Oma sõ(b)rad leiad ööst

Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm „Öölapsed“ tõdeb, et öös on asju: neoonpunast ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.

SILVER ÕUN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Öölapsed“ (Alexandra Film, Luxfilm, Eesti 2021, 101 min), režissöör Priit Pääsuke, stsenarist Ewert Kiwi, operaator Mart Raun, produtsent Marianne Ostrat, kunstnik Kadri Kuusler. Osades Grete Konksi, Piret Krumm, Alice Siil, Mart Müürisepp, Alo Kõrve, Jaune Kimmel, Laine Mägi, Peeter Oja jt.

Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm tõdeb, et öös on asju. Kui käes on punditund ja iga noor hing igatseb lendu tõusta, sotsialiseeruda ning leida oma koht ja kindlus ümbritsevate inimeste keskel. Suurekssaamise filmile omaselt tuleb läbida teatud hulk initsiatsiooniriitusi.

Klassikalist noortekomöödiat polegi Eestis justkui tehtud. Suurekssaamise lood on kodumaisel kinolinal „Klassis“1, „Nullpunktis“2 ja teistes filmides rohkem tõsisest rakursist käsitletud. Komöödia on siin seni lahanud rohkem keskealiste probleeme, kui ehk „Sangarid“3 välja arvata. Seega on „Öölaste“ žanriline taotlus igati tänuväärne. „Öölapsed“ polnud ka Pääsukese isiklik projekt. Režissöör liitus meeskonnaga kuuldavasti hiljem kui produtsent, stsenarist ja operaator. Käsikirjaga alustati tööd juba kümmekond aastat tagasi ja filmi produtsendi Marianne Ostrati sõnul oli pikka aega küsimus, kas kolme noore naise elu kajastav film ei vajaks hoopis naisrežissööri pilku. Lõpuks kaalub usaldus aga rohkem kui ülejäänu ja nii sai pärast Pääsukese debüütfilmi „Keti lõpp“4 valmimist jätkatud ühist tööd ka „Öölastega“. Stiilist ja pildikeelest ongi tunda Pääsukese katset stsenaariumit enda omaks teha, jätkates sarnase stilisatsiooniga, mis „Keti lõpus“ sai välja töötatud. Öös on neoonpunast, ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.

„Öölapsed“ jälgib kolme õe seiklusi päikeseloojangust koidikuni. Abituriendist Liis (Grete Konksi) seisab elu ristteel, jagades end eemaloleva poiss-sõbra, peoloomast sõbranna Pamela (Jaune Kimmel) ja vanemate soovide vahel, kes seavad teda toetades neiule siiski kohustuseks oma väikest õde Jane (Alice Siil) valvata, sellal kui ise õhtul restorani lähevad. Teismeeas Jane ei talu, et vanemad teda endiselt lapsena kohtlevad, ja otsustab sõbranna survel kodunt jalga lasta ning kiigata müstilisse peopessa nimega Loveshack, kus on võimalik oma küpsust tõestada. Vanim õde Karin (Piret Krumm) loodab saada ametikõrgendust pärast pikka rügamist väikefirmas, muretseb vanema­poolse ootuse pärast, kas tal vanuse poolest ei peaks juba pere olema, ja teeb abituid lähenemiskatseid oma enese­imetlejast ülemusele.

Kolme õe teekond on hoogne, õhus on kuulda hormoonide ragisevat aurumasinat. Teismeline, kellele film suunatud võiks olla, väljub kinosaalist ilmselt heas tujus. Nalja ju sai. Kas ka puudutas, on iseasi. Suurekssaamise žanris mängib olulist rolli tegelas(t)e teekond iseseisvumise teel. Stsenaariumi ekspositsioon teeb üsna tubli töö vaataja kaasahaaramisel, tekitades empaatia tegelaste vastu ning avades nende eluetappe. Jane on grupikuuluvust ihkav teismeline, Liis keegi, kes seisab elu ristteedel ja Karin vanem õde, kes võiks juba küps olla, kuid pole siiani korralikult jalgu alla saanud. Ent mida edasi lugu areneb, seda enam mähkuvad liinid öhe. Ainus tegelane, kes teeb läbi selge muutuse, on keskmine õde Liis.

Kate (Amanda Hermiine Künnapas) ja Jane (Alice Siil) öös iseennast leidmas.

Kaader filmist

Pealkiri „Öölapsed“ viitab öö kasvatavale rollile. Nii võiks oodata, et nooruse pimedas kires saab sarved maha joostud ja leitakse see, mis tõeliselt õige. Liis, kes jagab oma abivalmiduse tõttu end niivanemate, sõbrannade, poiss-sõbra ja vanema õe soovide vahel, surub alla selle, mida ta tõeliselt tahab: soovi otsustada ise oma elu ning tegude üle. Mis kõige olulisem: öine palagan õpetab noore naise „ei“ ütlema, teiste arvamusest sõltumata. Kahjuks ei jõua tema õdede liinid sama küpsete lahendusteni ning ülejäänud tegelaste ansamblifilmilik küllus vaid varjutab koomika ettekäändel tervikliku sõnumi tekkimist. Filmi dramaatiline pinge leiab oma lõpliku lahenduse deus ex machina’ga, ilmudes sõna otseses mõttes eikuskilt valge hobuse kujul. Puudub kausaalne side tegelaste tahte, otsuse ja selle hetke vahel, kui mõistetakse, mida neil tegelikult vaja on, või oleks vaja olnud (aristotel­likkus dramaturgiakäsitluses anagnorisis).

