakkab ebavõrdses olukorras kergesti manipuleerima. Vägivald on ka see, kui ei lubata teistega suhelda, keelatakse ära sõbrad. Ohver jääb üksi, sõltuvaks oma kaaslase tujudest. See on vaimne vägivald, kus polegi sinikaid, vaid hingehaavad, mis on väga visad paranema.

Kõrvalseisjana on lihtne soovitada ohvrile äraminekut, uue elu alustamist kuskil mujal. Sarja peategelane Alex lahkubki, kuid satub silmitsi uskumatute probleemide ja olukordadega, mis kahjuks ei olegi dramaturgiline liialdus. Elu on veel koledam. Kes soovib, saab lugeda Aleksander Pihlaku Eesti Päevalehes ilmunud artiklit Raido Rosenthali saagast.²

Tinglikult võib öelda, et Alexi peaprobleem on tema ema Paula (muide, Andie MacDowell ongi Margaret Qualley ema), kes on mentaalselt ebastabiilne looduslaps ja kunstnik. Traditsiooniliselt on ema see, kelle juurde saab minna oma murega tuge otsima. Sarjas tekib aga korduvalt olukordi, kus Alex peab peale oma probleemide lahendama ka ema omi ning korraga on vaja otsida peavarju nii kolmeaastasele tütrele kui ka oma süüdimatult käituvale emale. Paula tegelaskuju ei ole halb inimene, tal lihtsalt ei ole emaks olemise oskust ega kogemust. Ta armastab oma tütart ja need kohad on maalitud imekaunilt. Vaatajana teeb see ka minu hingele pai. Kuid Paula armastus on ja jääb omanäoliseks, selliseks, nagu talle endale lapsepõlvest tuttav on.

Mitmed uuringud (näiteks Sproul Bassett et al., 2020 ja Marshall, 2014³) näitavad, et lapse suhted esmase hooldajaga ja keskkond määravad ära tema valikud täiskasvanuna. Kuna laps on kuni seitsmeaastaseks saamiseni täielikult sõltuvuses oma vanematest, siis ta ei küsi, kas see, kuidas temaga käitutakse, on õige või vale, vaid tal kujuneb oma viis olukordadega toimetulekuks (Riggs & Jacobvitz, 2002⁴). Wilson Agaibi järgi⁵ on kujunenud strateegiad kas edasiviivad või suhteid pärssivad. Lapsepõlves omandatud käitumismustrid, mis toona aitasid ellu jääda (traumaga kohaneda), võivad täiskasvanuna täisväärtuslikku elu takistada. Ka sarjas leidub hulgaliselt osutusi sellele.

Alex elab noorpõlves koos ema ja joodikust isaga, kes alkoholi tarbinuna hakkab vägivallatsema. Noorel emal ei jääd muud üle kui väikelapsega keset ööd kodu maha jätta. Täiskasvanuna kordab Alex sama mustrit – väikese varieeruvusega, kuid refrään kõlab ikka samamoodi.

Traumaatiliste käitumismustrite puhul ei pruugita aru saada, et käitumine ja valikud on tingitud vääratest mõttemustritest. Vastupidi: vägivalda kogenule on vägivaldne olukord tuttav, seega ka turvaline oma etteaimatavuses (LePera, 2021⁶). Sellepärast näibki Alexile ebavõrdne võtta vastu siiras abi ja tema vajadusi arvestav armastus. Traumeeritud meel otsib pidevalt draamat, sest lapsepõlves võrdus draama armastusega (LePera, 2021). Ei tasu pahaks panna, kui ohver läheb tagasi vägivallatseja embusesse. Nii vastuoluliselt kui see ka ei kõla, on seal ohvrile mugavustsoon. Nagu peategelane väga tabavalt ütleb: „Meil on vaja teada, et maailmas on keegi, kes on sinu poolt.“ Keegi, kes kinnitab, et kõik saab korda, kes su kinni püüab, peatades vabalangemise. Pööramata tähelepanu, et sellel on isikuvabaduse ja heaolu hind.

Peale selle, et sarja tegelasi on mitme­külgselt kirjeldatud ning iga episood toob ootamatuid pöördeid, on sari ka tehniliselt põnevalt lahendatud. Näiteks on vaatajad hästi kursis Alexi rahakoti sisuga, kuna see kuvatakse ekraanile. Kui üldse, siis on seal väga väikesed kupüürid ja seda valusam on vaadata, kuidas iga bensiiniliitriga arvud aina väiksemaks jooksevad. Mainimist väärt on ka kohtusaali stseen, kus on väga osavalt illustreeritud kohtu keerulist ja jaburat süsteemi. Põnev on vaadata, kuidas metafoorid saavad füüsilise väljenduse, tuues poeetilise varjundi muidu nii tõsisesse teemasse.

„Teenijatüdruku“ loo jutustamine sarja formaadis on vaieldamatult parim valik. Üheksa tunni jooksul joonistatakse tegelased korralikult välja ning olukorrad kujunevad tervikuks. Tundlikult antakse edasi vaimse vägivalla olemus – kuidas see vaikselt, kuid järje­pidevalt kollitab ja närib hinge ka siis, kui vägivallatsejat juures ei ole. Tuleb tunnistada, et kohati oli sarja raske vaadata, tekkis soov sekkuda, aidata pea­tegelasel paremaid valikuid teha.

Kuigi seriaalis on vägivallatsejaks mees ja ohver naine, ei tasu ära unustada, et vägivald ei küsi sugu. Ka mehed võivad sattuda vägivalla ohvriks. Sellest räägitakse vähem. Levib valehäbi, mis ei luba tunnistada, et naine kodus ähvardab, mõnitab, rikub mehe isiklikke esemeid või tuleb kallale. Vägivallast tuleb rääkida, vägivaldsest situatsioonist tuleb lahkuda. Vägivallale on väga raske punkti panna, kuid tasub mõelda, kas see suhe, mida partneriga (kas või hüpoteetilisele) lapsele etendatakse, ongi selline, mida oma võsukesele soovitakse. Kui vastus on ei, siis see on hea indikaator, et midagi tuleb muuta.

1 Stephanie Land, Maid: Hard Work, Low Pay and a Mother’s Will to Survive. Hachette Books, 2019.

2 Aleksander Pihlak. „Ta jätkas mu peksmist, kuni olin üleni verine.” Naine pages vägivalla eest Hispaaniasse, kuid terror alles algas. – Eesti Päevaleht 11. I 2022.

3 Ashley M. Sproul Bassett, Elizabeth K. Wood, Stephen G. Lindell, Melanie L. Schwandt, Christina S. Barr, Stephen J. Suomi, James D. Higley, Intergenerational effects of mother’s early rearing experience on offspring treatment and socioemotional development. Developmental Psychobiology, 62(7), 2020. https://doi-org.ezproxy.tlu.ee/10.1002/dev.21959.; Nicola Marshall, Kiindumussuhe. Käsiraamat õpetajale. Jessica Kingsley kirjastus, 2014.

4 Shelley Riggs, Deborah Jacobvitz, Expectant parents’ representations of early attachment relationships: associations with mental health and family history. Journal of consulting and clinical psychology, 70(1), 2002. https://search-ebscohost-com.ezproxy.tlu.ee/login.aspx?direct=true&db=edsbl&AN=RN109140314&site=eds-live

5 Christine E. Agaibi, John P. Wilson, Trauma, PTSD, and resilience: a review of the literature. Trauma, Violence & Abuse, 6(3), 2003. DOI https://www.jstor.org/stable/26636658

6 Nicole LePera. How to do the work, HarperCollins Publishers, 2021.