Rääkimata jätmise tühjus

KERSTI UIBO

Dokumentaalfilm „Sõda“ (F-Seitse, Eesti 2017, 55 min), režissöör-stsenarist Sulev Keedus, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk.

„See on väga lihtne film,“ iseloomustab režissöör Sulev Keedus oma vastvalminud „Sõda“. Ta juba teab, et sellise pealkirjaga filmi vaataja võib oodata lugu võitjatest ja kaotajatest. Meediasõjas on alati pooled: omad ja vaenlased. Massiteabevahendid vahendavad masinlikult sõjasõnumeid ja inimestel pole infomüras aega neid analüüsida. Nii on saanud meediast sõjatööstuse osa ja sõjast meelelahutuslik meediamäng, kus omad on positiivsed ja vaenlased negatiivsed. Sõjas aga võitjaid pole. Sõda on alati ebainimlik ja kehtib vaid üks reegel – jääda ellu. Sõda pole kunagi püha, see on julm ja ebainimlik. Kui dokumentaalfilmi režissöör läheb sõjapiirkonda filmi tegema, ei tule ka tema sealt võitjana tagasi. Mida vähem inimesed on sõjaga kokku puutunud, seda rohkem nad enda arvates sellest teavad. Seega vaidlen Keedusele vastu: valitud ülesanne pole sugugi lihtne, sest pärast filmi valmimist on autor sama haavatav kui need, keda ta filmis.

Tean seda omast kogemusest, sest tegin NATO Jugoslaavia konflikti ajal ning pärast seda kaks filmi Kosovos. Ei osanud tookord arvata, et sõja ja selle tagajärgede kajastamine filmis nõuab aastaid tööd. Julgesin selle teekonna ette võtta, sest olin õppinud ajalugu Londoni ülikoolis ning võrrelnud Nõukogude ja Briti impeeriumi lagunemist. Jugoslaavia sõjad olid kodule liiga lähedal ja kestsid kümme aastat. Tol ajal sattus mulle kätte Independent, kus Rosie Boycott kirjutas, et sõjas on põhikannataja tõde. Dokfilmi autoril on aega vaadelda ja analüüsida. Kui teele kuhjatakse takistusi, tuleb filmi valmimise nimel leida väljapääs. Mõistad pea: mida rohkem süveneda, seda vähem tead, mis on tõde, ja sul tuleb endale tunnistada, et oled ebatäiuslik, samuti maailm su ümber. Tahtsin toona näidata, et vägivald on nagu langev spiraal, sünnitades uut vägivalda, mida tegelikult hävitada tahetakse. Minu ihukaitsjaks (tema olemasolu nõudis Briti fond, kes rahastas esimest ettevalmistusreisi) oli kanada kunstnik, kelle vend teenis Kosovos. Kuna kunstnik soovis portreteerida sõdureid, külastasime mitmeid sõjaväebaase. Maalimise käigus tekkis sõduritega isiklik side. Kaamera ees sõdurid oma mõtteid ei väljendanud. Nad ei tohi seda teha. Sain tuttavaks kahe kindraliga, üks pärit Saksamaalt, teine Itaaliast. Nad pakkusid end teejuhiks ja õpetajaks. Mõlemad vaatasid olukorrale nii objektiivselt, kui suutsid, ning rääkisid ausalt ja inimlikult, loomulikult mitte kaamera ees. Ajakirjanikud, kes viibisid Kosovos vaid mõne päeva, ööbisid Priština ainsas viietärnihotellis ja rääkisid õhtul baaris Londoni või New Yorgi toimetuse intriigidest. Nad sõidutati hommikul NATO baasi, kus toimusid infotunnid. Seejärel sõidutati sõjaväebaasidesse, kus filmiti õppusi ja tehti intervjuud. Pärast väsitavat ringsõitu pakuti kõigile osavõtjatele Prantsuse veini ja juustu. Käisin pressile korraldatud üritusel vaid korra, et näha oma silmaga, kui professionaalselt töötab meediamasin. Mõistsin, kui kiiresti muudab sõda miljonites värvitoonides mitmetahulise maailma must-valgeks ja jaotab kõik inimesed omadeks ja vaenlasteks. Sellises maailmas pole pooltoone: kahtlased on kõik, kelle seisukohad erinevad lihtsustatud skeemist. Tagantjärele võin öelda, et Kosovos kogetu kinkis ühe inimelu jagu sallivust ja alandlikkust. Just seetõttu näen Sulev Keeduse filmis seda, millest ei räägita.

Keeduse filmi ülesehitus on lihtne ja tabav. Tegemist on tänapäevase pihilkäiguga. Pihiisaks on kaamerat hoidev autor, keda naine usaldab. Naise jutt vaheldub kaadritega, mis on filmitud afgaani külas ning sõjaväebaasis, kus teiste seas elavad ka Eesti kaitseväelased. Olen kindel, et see struktuur ei sündinud üleöö. Film küpses viis aastat ja nõudis Keeduselt suurt vaimset pingutust.

Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et iga seisak on eluohtlik.

Kaader filmist

Filmi avakaadris seisab kaunis noor naine ookeani murdlainete ees ja vaatab merele. Hanna elab nüüd Austraalias. Lugu, mille naine räägib, pole kergete killast. Kindlasti oleks paljudele asjaosalistele lihtsam, kui Hanna oleks jätnud selle loo rääkimata. Hing aga ei anna rahu. Hanna räägib loo oma suhetest endise kaitseväelase Rivoga pärast sõjalist operatsiooni. Afganistanist tagasi tulnud Rivo oli hoopis teine inimene. Aastaid hiljem lõpetas ta elu enesetapuga, enne seda palus aga andeks neilt, kes maha jäid.

Filmi olustik on üles võetud afgaani külas. Vaataja näeb külarahva keskaegset elustiili ja kaitseväelaste igapäevaelu sõjaväebaasis. Ühel pool kanalit elavad afgaanid, teisel pool paikneb kruusatünnidest laotud müüriga ümbritsetud baas, kus elavad ka Eesti kaitseväelased. Külaelanikke lahutab sõjaväebaasist hiigelsuur metallist värav. Külaelu. Naised, lapsed ja mehed on siin lammaste ja kaamelitega koos elanud sajandeid. Esmapilgul poleks nagu midagi muutunud: lapsed karjatavad lambakarju, mehed parandavad savimajakeste seinu. Inimesed on vahest mõtlikumad kui tavaliselt. Äkki ilmuvad tolmusele külateele soomukid. Üllatunult vaatavad neid kaamelid. Lapsed lehvitavad, emad ja isad vaatavad neid altkulmu. Küla ainsal ristmikul jääb eesõigus siiski kaamelitele, kuigi soomukijuhid teavad, et iga seisak on eluohtlik. Soomukid, helikopterid ning hambuni relvastatud sõdurid on liivasel maastikul tõelised võõrkehad. Nad ei tunne siin ennast hästi ja pinget on tunda.

Sõjaväebaasis käib üksluine tegevus: kokad valmistavad toitu, sõdurid kontrollivad enne operatsioonile minekut relvi, noored treenitud kehaga mehed tõstavad kangi. Hommikul avaneb metallvärav ja sõdurid sõidavad või lähevad jalgsi tööle. Enne pimedust jõuavad soomukid töölt koju. Ja nii iga päev, kuni päris koju pääsemiseni.

Hanna teab, et autor jätab montaažis tema jutustusest välja nende kooselu kõige raskemad hetked ja kõige valusamad detailid, sest tuleb mõelda kõigele ja kõigile. Nii Rivo emale, endistele kaaslastele kaitseväes kui ka nende pereliikmetele. Hanna esitab endale küsimusi. Kas on võimalik päästa noormehe elu, kes ei suuda pärast sõda ümber lülituda normaalsele elulainele? Kui sõjaolukorras tagavad ellujäämise pidev valvelolek ja erutusseisund ning emotsioonide tuimenemine, siis rahuolukorras hävitavad samad omadused inimese vaimse tervise. Kuigi inimene jõuab koju füüsiliselt tervena, võib haige olla tema hing. Sõjalistel operatsioonidel saadud vaimse vigastuse tunnushaigus on traumajärgne stressihäire. Kaitsevägi keeldub suitsiidi eest vastutust võtmast. Eraeluliste põhjuste eest kaitsevägi ei vastuta. Nii jääbki süü vaid Rivo lähedaste kanda. Kaitseväe toetuse väejuhatuse psühholoog Marge Sillaste viitab ajakirjas Sõdur (2016, nr 5) kaitseväe andmetele, et traumajärgse stressihäire all kannatab Eestis vaid 0,3 protsenti kaitseväelastest, USAs tehtud uuringute põhjal põeb seal traumajärgset stressihäiret umbes 10–15 protsenti sõjas käinud meestest.

Kummaliselt mõjutab filmi väga tugevalt just see fakt, et paljust Hanna ei räägi. See rääkimata jätmise tühjus loobki meeleolu, millega vaataja saalist lahkub. Filmi autor on ära kuulanud kahe inimese loo ning jaotanud selle pisikesteks kildudeks meistri alandlikkusega. Hanna tänab Rivot selle eest, et noormees õpetas talle, mida tähendab tingimusteta armastus. Sellel teel pole võitjaid ega kaotajaid. Tähtsad küsimused jäävad õhku …