Klassikalises ansamblifilmis on selleks tavaliselt sõlmiv sündmus, mis ühendab mingil viisil kõigi tegelaste elud, sidudes need ühise nimetajaga. Näiteks „Nashville’is“5 saab selleks presidendi kandidaadi hüveks korraldatud kantrimuusikakontsert, mis lõpeb ühe kantriikooni atendaadiga (illustreerides seeläbi edu ja välise sära petlikkust) või „Magnoolias“6 juhtuv vanatestamentlik konnasadu. Kodumaistest filmi­dest võiks esile tuua hetke „Sügisballist“7, mil kõik tegelased mõistavad enda üksindust või „Päevadest, mis ajasid segadusse“8 ansambli Flame loo „Tee läbi enese“, mis sõlmib tegelaste saatust. Teine­kord ei pea tegelasedki asjades selgusele jõudma, ent sellisel juhul näeb asja teises valguses vaataja. „Öölastes“ viitab dramaturgiline valik jälgida gruppi tegelasi ühe öö jooksul sellele, et sõlmivaks sündmuseks võiks olla päikesetõus ja koju jõudmine, ent jääb arusaamatuks, mis selgineb. Lepitakse kallistustega.

Kui sisu kõrvale jätta, võib sellegipoolest nautida noorte näitlejate mängu. Kuigi lõbusõidul, kus mitmelgi korral kerib dramaatilist pinget kinnitamata turvavöö ja esineb ohtralt n-ö gaas-põhjas-olukordi, kus proovitakse huumoriga vinti üle keerata, jäävad näitlejatena enim silma just tagasihoidlikumad. Eelkõige Grete Konksi, Piret Krumm, Mart Müürisepp, Alo Kõrve ja Liisa Saaremäel, kes oskavad gaasi jagada, anda kulminatsiooniks ruumi ja partneri pealt mängides hetkes olla. Episoodilistest tegelastest tõstaksin esile alkopoe müüja Katariina Tamme, kes suudab situatsioonikoomikast maksimumi välja lüpsta, jäädes täpselt pindpinevuse piirile. Noorimat õde Janet kehastav Alice Siil alustab ehk liialt ühel noodil, mängides frustreeritud ja näägutavat teismelist, ent leiab oma tasakaalu, kui tema vastu satub tema ihaldatavat noormeest kehastav Miika Pihlak. See ka arusaadav, sest mõlema paralleelne koolitee TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias laseb aimata näitlejate vahelist usaldust. Jaune Kimmel, Liisi sõbrannast peoloom, toob vajalikku kontrasti Liisi tagasihoidlikkusele, ent jääb oma ekspressiivsuses veidi üheplaaniliseks. Eks siinkohal tuleb silmas pidada ka filminäitlemise eripära, et näitleja mängu eest vastutab terviklikult režissöör, kes peab dirigendi täpsusega tajuma iga rolli kaart ja ära tabama hetked, millal pedaalile vajutada, millal mitte. Teatris on lavastaja etenduse toimumise ajal põhimõtteliselt abitu ja vastutus lasub näitlejal.

Nii nagu mängivad etapid olulist rolli noore inimese elus, mängivad nad olulist osa ka noore režissööri kujunemisel. Peab tõdema, et Pääsuke otsib endiselt kohta, stiilipuhtust ja tasakaalu lavastajana ning väljendusrikas ühtsus, mida ilmutas tema lühifilm „Must Peeter“9 (stiilsuse poolest ehk ka „Impromptu“10) pole veel režissööri täispikkadesse filmidesse lõplikult jõudnud. On vähe režissööre, kes saavutavad enda küpsuse kohe esimeste filmidega ja kõigil on oma tee käia. Loodame ainult, et see tee nipernaadilikult lõpmata pole.

1 „Klass“, Ilmar Raag, 2007.

2 „Nullpunkt“, Mihkel Ulk, 2014.

3 „Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017.

4 „Keti lõpp“, Priit Pääsuke, 2017.

5 „Nashville“, Robert Altman 1975.

6 „Magnolia“, Paul Thomas Anderson, 1999.

7 „Sügisball“, Veiko Õunpuu, 2007.

8 „Päevad, mis ajasid segadusse“, Triin Ruumet, 2016.

9 „Must Peeter“, Priit Pääsuke, 2008.

10 „Impromptu“, Priit Pääsuke ja Mart Taniel, 2015

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht