Pealelend – Helmut Jänes, Haapsalu õudusfilmide festivali juht

TRISTAN PRIIMÄGI

Kuidas sattus HÕFFi programmi selline film nagu „Õiglus“?

HÕFF keskendub alati žanrifilmi eri suundade ja stiilide propageerimisele, samuti soovime tänavu esile tuua Eestis viimasel ajal valminud žanritoodangut. Seetõttu tundus õige tuua festivalile ka Toomas Aria „Õiglus“, mida eelmise aasta lõpus näidati ainult valitud seltskonnale. „Õiglust“ on väga kerge tituleerida äraleierdatud žanrimääratlusega „kõige halvem Eesti film“ vms, kuid siin on palju sellist, mis paneb filmi imetlema. „Õigluse“ programmi võtmisega tahame tõestada, et filmi tegemiseks ei pea ilmtingimata olema aastaid kooli­pinki nühkinud professionaal. Filme saab teha ka teisiti, nagu teeb Toomas. Tema meeletu kirg, pühendumus ja usk võlusid mind silmapilkselt ning eesti žanrifilmi tervikuna vaadates annab just Toomase film mingi teistsuguse käegakatsutava energia. Ma ei taha nõustuda väitega, et „Õiglus“ on odav märul, mida ei tohigi filmiks nimetada. Kui HÕFFi publik plaksutab näiteks sellistele „šedöövritele“, nagu teevad Neil Breen või Tommy Wiseau, siis miks ei tohiks olla meil oma odavate ja tihti ka väga halbade märulifilmide lavastaja, kes ikkagi on igal pool nõutud mees.

Kas selliseid häid-halbu filme on programmis veel?

On ikka. HÕFFi tuntaksegi rohkem žanripiire ületavate filmide järgi ja neid filme on raske konkreetse stiiliga määratleda. Kas või Uganda märulifilm „Kes tappis kapten Alexi?“,¹ mis avas Wakaliwoodile (Uganda filmistuudiokompleks –T. P.) tee laia maailma, ja mida nüüd kümme aastat hiljem kõikjal suure eduga näidatakse. See on üks näide, kuidas peaaegu mitte millegi eest suudetakse rahva meelt lahutada – piisab vaid tegijate entusiasmist. Üks värskemaid näited stiili „nii halb, et hea hakkab“ illustreerimiseks on ka verivärske zombifilm „Koroona zombid“,² kus on võetud aastatetagused lemmikfilmid, monteeritud need üheks tervikuks koos koroonaviirusest inspireeritud tekstiga ja see annab kokku täiesti uue filmi. Sellised „halva maitse“ filmid toetavad paljuski HÕFFi ideoloogiat pakkuda suurte ja kuulsate kõrval alati magus suutäis friigikraami.

Selliste filmide mõjukus põhineb suures osas ühisel vaatamiskogemusel. Kuidas kavatsete netifestivaliga seda festivali- ehk pidustusetunnet pakkuda?

Atmosfääri loomine virtuaalsel teel oli ka korraldustiimi esimesi prioriteete. Päris 100% meil seda ilmselt taasluua ei õnnestu, kuid eeldus heaks festivaliks, kus toimuvad ka virtuaalsed arutelud-vestlusringid, mälumäng ja isegi kostüümivõistlus, on täiesti olemas. On suhtluskanalid, mida pakume fännide omavaheliseks suhtluseks filmide ajal, nagu istuksid nad üheskoos kinosaalis. Pakume võimalust osaleda vestlusringides, mida veavad filmide autorid ja kus kõik saavad küsimusi esitada. Virtuaalse festivali pluss on see, et külaliste tutvustusi on uues olukorras rohkem kui kunagi varem ja tutvustame ka neid, kellest enne võisime vaid unistada.

1 „Who Killed Captain Alex?“, Nabwana I. G. G., 2010.

2 „Corona Zombies“, Charles Band, 2020.