Raputatud, mitte segatud tõelisus

Jaak Kilmi: „Inimluure on palistatud rikutud saatuste, nurjunud perekondade ja läbikukkunud eludega. Popkultuuris seksikaks tehtud spioonielu on tegelikult egotripp.“

TÕNU KARJATSE

Kohtun Jaak Kilmiga sumedal juuliõhtul BFM-i õuel pärast tema uue doki „Mu spioonist isa“ linastust humanitaarteadlaste suvekursusel „Teistsugune nõukogude aeg“. Esilinastus oli Sheffieldis, Tallinnas toimub seni ainuke planeeritud avalik linastus 21. augustil Artise kinos. „Kuna see ei ole väga Eesti lugu – ta ei räägi meile mõnest tuntud odaviskajast ega rallisõitjast ega ka mitte mõnest pühakust –, siis on filmi tava­vaataja-potentsiaal väga väike,“ põhjendab Kilmi.

Mu spioonist isa“ peaks ju eestlasi kõnetama küll, kuna meie saatused endistes liiduvabariikides on ju samasugused, ning seda toob see film ka esile.

Jah, eriti sarnane on meie ühine (lähi)minevik just lätlastega. Odavad alkoholi- ja bensiinihinnad on triviaalne argipäev, aga toonased riiklikud struktuurid ja kogu nõukogude argipäev ning võimuvahekorrad olid ju üksühele sarnased. Lätis ei nähtud küll Soome televisiooni ja ei olnud alternatiivi filmile „Seitseteist kevadist hetke“,1 mida ma Tallinna poisina iialgi ei vaadanud, sest oli parematki valida, kasvõi „Ritari Ässä“.2 Aga kõik muu, olme ja ühiskond, on väga-väga sarnane: traumad, küüditamised, kõik samal kuupäeval.

Spioonilood on magnetina mõjuv teema. Kõik riigid on selles sfääris tegevad.

Jah, spiooniteemaga flirdib ka pop­kultuur. Kirjanduses ja filmis pole ju midagi seksikamat kui üksik kaunitaridest ümbritsetud spioon viskiklaasi taga, aga see kõik on romantiseeritud kujutelm salaluurest. Tegelikult on inimluure, mis on vaid üks osa luuretegevusest, palistatud rikutud saatuste, nurjunud perekondade ja läbikukkunud eludega. Popkultuuris seksikaks tehtud spioonielu on tegelikult egotripp.

Romantiseeritud kuvandi tõttu lähevad noored ka luurajaks õppima. Neile on loodud illusioon, et nad saavad teha kõike ja jääda ise märkamatuks. Seda sa ka oma filmis näitad.

Täpselt. See saatus, mille nad valivad, pole oma olemuselt seksikas. Tõenäoliselt on intelligentsel inimesel selle ametiga kaasneva stressi- ja paranoiakoorma alt väga raske tervena välja tulla ning lisaks hävitab see usalduse inimeste vastu. Jääb see, mida õpetatakse siis lastele – ära usalda kedagi. Pereisana ei tahaks ma oma lastele sellist elu, mida üks paadunud luuraja võiks neile võimaldada.

Jaak Kilmi ja filmi peategelane Ieva Lešinska uurimas luuretoimikuid.

Kaader filmist

Vormiliselt näitad sa spiooni pereelu hästi kahvatult, argiselt, isegi trööstitult, ehkki taaslavastustega tood sisse emotsionaalseid ja humoorikaid hetki. Peale selle kasutad dokumentaalkaadreid, päevikuid, fotosid … Ühe loo teenistuses on mitu meetodit.

