Säde sähvab pildis, helis ja sõnas

Tänavune elutööpreemia laureaat Enn Säde on andnud Eesti filmilukku nii mitmekülgse panuse, et seda on ühe lehekülje peale väga keeruline kokku pressida.

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Maailma kultuuriloos on alati paeluvad olnud tegelased, kes satuvad justkui poolkogemata pidevalt ajaloo ristteele, oluliste sündmuste keskpunkti.

Seesuguste isikute puhul on pisut ebaselge põhjuse ja tagajärje omavaheline suhe: on nad nende sündmuste esilekutsujaks, üheks katalüsaatoriks või lihtsalt juhuslikuks kaasreisijaks? Kas sündmused oleksid vallandunud ka justkui ajarändurite abita? Või kas oleks nende sündmuste mõju olnud ilma kõnealuste tegelaste sekkumiseta samaväärne?

Filmikunstis kohtab sääraseid fiktiivseid tegelasi. Kõigepealt meenuvad kindlasti Forrest Gump ja Zelig, kes on saanud kinolinal surematuks omanimelistes filmides.* Päriselust võiksid seesugusteks sobida ehk Roman Polanski, Dennis Hopper, Udo Kier … ja Eestist minu arvates Enn Säde.

Grand old man

Säde on olnud alati kohal, ja sellest saab Eesti filmiajalukku veidi pikemalt pilku heites aru õige kiiresti. Enn Säde kui helimehe rolli Tallinnfilmi filmide juures ei tohiks kuidagi alahinnata (seda enam et kaadritagused tegijad ei pälvi tihti piisavalt tähelepanu). Kahtlemata on ta andnud professionaalse ja loomingulise maksimumpanuse filmidesse, mida tal on olnud õnn teha, aga rõhutan siinkohal, et tal on olnud ka õnne. Tundub, et Sädel on olnud mingit imetabast vaistu tunda ära need projektid, mis on erakordsed ja kestavad üle aja. Kui pika elukaarega inimeste puhul võib ehk tihti öelda, et legendaarse tegija staatus on käes juba seetõttu, kui on piisavalt kaua tegutsetud, siis Säde puhul see ei kehti. Tema eluraja saab filmihuviline läbi käia verstapostide järgi, mis end kindla regulaarsusega seal ilmutavad.

1960. aastate alguses helioperaatorina Tallinnfilmis alustanud Säde tegi 1963. aastal kroonikate vahele ka ühe välmetöö, milleks sattus olema Leida Laiuse Moskva filmikooli VGIKi tudengifilm „Mäed kui valged elevandid“. Esimene lühimängufilm ja kohe Leida Laius! Dokivallas ei lasknud samaväärne saavutus end kaua oodata, sest Andres Söödi debüüti „Ruhnu“ (1965) on põhjendatult peetud Eesti poeetilise dokikoolkonna üheks teerajajaks. Jälle Säde.

1960. aastatesse mahub veel kaks märgilist vaatlevat eksperimentaalse olekuga dokki: „Pikk tänav“ (Hans Roosipuu, 1966) ja fotofilm „Tallinna mosaiik“ (Andrei Dobrovolski, 1967).

Järgmistest üliolulistest tegijatest on Säde nii Vladimir Karasjov-Orgusaare („Pööripäev“, 1968; „Uus aeg“, 1969) kui ka Rein Marani („Okaslinnus“, 1971) lavastaja­teekonnale kohe alguses hoogu juurde andmas.

Seitsmekümnendad aastad toovad aga mitu seniajani Eesti filmiloo absoluutsesse tippu kuuluvat koostööd. Ei saa üle ega ümber Karasjov-Orgusaare neljaosalisest avangardistlikust meistri­teosest „Lindpriid“ (1971), Säde lavastaja­debüüdist mängufilmi vallas. Sellele järgnevad veel üks Eesti kõigi aegade parimaid mängufilme „Värvilised unenäod“ (Virve Aruoja ja Jaan Tooming, 1974) ning Eesti nn uue laine paar olulisimat teost, Olav Neulandi ja Mark Soosaare mängufilmidebüüdid ehk „Tuulte pesa“ (1979) ja „Jõulud Vigalas“ (1980).

Enn Säde

Heikki Aasaru

Säde dokkide seeria on tol kümnendil aga ehk veelgi võimsam. Algab pikaajaline koostöö Lennart Merega, kelle antropoloogiliste dokkide juures saab Sädest põhitiimi asendamatu liige. Peeter Toominga ja Peep Puksi poeetilisele „Kodukülale“ järgneb Soosaare üks tippteoseid „Kihnu naine“ (1974), Olav Neulandi orelidokid „Oreli sisse minek“ (1974), „Orelimeister“ (1976) ja „Kuidas portreteerida orelit“ (1976, kaaslavastajana). Filmiga „Võõras higi“ (Jüri Müür, 1973) algab pikalt koos sõpradena käidud rada Jüri Müüriga. Ja siit saab alguse ka nende kahe üheks dokumentalistlikuks juhtmotiiviks kujunenud alamžanr „põllumajanduslik probleem­dokk“, kus tehakse üsna varjamatut süsteemikriitikat. Järgmised teeb Säde juba (kaas)lavastajana: „Narri põldu üks kord…“ (1981) ja „Künnimehe väsimus“ (1982, koos Müüriga) on seltsimeestele pinnuks silmas ja toovad kaasa omajagu pahandust. Režissöörina on tema kõige võimsam töö aga ehk hoopis märksa hilisem „Tuulepealsed leelod“ (2007), kus ta räägib Jüri Müüri ära keelatud „Leelot“ (1969) loo keskmesse pannes ära kogu Eesti laulupeofilmide ajaloo. Igava ülevaatefilmi asemel on Säde materjali sisse kaevumise järel tulnud välja hoopis teosega, mis meenutab žanrilt pigem uurimuslikku poliitilist trillerit. Näeme, kuidas kommunistid üksteisel võimuvõitluses kõri kallal olid ja kuidas laulupidu eri aegadel nagu kuuma kartulit edasi-tagasi põrgatati, suutmata otsustada, kas peaks selle võimsa jõu ekspluateerimise pealt kasu lõikama või on see tulega mängimine. Lavastajana on Säde kokku teinud paarikümne filmi ringis, helirežissöörina loendamatu arvu. Siinne loetelu (uskuge, seda on tublisti kärbitud!) võib tunduda kuiva faktireana, kui süvenemist vajalikuks ei peeta, kuid tundsin pakilist vajadust ta tööd niimoodi ritta panna, et tekiks pilt, kui kohal on Säde aastakümneid Eesti filmis tegijana olnud. Viis ta nende juurde vaist või õnn, aga paljud neist filmidest on auväärset kohta väärt osalt ka seetõttu, et Säde on sinna oma sädeme andnud.

Kogujate koguja

Kunstnikud elavad tihti vaid hetkes ning loomingulist palangut tasakaalustab peaaegu täielik tahtmatus tegelda elu praktilise poolega, kuna üks projekt teise järel neelab kogu valgusjõu. Enn Säde on need kaks poolt – loomingulise ja administratiivse – suutnud edukalt ühendada. Kui ta ka filmiloominguga on pika karjääri järel nüüd lõpetanud (vähemalt ajutiselt, sest midagi lõplikuks pidada pole mul julgust), on ta sama aktiivselt tõstnud pead mitmes teises, aga ikka filmi­valdkonnaga seotud ametis. Selgub, et Säde on asjade tegemise kõrval olnud ka aktiivne asjade koguja, talletaja, salvestaja ja mällu märkija. Sel sajandil on hoogu saanud Säde kui filmikirjutaja ja -taastaja roll. 2007. aastal jõudis lõpuks esimest korda vaatajate ette „Leelo“ oma algsel, tsenseerimata kujul, 2009. aastal pärgas Eesti filmiajakirjanike ühing teda aasta filmiajakirjaniku tiitliga filmiajalooliste kirjutiste eest Sirbis, kuigi Säde pole isegi ühingu liige. 2010. aastal oli ta Lennart Mere filmide taastamise ja väljaandmise projekti eestvedaja. 2016. aastal ilmus Eesti üks infomahukamaid ja huvitavamaid filmiraamatuid, mälestustest ja senistest kirjutistest-fotodest-raadiosaadetest koosnev „Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest“ (Kultuurileht, 2016), mis peaks koha leidma iga Eesti filmifänni raamaturiiulis. Aasta(kümne)te jooksul on Säde pidevalt pildistanud filmielu enda ümber, eriti võtetel, mille tulemusena on tulevaste filmiuurijate kasutada terve unikaalsete kaadrite varamu. Ajal, mil uutest Eesti filmidest pole poolel juhtudest endiselt ühtki normaalse kompositsiooni ja värvi­gammaga pilti ette näidata, omandab selline pagas hindamatu väärtuse.

Need, kes Sädega kokku on puutunud, teavad ehk arvesse võtta ka tema pisut okkalist loomust, mis on talle külge pookinud vana toriseja kuulsuse (sõnad, mida ta ka ise vahel enda kohta kasutab). Eks Säde olegi keeruline vastane neile, kes eelistaksid oma asju mugavustsoonist juhtida. Säde nõudlikkus teiste vastu on üksnes peegeldus ta nõudlikkusest enese suhtes. Säde on ideede- ja tegudemees, nii et asja korrektne vormistus on alati olulisem, kui isikliku suhtluse tasandil ringiratast veeretatavad viisakused. Eks perfektsionistile võigi maailm olla üks tüütu paik, mida kunagi lõpuni peenhäälestada pole võimalik.

Kuna Säde pole diplomaat, on enamasti tegutsenud kaadri taga, ja tema nimi pole ehk väljaspool filmivaldkonda paljudele tuttav, teeb kohe eriti rõõmu, et auhinnaga sai ära märgitud keegi, kes on teinud aastakümneid pidevalt väärt tööd ilma ise tähelepanu otsimata, aga kelle panus Eesti filmikunsti ajalukku eile, täna ja loodetavasti ka homme on täiesti ainukordne.

* „Forrest Gump“, Robert Zemeckis, 1994; „Zelig“, Woody Allen, 1983.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht