Parim kunstiline peegeldus näib olevat reaalsus

Jaak Lõhmus, Berliin

62. Berlinale alustab lõpusirget. 9.–19. veebruarini toimuv Berliini rahvusvaheline filmifestival alustab oma viimast kolmandikku. Kuid võistlusprogrammis on kõik veel suhteliselt vaikne, kuigi 11 filmi 18st konkureerivast on juba näidatud. Õieti on tunne, et korralikku stardipauku pole nagu olnudki, kuhu siis joosta – kui laenata võrdlus kehakultuurist. Möllu ja glamuuri on nagu festivalil ikka, laialt, kümned tuhanded inimesed murravad kinodesse, isegi festivali plakat on sel aastal päris ilus ja vikerkaarevärvides (aastaid on Berlinale plakatit peetud üheks kõigi aegade koledaimaks filmiplakatiks). Äkki tõesti vaevab kineaste värskete ideede puudus? Seesama, millest viimaste aastate filmijärgede laine ja 3D remake’ide seeriad on andnud põhjust korduvalt rääkida? Tänavune avafilm oli mõneti erakordne, ajaloolise kostüümifilmiga naljalt festivale ei avata, või täpsemini, seda tuleb ette keskmiselt kord kümne aasta kestel. Esimesel õhtul näidatud „Jumalaga, mu kuninganna” on sissevaade Versailles’ lossi kuninglike asukate ja nende õukondlaste ellu päevil, mil Pariisis on juba koostatud nimistu 286 siniverelisest, kes varsti oma peast ilma jäävad. Benoït Jacquot’ filmi sündmustik leiab aset 1789. aasta juulis, see on film Prantsuse revolutsioonist ilma revolutsiooni näitamata, meile näidatakse, kuidas Pariisi sündmuste verisus peegeldub Versailles’ lossi elanike silmades ja kõnelustes. Õieti keskendutakse filmis kuninganna Marie Antoinette’i (Diane Kruger) seksuaalsele meeldumusele kolmnurgas, mille moodustavad lisaks kuninglikule kõrgusele ettelugeja-kammerneitsi Sidonie (tõusev täht Léa Seydoux) ja üks kuninganna südamedaamidest. Kuningapere otsustab mitte põgeneda mässajate eest, ja teele saadetakse armastatud kaunitarid. Mis saab kroonitud peadest, on teada, mis saab kahest põgenikust, jääb vaataja kujutleda. Tõtt-öelda teos, mis ainult veel kord tõestab prantslaste oskust teha hästi kalleid filme, ei palju enamat. Teostuse kõrge professionaalsuse üle pole ka põhjust kurta, aga siiski ei saa öelda rohkem. Natuke säratu algus festivalile, kuigi tõestab ajaloolise kostüümifilmi kui žanri jätkuvat elujõudu. Kuni elab filmitööstus, tehakse ka selliseid filme.

Vanglas filmitud teater

Vennad Vittorio ja Paolo Tavianid on teinud filme rohkem kui 50 aastat, nad alustasid 1954. Dokumentaalsust ja lavastuslikkust meisterlikult ühele lõuendile kandev uus teos „Caesar peab surema” näitab, et ka üle 80 aasta künnise astunud filmimehed oskavad ning suudavad olla õigel ajal õiges kohas. Film jäädvustab Rooma superturvalise Rebibbia vangla pikaajaliste või eluaegsete vangide ettekandes William Shakespeare’i näitemängu „Julius Caesar”.

Võim, valelikkus, truudus, reetmine ja verine vägivald – ajaloolises tragöödias ja tänapäeval, siin ja praegu, sedasama tükki mängivate elavate mõrvarite, mafioosode, varaste ja narkosmugeldajate esituses. Kõrgesse filosoofilisse vanuseklassi jõudnud filmiloojate pakutud üldistav kujundirida filmi, teatri ja dokumentaalse tegelikkuse ühtesulamisest on võimas ja liigutav. Elades sisse surematu tragöödia teksti, tunnevad vangidest osatäitjad ära episoode ja dialooge omaenda elust ja konfliktidest, elavad uuesti läbi asju, mida nad on omal nahal kogenud. Ja nad osutuvad uskumatult meisterlikeks näitlejateks.

„Cesare deve morire” algab ja lõpeb etendusega vangla teatris, vahepeal näeme osatäitjate valimist, proove, milleks kasutatakse ära vangla osakondi, jalutusruume, läbikäike ja koridore, samuti konge, kus mehed oma karistust kannavad. Pärast eesriide sulgumist lähevad mehed taas oma (mõne jaoks igavestesse) eluruumidesse. Üks neist tunnistab kaamera ees: „Sellest hetkest, mil õppisin tundma kunsti, on see kong siin tõepoolest vangikong.” Lõputiitritest selgub, et Brutuse osatäitja Salvatore Striano armuandmispalve on rahuldatud, ta on vabaduses ja teenib nüüd leiba näitlejana. Brutuse osatäitja sammus punasel vaibal filmi linastusele Berlinale palees nagu mees muistegi.

„Barbara” – saksa naise psühholoogia

Saksa filmilooja Christian Petzoldi „Barbara” on lihtne linalugu noorest naisarstist, kes tuleb tööle mereäärse linnakese haiglasse. Saksa DV, 1980. aasta, mis on meilegi tuntud kui kruvide kinnikeeramise aeg. Barbaral (Nina Hoss) on kallim Lääne-Saksamaal, nad on kaua ja põhjalikult ette valmistanud naise põgenemist Taani, mis ei ole Põhja-Saksamaa rannikust kuigi kaugel. Raha on kogutud, üle mere mineku aeg kokku lepitud, kuid mida ligemale jõuab minek, seda keerulisemaks muutub plaani realiseerimine. Sugugi mitte ainult sellepärast, et Stasi ei maga ning otsib Barbara korteri ja tema enda korduvalt läbi, kasutades professionaalseid hirmutamisja alandamismeetodeid. Pigem juhtub noore tohtriga asju, mis panevad teda endalt küsima, kas tal on moraalset õigust minna, kui patsiendid tema oskusi ning teadmisi siin vajavad (sealpool pakutakse talle võimalust jääda koduperenaiseks), kas tal üleüldse on vaja ära minna, kui siinpool leidub samuti inimene, kes temast näib hoolivat.

„Barbara” on imetlusväärne psühholoogilise realismi saavutus, ehkki kindlasti mitte tippsaavutus maailmakino ja filmiajaloo mastaabis, aga tänavuse festivali programmis kindlasti seni parim film. Ja kui vaatan seda teost Eesti filmiajaloo saavutuste taustal, siis paraku peab tunnistama, et meil on kogu sajandi toodangust kõrvale panna ainult paar filmi, mis niisuguse psühholoogilise täpsusega, võiks öelda kirjeldustes koma ja semikoolonit õigesti kasutades, annavad edasi tegelaste suhteid. Leida Laiuse „Ukuaru” ja „Kõrboja peremees”, Arvo Kruusemendi „Naine kütab sauna”, võib-olla osalt ka Grigori Kromanovi „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, võib-olla ka tema unustatud film „Briljandid proletariaadi diktatuurile”. Ja ongi vist kõik. Kunstiliste ambitsioonidega on Eesti kinoteostes teadagi kõik korras, need ambitsioonid on täiesti ja tuntavalt-nähtavalt igas filmis olemas, aga oskaks keegi veenvalt jutustada ka sellest, kuidas millimeeter-millimeetrilt arenevad inimeste omavahelised suhted. Kuidas suur vene kirjanik ütleski: „Samal ajal, kui juuakse teed…” Ei taha öelda, et psühholoogiliste filmide vähesus on eesti kinokunsti puudus, pigem peaks juurdlema, miks sellised trendid, nagu meie mängufilmile omased, on ajalooliselt välja kujunenud.

Muidugi on Berlinalel lisaks võistluskavale palju muud põnevat. Ajaloolises plaanis näiteks kuulsa Babelsberg Studios 100. aastapäevale pühendatud programm (stuudio kandis ühel ajalooperioodil mäletatavasti ka DEFA kaubamärki) või Vene filmiuuendajate programm „Punaste unelmate vabrik”, mille avalöögiks oli Sergei Eisensteini restaureeritud „Oktoobri” (1927) pidulik kontsertlinastus täiskoosseisus sümfooniaorkestri saatel.