Filmitegijana otsisin emotsionaalseid momente ja tahtsin filmitegija ning inimesena teada, mis tunne oli filmi peategelasel Ieval aastal 1978, kaks kuud pärast Ameerikasse emigreerumist ja uue identiteedi saamist selles vaimse klaustrofoobia õhustikus koos oma järjest paranoilisemaks muutuva isaga elada. Mind huvitasid detailid, tapeedi­värvid, tegin Ievaga üsna põhjaliku intervjuu, et teada saada, mis keskkond see oli, kuna soovisin seda uuesti luua, taaslavastada fotod selles interjööris, mida polnud varem tehtud. Valisin koos Ievaga välja näitlejad, kes võiksid foto­rekonstruktsioonides teda, tema isa ja isa abikaasat mängida. Eesmärk oli, et see, mis ma filmitegijana taasloon, oleks siiski võimalikult dokumentaalne, nii tahtsingi dokumenteerida iga etappi. See on ühest küljest ka dokumentalisti kui filmitegija kretinism – ma teen dokumentaalfilmi –, aga ma ei taha valetada. Samas, kui ma valetan, siis tahan seda teha võimalikult dokumentaalselt.

Sellest oleks saanud ka väga hea mängufilmi.

Dokfilme on alati huvitavam vaadata, sest mängufilmis ongi vaid üks meetod: stsenaarium ja teksti esitavad näitlejad. Dokis on alati huvitav see, kuidas lugu jutustada ja millise meetodi on filmi­tegija valinud, sest arsenal on päris suur. Mul on dokfilme vaadates alati huvitav kaasa mõelda. Iga loo jutustamise puhul on kontseptuaalselt õigemaid ja ma ütleks isegi valemaid lahendusi. Nii et mulle on filmitegijana, vaatajana ja ka endise filmikriitikuna dokkide tarbimine palju huvitavam. Filmiajakirjaniku taaga tõttu olen filmitegemise vahendite osas üsna pedantne ja juba seetõttu pidasin vajalikuks ekraanil dokumenteerida, kuidas seda filmi teen.

Kas soovisid sinna midagi juurde kirjutada või hoidsid end tagasi? Kas näitad meile 100% tõde?

See on 100% tõde. Kuigi olukordi taasluua on lõbus ja lahe väljakutse nii intellektuaalselt kui loominguliselt, tuleb dokfilmi tehes siiski tunnetada piiri, et mitte minna enda mõnumängumaale, vaid jääda ausaks ka oma meetodi vastu. Ühtki sõna ega lauset ei ole siin välja mõeldud.

Mu spioonist isa“ tegemiseks kulus viis aastat ja idee jõudis sinuni lausa kümme aastat tagasi. Sa uurisid üht ajajärku ühe pere loo kaudu, mis puudutas väga tundlikke teemasid. Kas kusagil tulid ka piirid ette?

Ükskõik, mida sa lood, dokfilmi või teatri­lavastust, on emotsionaalne moment hästi oluline. Filmi tehes püüad pugeda vaataja naha alla, teda kuidagi emotsionaalselt mõjutada. Sestap on alati lihtsam teha filmi inimesest, kellel ei ole pidureid ja kes on 101% aus. Tihtilugu on need inimesed, kes ei ole kõige intelligentsemad ja kes ei saa intervjuud andes või kaamera ees olles olukorrast aru. Nad käituvad rumalasti, aga samas ennast paljastavalt ja need hetked on tavaliselt kõnekad ning tihti ka väga emotsionaalsed. See film oli aga kõva pähkel überparanoilise topeltagendi tütrest, kes oli läbi imbunud igasugu vandenõuteooriatest, paranoiast, kahtlustest, kõhklustest ja ka irooniast, tänu millele ta üldse kogu sellest jamast välja tuli. Ehk siis tegelikult oli mul temaga väga raske: oli raske saada kaamerasse ehedat, rikkumata, alasti emotsiooni, kõik tuli läbi filtri. Palju läks aega, et nuputada võtteid, mismoodi Ievale lähedale saada. Usalduse võitmine oli kõige lihtsam. Irooniafiltri kõrvaldamine kõige raskem.

Kindlasti aitasid siin kaasa ka taas­lavastatud stseenid, mõnes kohas olid filminud ka tema reaktsiooni, see oli omaette kõnekas.

Selles mõttes on filmi making of-element hästi oluline. Kutsusin Ieva neid stseene ja nende lavastamist vaatama, ja me filmisime ta reaktsioone sellele, kuidas ta käitub olukorras, kus ta on justkui sunnitult toodud tunnistama episoodi oma elust. Näiteks stseen, kus kahe päeva eest on toimunud ta emigreerumine NSV Liidust ning CIA ja FBI agendid viivad ta diskole. Kõik on veel ilus ja romantiline, argipäeva depressioon ei ole veel üle rullinud ja ta saab tantsida kenade sportlike salaagentidega hetke kuumimate diskolugude saatel. See episood tõi Ieva ilmesse filmist muidu ära jäänud romantika.

See on rahvusvaheline koostööfilm (Läti-Soome-Tšehhi-Saksa). Kuidas lugu sinuni jõudis?

Oluline on käia filmifestivalidel, suhelda inimestega ja leida uusi sõpru. Minu Läti kolleeg ja võitluskaaslane Gints Grūbe nägi minu „Diskot ja tuumasõda“ Amsterdami IDFA-l aastal 2009. Sattusime pärast linastust seltskonnaga ühte vinoteeki ja Gints ütles, et tore, et sa siin oled, sest mul on sulle üks lugu, mida vaid sina võiksid teha. See oli muidugi väga meelitav. „Oo, tore, mis lugu?“ – „No ma saadan sulle meili, see on üks spioonilugu“. Nii see algaski.

See oli kümme aastat tagasi ja kohe ei haakinud?

Täpselt. Putin oli küll juba üheksa aastat võimul olnud, kuid uus külm sõda, millest toona vaid eksperdid rääkisid, polnud veel milleski väljendunud, uute teravate episoodideni oli aega. Krimmi okupeerimist 2014. aastal võib nimetada külma sõja uueks algpunktiks. Toona otsisime Gintsiga põhjust, miks seda ammu unustatud lugu rääkida. Pärast uue külma sõja puhkemist, kõiki neid õnnestunud ja ebaõnnestunud FSB ja GRU operatsioone, polnud enam küsimus, kas see on teema või mitte. Enne tundus, et seda filmi on raske rahvusvahelisele auditooriumile müüa – miks peaks meid praegu huvitavama NSV Liidu ja USA suhted aastal 1978? Seda küsisime 2009. aastal.

Filmi tegemise ajal toimus ka topelt­agent Sergei Skripali ja tema tütre Julia mürgitamisjuhtum Salisburys. Kas ei tekkinud kiusatust sellele kuidagi filmis viidata?

Ei, me tahtsime vältida liigset päeva­kajalisust. Meile tundus, et kui KGB endine kindral Oleg Kalugin ütleb filmis, et ei siis ega nüüd julgenud Nõukogude või Vene salateenistused sooritada poliitilist mõrva USA territooriumil, aga Euroopa pole küsimus, siis see on piisav. Juba see lause räägib meile ka sellest, mis juhtus juhtus Skripalidega.

Oled NSV Liidu lõpukümnenditega tegelenud mitmes filmis. Kas loed seda ajastut enda jaoks nüüd lõpetatuks?

Ma arvan, et see jääb minu kompetentsi piiriks. Olen küll teinud ühe vahva telekomöödia „Kohtumine tundmatuga“ (2005), tegevusega 1960ndatel, mis on mulle isegi nagu mütoloogiline aeg, nagu 1930 või 1944, mida ma pole ise näinud. Aga 1970-80ndaid kogesin teravalt lapse ja noorukina ja tajun ilmselt värelusi selles ajas kõige paremini. Ja ka need teemad tulevad justkui ise: olles arvanud, et olen selle ajastuga ühele poole jõudnud, tuleb Gints ja ütleb, et teeks ühe spioonifilmi, mille tegevus viib 1970ndate lõpu USA-sse. See ei ole küll minu Väike-Õismäe, vaid Colorado osariik või Ohio ülikoolilinnak, kus ma pole kunagi käinud, aga tunne on küll sama.

1 Mängufilm „Seitseteist kevadist hetke“ („Семнадцать мгновений весны“, NSVL 1973), režissöör Tatjana Lioznova.

2 Telesari „Ritari Ässä“ („Knight Rider“, USA 1982-1986), näidati Soome televisioonis aastatel 1984-1987.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht